mk #3 Offenburg

See oli vist juba neljas kord Offenburgis võistelda. Reede hommikul Sveitsi jõudes saatis terve ülejäänud tee meid vihm. Ka Offenburgis oli sadanud ning taevas vihmapilvi täis, kuid siiski palju vähem kui Sveitsis. Short race jäi seekord proovimata, kuid väidetavalt peaks sellest saama 4X asendaja. Eks näeb, kas tõesti nii läheb.
Nädalavahetusel oli soe ja päikesepaisteline ilm ning pühapäeval rada kohati lausa tolmas. Aastatega on Offenburgi rada muutunud laiemaks, kiiremaks ja selle arvelt ka natuke lihtsamaks. Vale oleks öelda, et see halb on, sest see on oluliselt aidanud vähendada seisakuid, troppe ja ilmselt suurendanud ka lõpetjate arvu. Võistluspäeva hommikul sai loodetavasti lahenduse ka esipiduri anomaalia. Sõites liigub/annab järgi „miski“, mille tulemusel on vasakpoolne klots vastu ketast. Mehann oli kõiksugu varjante proovinud ja majandas pikalt võistlus eelsel õhtul/ööl. Siis tekkis mõte on ammune idee teoks teha- proovida 15mm thru axel kinnitusega amorti. Foxi boks oli olemas ja palju polnud vaja ka mõelda, mida neile rääkida. Teadagi, kui ametlikult ja hästi Fox Eestis esindatud on :) Alustada tuli kõige olulisemast, kas neil üldse on sellist amorti kohapeal. Peale lühikest jutuajamist, lubati amordi püksid ära vahetada, kui amordi 15’ jooksul neile toon. Jesss. Vahetukeks kuluvat umbes 30 minutit. Kui Foxi boksi tagasi jõudsin hoidis esindaja käes tutikat kashima kattega 15mm QR terralogic amorti! Tundus veidi uskumatu, veidi. Igatahes asi täpselt nii läkski ja natukese aja pärast oli see amort all. Uus Fox erineb enne all olnust: kashima kihi(kuldsed tööpinnad) ja jooksu kinnituse süsteemi poolest. Töötab see amort veel paremini kui eelmine ja see eelmine töötas väga hästi. Tänu 15mm võllile lisandunud jäikusest on suurim kasu kiiretel tehnilistel lõikudel, eriti kurvides, kus pidurdusaugud, juurikat, kivid. Kahtlemata on mul nüüd parim ametlikult turul saada olev amort(okei, lefty’iga pole päris maastikule saanud).
Võistlus ei kulgenud siiski päris muretult, sest keti/hammakate probleemid näitasid end igal ringil vähemalt korra, va esimene ja viimane. Pole väga mõtet seda seletama hakata. Korra õnnestus ka tõusul nippel panna seetõttu. Kõigi kordade peale kokku kaotasin enim seetõttu aega ja kindlasti enam kui minuti. Iga ringiga parandasin oma postisooni, kui need hetked mil keti hammakatele tõstsin välja jätta. Veel 500m enne finishit olin 49 kohal, aga viimasel lühikesel tõusul kaotasin kaks kohta. Sellele vaatamata on see minu parim mk tulemus Euroopas.
Järgmised kaks nädalavahetust Itaalia xc karika etapid Alpagos ja Vermiglios. Otsustamisel on veel, kas minna kahele mk’le, ainult ühele või siis üldse mitte minna. Seniks rock n roll.

UK ja mk

Otselendu Inglismaale ei õnnestunud saada, sest takistuseks oli igakord lennuki liiga väike pagasiruum. Seega poleks vajalik arv kaste peale mahtunud. Tuli minna Milanost Pariisi ja sealt edasi Manchesteri. Rendiautod ja veidi üle 200km sõitu Yorkshiresse. Ilm on täpselt samasugune nagu kahe kuud tagasi. Igapäev taevas hall ning pidevalt tuli sealt ka vett, temperatuur kõrghetkel 15 kraadi juures. Siiski sadas vihma niivõrd vähe, et rada oli super kiire.
Reedene sprint linnatänavatel tekitas päris suure vaimustuse ning loodedavasti saan sel nädalavahetusel Offenburgis ka seda proovida. Üllatav, et sprindi võitja teenib võiduga 60 uci punkti, mis on võrdne arv punkte xco c1 kategooria sõidu esikohaga. Tekkinud ja tuleb kindlasti juurde sõitjaid, kes valmistuvadki ainult sprindi võistlusteks. Rajad lihtsad ning 95% sõitudes jääb lõpplahendus finishi spurdi peale.
Pühapäevasest sõidust, tunne oli väga hea ning andsin kohe algusest täiega minna. Stardiring õnnestus suurepäraselt ja esimesel täispikal tiirul oli top40 juures. Mingil põhjusel oli hädas grupis püsimisega kiiretel lõikudel(kruus). Lihtsalt kiiruse vahe oli ulme. Ringi lõpetasin natuke peale 50 kohta(vist) ja probleem ei kadunud kuhugi. Pingutasin hullpööra, aga ei midagi. Paraku kolmanda ringil algul oli mitme aasta suurim haamer käes ja kogu edasipidine oli lihtsalt tuim kannatamine. Natuke jäi puudu kogu distantsi läbimisest ehk siis ring enne võeti 80% juures maha. Peale lühikest taastumist sai uuriv pilk ja tegevus jooksude veerevusele suunatud ja oh üllatust: esipidur nii peal kui vähegi olla saab. Tean, et soenduse ajal ning enne starti ei olnud, sest mul on tekkinud täielik foobia nende pidurite suhtes. Igakord kui peatun vms siis kohe kontrollin, kas ketas käib klotside vahelt läbi või mitte. No müstika. Ausalt öeldes ei tekitanud see mingit emotsiooni, kuigi ilmselt just see sõidu rikkus. Või siiski ja see oli: a jälle. Xx pidurite õhutamise sain ka selle reisi käigus selgeks(siiski minu omad seekord „abi“ ei vajanud), seda ilmselt oskab iga nende pidurite omanik, sest hooldustundide arv ju ületab mitmekordselt sõidutundide hulka. Tõenäosus heaks mehaanikuks saada on palju suurem kui sõitjaks.
Reede hommikul Offenburgi ja ehk õnnestub juba õhtul linnatänavatel võidukihutada, kui ei siis vähemalt pühapäeval.

