minu blogi

Haanja

2011-10-17T13:58:00.004+02:00

Haanja 100'ga sai sellele hooajale joon alla tõmmatud ning polnud isegi viitsimist midagi kohe kirjutada. Teab ju iga Haanja sadat sõitnud rattur, et tegu kõige lahedama maratoniga Eestis. Suur pluss hea ilm, kannatas kohe lühikestes startida. Pole ühtegi teist sõitu siin, kui nii rahulikult ja vehkimata starditakse, natuke enne mahapööret asfladilt olukord muutus. Pärast paari tõusu-laskumist olin väikese vahega eest ära ning möödusin ka lätlasest, kes kohe algul mõtles üksi sõitma hakata. Sõit on pikk ja küllaltki kurnav(eriti vaimselt) on terve see maa üksi sõita ning seega polnud mul mõtteski üritada oma edu hoidma/suurendama hakata. Metsa vahel oli konkurentidest veidi kiirem ja see andis hea võimaluse omale meelepärases tempos sõita. Eelise tehnilisemates kohtades andis kindlasti 29" scott scale, tänu paremale veeremisele ja mugavusele, mille suuremad rattad annavad. Samuti saab kasutada madalamat rehvirõhku. Vaatamata sellele on pea võimatu saada rehvi rullima, mis nii tavaline väiksema ratta korral. Tihti toob see kaasa õhu omavolise lahkumise(kummi ja pöia vahelt) või kehvamal juhul kaob kumm üldse pöialt(on mul ka seda juhtunud). Ükskõik kui osav/koba sa ka pole, muudab 29" su tehnilisel/karmil maastikul kiiremaks. Suurimaks probleemiks on ehk see, et 29'ga on väga raske sellise 55-65rpm sõita. Sellisel juhul jääb tõesti ja ka õigustatult mulje, et ratas "ei veere" ning vaja oleks abimootorit. Kui keskmise pikkusega tõusu nukki püsti-peal raske rauaga vägistama minna võib tõesti isegi enne lõppu päris seisma jääda. Peale hea raami on kõige olulisem komponent kerged jooksud. 100g kergemad jooksud 29" puhul on tuntavam erinevus kui 26" ratta puhul.
Igatahes sõitsin ma pool maratonist vahelduva eduga koos Pütaga, aga kuna ta reeglina kippus sirgetel liialt kihutama(ainuke koht, kus ff hea on?) siis peale järjekordset lahedat singlit sisse tulnud vahe jäigi püsima ning tänu küllaltki raputavale maastikule hakkas isegi kasvama.
Ainukese negatiivne asjana võiks mainida paari koera omaniku, kes pole võimelised oma koolitamata penisi ka pool päeva aias hoidma.

Ukraina

2011-09-25T19:53:00.001+02:00

Eelmine nädal saabus ejl vahendusel kutse Ukrainasse Donetski c1 võistlusele. Kohale jõudes selgus, et võistlus toimus kesklinnas olevas pargis ja majutus samuti kesklinnas. Sõita polnud väga kuskil ja võistlusrada märgistati ka alles võistluspäeval ära. Õnneks sain ikka ringi nähtud ja proovitud tänu venelastele, kes varasematel aastatel siin sõitnud olid. Kui tartu maratonist tehtaks xco versioon siis donetski rada peaagu sobiks. Ainult liiga kitsas on.
Start ebaõnnestus täielikult, sest sisekurvis minu ees olnud poolakas kartuses aeda sõita, tõmbas hoo nii maha, et väliskurvist pandi täiega mööda. Pärast seda oli 6. koht vahetunud umbes 20. vastu. Rada oli ülikiire ja kitsas ning möödumine väga keeruline. Juba esimesel ringil sõitis võitja minema ning hoidis sellist minuti kanti vahet kogu sõidu. Kolmveerand sõidust kulus, et jõuda liidergrupp(3-11 koht). Selleks ajaks hakkasid sõitjad seal ka väsima ning kui lõpuks pundi ette välja jõudsin siis oli ainult veel kolm sõitjat, kes tempoga kaasa tulid(poole ringi pärast jäi alles üks). Viimasel ringil püüdsime kinni teisel positsioonil sõitnud ukrainlase ning viimasel kahel kilomeetril õnnestus kindlustada teine koht.
Sõit oli nagu mnt kriteerium, kus kogu aeg kummi paela efekt ja eriti ebameeldivaks tegi asja vähene möödumise võimalus. Üks jagu oli ka rajalõike, kus 29er veidi aeglane tundus- kitsastele kurvidele järgenud sirged, kus täiega p**aga kiirendati ja mõnekümne meetri pikkused ja väga järsud tõusud. Üks neist oli ka jooksukas(kõigile). Vaatamata mainitule oli 29erile rohkem plusse kui miinuseid ka sellel rajal, eriti sõidu teises pooles, kui väsimus rohkem võimust võtab Arvan, et sõidu võitmise võimalus jäi selle stardi jama taha.

Lõuna-Eesti

2011-09-25T19:23:00.001+02:00

Alustuseks laupäevane sprint, rada oli täitsa uus võrreldes viimase korraga, kui sprinti sõitsin. Kuskil 80% ringist on bmx'i rajal ja väga võimalik, et bmx oleks ka kõige õigem(kiirem) ratas selleks sõiduks. Eelsõidu lõpetasin küll kolmanda kohaga ja pidanuks justkui ka lohutussõitu sõitma, et saada poolfinaali. Üks eespool lõpetaja võeti maha, sest jättis väikese osa ringist sõitmata. Poolfinaalis ei saanud head starti, aga enne esimest kurvi pandi korralik maokas ja selle tulemusel tõusin vist neljandalt kohalt esimeseks. Endise liidri ratas lendas päris suure hooga vastu minu tagajooksu. Peale sprindi finaali timmis Tartu Hawaii mehann jooksu sirgeks tagasi. Teise tööna tuli ka tagakäiguka kõrva sirgemaks väänata, sest rada proovides kummitakistust läbides lõi üks kummi serv käikari kodaratesse. Õnneks jäi käigukas ise terveks. Korraldajad võiks midagi paremat selle takistuse asemel välja mõelda. Kunagi läbiti seda kindlasti joostes aga nüüd ei tee seda enam keegi ja seega ootaks midagi uut. Finaalis polnud suurt midagi teha teravamate jalgade vastu oma suurte ratastega ja lõpetasin neljandana. Pärast autasustamist sõitsin maratoni viimased 24km trenni mõttes läbi.
Pühapäeva hommik oli külm ja soendust tehes tuli kiirelt sõita, et soe hakkaks. Hea, et Otepääl oli soojem kui Elvas. Sõit oli aktiivne kohe algusest peale, ei toimunud ootamist Harimäeni, kus enamasti suurem grupi laiali lagunemine toimub. Seitsmene punt tekkis pärast esimest vahefinishit. Natuke peale seda(oma tähelepanematusest eelkõige) lõhkusin ühe sadula relsi. Oli selline auk või lohk ja kuna see hetk olin pundi lõpus ja käis ka agar pidurdamine või pärssisid kahvlid liikumiskiirust. Kerge puude(diagonaal vms) reie ja sadula vahel lõhkus carbon relsi. Selle tagajärjel sadul natuke viltu. Lootuses, et ehk kestab ikka lõpuni ära, istusin sadulas võimalikult kergelt ja minimaalselt. Sellele vaatamata probleem süvenes ja peagi vajus sadula põhi vastu posti ning hakkas ka paremale-vasakule liikuma. Peale raja tehnilisemat metsa lõiku, kus jäime kolmekesi ette, otsustas sadul ennast 180 kraadi pöörata. Jäin seisma ning panin otseks, mille järel ka viimane carbon kiud murdus. Sõitsin veel mõned km ja järgmisel pöördel heinamaale kukkus sadul küljest ning sealt edasi ainult püsti peal ehk siis 27-28km. Olemas oli ka teine sadul, aga kuna järgmine grupp polnud silmaga nähtav Palu vahefinishis siis otsustasin mitte peatuda. Aega kulus veel päris palju enne, kui punt mind kinnipüüdis. Sõita jäi siis veel 15km. Kruusateedel veeresin grupi lõpus ja lõpus, kus mõni pehmem saepuru lõik ja paar lühikest tõusu, proovisin minema saada aga ei õnnestunud. Finishi sirgel spurtisid Maasing ja Allan kiiremini ja jäin viiendaks.