Lugagnano

Ilmateada pidas paika ning terve pühapäeva sadas vihmas. Lühikesi pause sattus ka sekka, kõige pikem paus oligi sõidu eel ja ajal. Alla läks mudakas ehk siit Kenda KOT, mis toimis suurepäraselt. Küll aga esines taaskord väikeseid tehnilisi probleem. Enne sõitu vahetas mehann jooksud ära ning veeresin vaikselt starti. Ilmselt kohe stardist või isegi enne(?) oli tagumine jooks ennast viltu vedanud. Kuna algul lendas vett ja pori igassuunas siis ei saanud aru, mis viga. Ratas ei liikunud üldse ja käiguvahetus oli nagu kehv automaatkast. Teisel ringil nägin ja kuulsin, et jooks paigast ära, sest kohati käis vastu raami. Peatusin kokku kolm korda, et see otseks sättida. Iga korraga panin ekstsentriku kõvemini kinni. Viimasel korral maksimumiga. Pole sellist jama veel olnud. Pm läksksid kolm esimest ringi tuksi ja kolm järgmist väga hästi. Sõit sellistes oludes mulle meeldib ja võistluse teine pool oli tõesti hea. Rada oli lühemaks tehtud ilmaolude tõttu, umbes 1/3 välja jäetud. Sõidu järgselt läksid vahetusse kõik laagrid peale tagumiserummu ja kaelakausside. Nendega pikk pidu enam pole ka.
Kolmapäeval reisimine Iglismaale, mis tänu mitmetele üllatustele lõputulut pikaks venis. Ilm on siis samasugune nagu kaks kuud tagasi ehk siis pilves ja poole külmem kui Itaalias. See eest on Dalby MK rada mega lahe! Täna tulistasime kolm ringi rajal ning ülehomme kohaliku aja järgi kell 14 start. Eestis vist 16.00. Võistlused hakkavad juba homme ning freecaster'ist peaks saama vaadata ka. Täna õhtul toimub uci shortrace linnas.

Ötztal

Ötztal Mtb Festival Austrias ja selle aasta esimene dnf kirjas. Võistluskeskus asus ostukeskuse suures parklas ja kohe seal samas ka metstukk koos võistlusrajaga. Ring väga „karm“(juurikad, kivid, lohud, kühmud) ja kuiv, tolmav pinnas, mida järjest vähemaks jäi. Eelistanuks midagi muud kui ht. Kaks pikka ja järsku tõusu, palju tehnilisi singleid ja ka kaks sirget, kokkuvõtvalt väga lahe rada. Teisest reast startida pole ka paha ning samuti stardiringi järel viieteist hulgas metsa vahele kallutada. Siis hakkasid asjad tasapisi aga järjekindlalt tuksi minema: tagakäikar ei funktsioneerinud nii nagu peaks ja veidi aja pärast sai selgeks ka, et 10 hammaka asemel on reaalselt kasutada võimalik 5. või 6. No mis seal ikka, ühe ülekandega sõidetakse ka võidu. Oletan, et algul rammis keegi tagumist käikarit või õigemini kõri, mis kõri selle lõpu julla keskelt ära väänas(loe murdis). Tross täiesti terve aga kõri koos otsaga lõhutud. Muidugi tuli käigu vahetamiseks igakord erinev arv kordi klahve klõpsida. Arusaamatul põhjusel oli ka esimene käikar end paigast keeranud, kuigi ma polnud kordagi seda soenduse ega avastamise hetkeni sõidu ajal kasutanud. Okei, toksisin esimesel võimalusel sõidu pealt kannaga enam vähem paika, aga käigukate kehva väärtusliku koostöös tulemusel kukkus kett laskumistel või suuremal rappumisel suurelt hammakalt maha e välja poole, kuid vahel ka väiksele hammakale. Peale sõitu kontrollides, kas klamber ümber toru nõrgalt kinnitatud, selgus üllatuseks, et kinni ja korralikult. Vaatamata sellele parandasin oma positsiooni esimesel ringil, kuid juba teisel muutus sirgetel oma koha sälitamine või eesõitja tempos püsimine/püüdmine võimatuks. Suurest vihast pingutasin veel poolteist ringi ja kolmanda ringi lõppedes otsustasin kogu selle asja sinna paika jätta. Igati reaalne olnuks lõpetada vähemalt top10 hulgas, vähemagi kahtluseta. Midagi tahaks ikkagi veel lisada. Uskumatult nõrk on kogu srami xx sarja töökindlus ja eluiga. Turul on see olnud ju juba üle kolme aasta või olen lihtsalt kehva komplekti otsa sattunud. Hetkel on ainus korralikult töötav asi esipidur ja see pole esmakordne sarnane olukord.