back in home

2011-09-12T15:21:00.002+02:00

Eelmise nädalavahetuse järgsed plaanid muutusid kategooriliselt päev enne Heubachi väljasõitu. Otsustati otsad kiirelt kokku tõmmata ja asjad kokkupakkida, st asjad enam vähem äraarveldada, rattad kokku korjata. Väga ootamatule olukorrale vaatamata õnnestus kiiresti hea lahendus leida. Ema abil sain juba järgmiseks hommikuks lennupileti Tallinna ning Hawaii Expressist ka ratta, et laupäeval Viljandimaal stardis olla. Reedene päev möödus müstilise kiirusega ja uneaega jäi juba teist päeva järjest üpris napiks. Mõõdud ja muud värgid paika ning õhtune kahetunnine tiir Nõmmel ja Harkus sai ka tehtud. Proovisin nii sadama gp rada kui ka endale meelepärasemaid singelid Harkus ja üllatusin, et ka küllaltki kitsal Nõmme rajal olin 29er kiirem ja stabiilsem kõigil tehnilistel lõikudel. Ainuke koht oli see uue laskumise tagasipööre enne hüppeid, mis ei õnnestunud just meelepäraselt(hoog liiga suur) aga see võis olla ka tingitud veel mitte sissepidurdatud ketastest ja klotsidest. Suurepärane "lisa" on veel see, et mõlamad rattad kinnituvad võllide abil(ees 15 ja taga 12). Vabatahtlikult tavalisele kiirkinnitile tagasi küll ei läheks.
Ka õnnestus maratoniks alla saada kiire veeremisega spessu renegade kummid, mis lisaks veeremisele ka väga head külgpidamist pakuvad. Eriti mõnus on muidugi see, et need saab põrandapumbaga täis ilma igasugu võimlemiseta. 29er juhitavusest maksimumi võtmiseks tuleb kindlasti kasutada laiemat lenksu, kui 26" puhul. Kui 26" ht kasutasin 640mm low riser lenksu siis nüüd 29" ht on peal 680 flat bar ja lai tundub see ainult siis kui mõõdulindi kätte võtad.
Maratonil läks peale esimest tõusu kihutamiseks. Mingi hetk üks väike punt ka natuke pikemaks ajaks(võrreldes eelmistega) ette jäi ja siis esimesel metsa lõigul lagunes. Natuke pehmemal ja ebatasemal maastikul sai grupist minema ning peagi sai kätte Allani, kellega koos me kolmveerand distantsist sõitsime. Aitäh talle, selle abikäe eest ühe natuke libedama tõusunuki ületamisel. Rada oli lahe, polnud ammu Mulgi maratoni sõitnud ning elamus väga, väga positiivne. Lahedad singlid ning paar mõnusat laskumist ka hulka. Lõpplahenduse sai sõit umbes kilomeeter enne finishit, kus viimasel kahel lühikesel heinamaa lõigul üritasin Allani eest minema saada ja kui siis umbes 200m enne joont selja taha vaatasin, nägin et see õnnestus.

Champery

2011-09-07T17:04:00.000+02:00

Ei õnnestunud ka MM’il hoiduda tehnilistest hädadest, sest sinnani sujus kõik väga kenasti. Rada oli minimaalselt muudetud aga stardiringi alguses oli nii pikk asfaldi sirge, et juba poole sirgel maks raud ja maks kiirus : ) Stardiaeg oli hiline 16.30 ja hommikupoolne päikesepaisteline ilm asendunud halli taevaga. Kolmandal ringil hakkas vaikselt sadama ning sadu läks järjest tugevamaks. Kuigi ohtralt juurikaid täis olev ring ei ole vist mittekunagi täiesti kuiv siis vihmaga läks päris libedaks. Metsa all oli lihtne kerge aps teha ning seetõttu hetkega sõdurütm kaotada, sest singlid olid justkui sektsioonid, mida eraldasid lühikesed lihtsamad lõigud. Viis ringi sain sõidetud ja siis lõikas mõni kivi vms kumm küljele paari cm pikkuse lõhe ja õhk jooksis sekunditega välja. Selle ja eelmise ringi sõitsin koos ameeriklase ja tsehhiga, kel mõlemal olid istumise all fs rattad ning oli tükk tegemist, et nende läheduses püsida singlitel. Õigemini kergelt kaotasin neile kogu aeg alates sellest, kui vihma saju mõju sõidukiirust mõjutama hakkas. Seega tuli kergematel lõikudel ja tõusudel veidi rohkem tööd teha. Boksipeatusega kaotasin 4-5 kohta(see punt õnnestus kinni püüda ringi lõpuks) ning lasin ühe kurvi pikaks viimasel laskumisel ja kaks sõitjat said veel minu ette, enne kui 80% reegliga meie punt laskumise lõpus maha võeti. Viimane ring jäi kahjuks sõitmata, vastasel korral oleks koht protokolis alanud kindlasti numbriga kolm.
Sõidujärgselt avastasin veel, et ketis on S sees. Mõned korrad, kui ratas tugevamini juurikate vahel ja peal põrkas, viskas keti ikka maha(õnneks igakord sissepoole). Üritasin igakord väga rahulikult ja ettevaatlikult ilma peatumata keti hammakale saada ning tundus, et ka õnnestus.
Sram’i boks oli ka taaskord väga abivalmis ja tore, nimelt murdus trennis pidurilink ära(tegelikult terve see lenksu küljes olev osa pidurist ja täpselt kinnituskoha juurest) ja andsid uue : ) Juhtus siis asi nii, et laskumisel viskas ühe juurika või kivi pealt esiratta võsa poole aga kuna see oli küllaltki puuaia moodi siis olin selle vältimisest väga huvitatud. Seismajäämine tuli hästi välja aga üks oks läks vastu pidurilinki(täpselt näpu kõrvalt) ja oligi pidur katki.
Nädal enne MM’i sõitsin ühe etapi Brescia Cup sarjas. Võistlusmaaks kõigest 21km(kaks 10km ringi) ja aega kulus 1h8’. Soenduseks sõitis ühe ringi ja lõpetasin selle nägu naerul: esimene osa ringist ülesmäge ning siis pikk laskumine metsas. Stardi järgselt läks kohe proovimiseks ning ühel järsemal lõik tõusul tuli täpselt õigel ajal ning seal vajutasin. Pool tõusu püsis üks sõitja minu taga aga siis jäi üksi ette ja sõitsin nii kuni finishini.
Sel nädalavahetusel kihutan Saksamaal Heubach’is HC kategooria võistlusel ja paar päeva peale seda koju.

Val di Sole

2011-08-22T22:57:00.002+02:00

Viimane mk sel aastal ning kõik jätkus sarnaselt eelnevate võistlustega sel kuul. Väike erinevus oli see, et seekord toimus kõik juba 10 meetrit peale starti. Suuresti tänu sellele, et kedagi ei huvitanud mitu sõitjat ühes reas on. Õigemini polnudki mingeid ridasid, vaid üks suur mass. Niisiis korralik külakuhi, mille tulemusel murdus just eelmine päev külge kruvitud esipidur. Boks oli kohe 50m peale starti ning seal peale mõngaid minuteid saadi link grippidega lenksu külge(ja isegi pidurdas ka). Tegin siis stardiringi ära ja olin esimestest juba peaagu 4' maas. Esimese ringi lõpus väikselt hammakalt suurele vahetades läks kett üle ning jäi käpa ning suure hammaka küljes oleva julla(peaks keti püüdma, et see ei kukuks sinna, kuhu ta kukkus) vahele kinni. Seda on ühe korra ka trennis juhtunud ja teadsin, et välja tuleb see sealt ainult, kui keti madalam koht on selle jullaga kohakuti. Üritasin, mis ma üritasin aga see kett sinna vahele kinni jäigi. Jalutasin viimase kilomeetri ning 80% juures võeti kiip küljest ja oligi sõit sõidetud. Pärast kulus mehannil mõnikümmend sekundit, et kett sealt kätte saada.
Mis järgmiseks?

Nove Mesto

2011-08-16T16:53:00.000+02:00

Üle pika aja taas Tsehhis ja kõik oli tuttav nagu poleks see olnudki nii ammu. Rada oli isegi peaagu sama, mis aastaid tagasi Merida Bike Weekend'i käigus loodi(just nimelt loodi). Suurimad muutused olid rock gardenid ja üks drop. Rada ise on okaspuu metsas ning see tähendab, et juurikaid on ohtralt, iga suuruses ja iga päeva järel jääb pinnast nende vahel vähemaks. Rada meeldis ja sobis mulle suurepäraselt.
Vorm võrreldes nädala tagusega veel paremaks läinud ning olemine värske. Start oli väga kiire ning R Gehbauer, kes tundub olema sõitja, kes üritab möödasõita võimatutes kohtades ning seejärel ise maoli paneb või suudab lihtsalt kukkumise oragniseerida, oli ka seekord ülesannete kõrgusel. Täpsemalt siis pressis ja trügis nii kaua, kui sai ise ka aru, et ikka ei mahu ning selle tulemusel mõlemad rattad blokkis(puude alune niiske asfald) metall piirdeaed sõitis. Kuna see juhtus samas ääres, mõned meetrid enne mind siis järgnes sellele suurem piduradamine ja ka kohtasid tuli loovutada. Hoog üles ja järjest ettepoole, stardiringi lõpuks oli oma stardinumbri väärilisel kohal ja parandasin oma kohta ka esimesel ringil, kuniks umbes kilomeeter enne ringi lõppu viimases rock gardenis õnnestus tagakumm kuidagi lõhkuda. Kiirus oli väga väike aga kerge otb tuli ära. Tehnilise alani ei olnud pikk maa ning seegi oli asfald, kruus, muru. Nii sõidu alguses on vahed veel väikesed ja boksi jõudmise ajaks oli ära andnud pea kümme kohta sinna juurde veel mitte kõige paremini õnnestunud jooksu vahetus ja ongi kõik. Okei, panin täiega edasi, sest powerit oli ja mitte vähe aga miskipärast ei veerenud ratas absoluutselt. Olles varem sarnases olukorras olnud, teadsin päris kindlalt, et ketas on vastu ühte klotsi. Täpselt nii oligi. Hoolimata sellest, et alt võeti slr ja asemele läks samasugune slr. Sõitsin natuke aega veel ja siis tuli jälle 80% reegli tõttu sõit pooleli jätta. Peale sõitu avastasin ühe purunenud asja, mis nüüd täna vahetusse läks. Täpselt ei tea, kus ja kuidas juhtus. Aga see polnud esimene.
Kiita tuleb tsehhe, kes suurepärase mk organiseerisid ja rahva hulk hakkas juba Offenburgi mõõtmeid võtma. Eriti lahe oli kuidas, kogu see mass "ellu ärkas", kui numbri all 1 sartinud(ja lõpetanud) J Kulhavy starti kutsuti. Ilmselt kuulis ta midagi sellist kogu sõidu jooksul nii staadionil kui ka igal tõusul.

em

2011-08-09T22:01:00.002+02:00

Peale emv tulin tagasi Itaaliasse trenni tegema ning mõned päevad kulusid mägedest üles-alla sõitmisega(pigem esimesega) harjumiseks. Uskumatu, kui kiiresti võib lauskmaal treenimisest tüdineda. Igatahes pärast lühikest (taas)kohanemise perioodi sai alguse 2-nädalane tõsine ja raske ettevalmistus em'i ning kahe viimase mk etapi tarvis. Õnneks oli võimalik terve selle perioodi treeningud(nagu ka enamsti) teha koos Mister Itaaliaga. Üksi nühkides olnuks küll vist üliraske sellest kahest nädalast maksimumi võtta. Nädal enne EM'i olin väga väsinud. Olemine läks värskemaks nädala teises pooles ehk loetud päevad enne võistlust ja arvan, et mk'del peaks veel parem minek olema. Peale Itaalia maailmakarikat jääb kaks nädalat mm'ini, selleks et teha viimased tähtsad treeningud sel hooajal, et võimalikult tugeva ja motiveerituna aasta olulisemad 1h45' anaeroobses veeta :)
Mõned aastad tagasi olen korra võistelnud Dohnany's ja siis oli tegu väga raske aga vähe tehnilise rajaga. UCI uuenduste mõjul oli nüüd muidugi ringi pikkust kärbitud aga üllatavam oli hoopiski, et rada peaagu uus. Jäänud oli siiski olemus: väga raske ja vähe tehniline. Võistlusmaaks sai 200m stardiring+ 8 ringi. Start oli lausa rahulik- isegi matsu ei pandud. Esimesed kaks ringi läksid kenasti ning paiknesin 43 kohal: minust 5'' kaugusel neljaliikmeline punt ja neist omakorda kümnekonna sekundi kaugusel veidi suurem grupp. Paraku täiesti arusaamatutel põhjustel tuli kolmanda ringi alguses tehnilisele alale järgnevas negatiivse kaldega kurvis tagumine kumm pöia pealt lihtsalt maha. Väga vale tundus sõit lihtsalt pooleli jätta, seega läbisin enam kui pool ringi joostes(mäkke)/sõites, sest boksid olid ainult ühes kohas(ring läks sealt kahel korral läbi). Selle tulemusel sõitsin pöia mõlki ja krasse täis, tagumine blue groove oli täiesti ribadeks. Teine jooks alla ning võistlesin veel kaks ringi. Selle teise ringi lõpus võeti küll 80% reegliga maha ning see kirja ei läinud.
Sel nädalavahetusel järgmine start: mk Nove Mesto's.

Eesti

2011-07-20T20:02:00.001+02:00

Eestis rattaspordi kalender on pikk ja vahel on samal päeval isegi mitu võidusõitu, mille vahel valida. Nädal enne Port of Tallinn gp’d ei leidnud ejl ega ka sportinfo kalendrist ühtegi mtb või mnt võistlust.
Hoolimata kergematest treeningutest juunikuu esimeses pooles, tundsin end ikka väsinuna ja suur treenimise soov polnud ka tagasi tulnud. Eesti mtb nädalavahetusele eelnenud 2 nädalat, mis koosnesid veidi pikematest ja aeroobsetest treeningutest, tuli eelkõige tegeleda motivatsiooni kõrgel hoidmisega ja ega peegelsiledad teed ning minimaalne maastik just kaasa ei aidanud. Reedel rajal trenni tehes oli enestunne üle päris pika aja jälle hea. Sama päeva lõunal toimus Specialized Concept Store Tallinn ametlik avamine(nii ma aru sain) ja selle käigus ka Estonian mtb weekend pressikonverents. Kes uut ratast ostmas on peaks Rocca al Mare kanti sammud seadma, sest erinevad rattapoode on seal palju. Spessu rattakinnastest mugavamaid ja vastupidavamaid ma ei tea.
Laupäeval oli enestunne veel parem ning võit tundus reaalne, kui just tehnilised probleemid ei sega. Kõik sujus kenasti algusest peale, kui üks lollakas lätlane va, kellest(tema sõidustiili tõttu) möödumine oli sõidu keeruliseim ülesanne. Teise ringi esimesel tõusul proovis sveitslane kohe suudan tal ka järel püsida(just enne seda oli talle järgi jõudnud). Kohe peale seda tegin mina sama ja mul õnnestus see paremini. Kolmandat korda Nõmmel seda võistlust korraldati ja rada on iga aastaks paremaks läinud. See aasta tehtud muudatused olid küllaltki suured. Pika liivalaskumise kõrvalt alanud laskumine oleks võinud täies pikkuses ära kasutada,(sel korral suunati poole laskumise pealt S kurvi) aga vb järgmine aasta :)
Pühapäeval Tallinna elion ja ka see õnnestus võita. Neljast sõidetud võistlusest oli just see võit kõige raskem. Selline asjade käik(50km üksi eraldistarti sõita) tekkis täiesti ootamatult ja juhuslikult. Esimesel laskumisel(kus paar liivastkurvi)nägin, et kiiruse varu on suur. Mõned kilomeetrid edasi ja siis tuli pehme laastu/saepurune koht ning selle lõppedes väike vahe pundiga sees. Panin natuke juurde ja jätkasin, kui suusaraja tõusud läbi said ei oldud mind päris kinni püütud(Püta oli küll vaid 10m kaugusel). Paar laskumist ning üks rohkem raputav singli moodi lõik ja maksimum edumaa oli saavutanud ehk ajaliselt u 1’. Raskemaks läks, kui tuli siledam ja kruusasem maratoni osa. Seal üritasin ühtlasi ka energiat säästa, sest olin kindel, et mingit hetk jõuab punt või vähemalt paar sõitjat mulle järgi. Viimases joogipunktis oli minutilisest eelisest alles ainult 20’’-25’’ aga õnneks oli kiirem osa rajast läbi ning viimased 10km sisaldasid üksjagu ka suusradasid ja lihtsalt metsas üles-alla sõitu, mis aitas edumaad finishini hoida. Esimene Elioni võit oligi käes. Küsitud on ka, kas kruvisin Elioniks suuremad hammakad käpa külge. Ei, täpselt samad 39 ja 26 nagu terve see aasta on olnud.
Kaks päeva võidusõitmist väsitas ära küll ja nädala esimene pool oli üpris uimane olemine. Pühapäevaks puhkasin siiski kenasti välja, kuigi enestunne polnud võrreldav eelmise nädalavahetusega. Kuna starti kutsuti küllaltki vara siis hakkas seal passides külm ning võistluse algus oli seetõttu raske. Teise tõusu lõpus pressisin end pundi ette, et esimesena laskumisel olla. Endalegi üllatuseks olin alla jõudes üksi!? Mis siis ikka, teadsin et peale järgmist tõusu tuleb kohe uus ja suht treppi pidurdatud kiire laskumine. Joogiala alguseks(vist siis)oli Allan mulle järgi jõudnud. Kontrolli mõttes proovisin järgmisel tõusul, kui tugev ta täna on. Arvasin, et võistlus saab raskem olema, kui ta tegelikult oli.
Kahtlemata olid need 4.(tehnilise poole pealt) muretumat võidusõitu, sest lõpuks ometitöötas kogu see xx mant nii nagu ta peaks. Kristjan Sepp ehitas ringi käiguvahetajate kaabli/trossi majanduse. Enam ei kulge trossid raami sees, vaid on täispikka kõri kasutades kogu pikkuses välja toodud. Esivahetaja tööle saamiseks tuli lisada raamile üks lisadetail. Käiguvahetus lingid hakkasid väga kergelt käima ning käiguvahetaja liikus täpselt nii palju kui tarvis. Mõlemal käigulingil oli päris suur loks ning peale ühe lõhkumist trennis, said täitsa uued lingid lenksu külge ja nüüd töötab käiguvahetus veel paremini:) Pidurite õhutamine tuleb tal ka palju paremini välja, kui tiimi kahel mehaanikul kokku.

Vermiglio xc ja Värska gp

2011-06-26T08:52:00.001+02:00

Itaalia xco viimane etapp toimus Vermiglios, mis väga lähedal Val di Sole'le, kus ka sel aastal toimub üks mk etapp. Ilm jätkuvalt sama: pilves, jahe ning sajab ja sajab. Võistlesin Vermiglios esimest korda(elm aasta sõitisn ühe poolmaratoni sealkandis). Suur osa rajast kulges heinamaal ja sisaldas paari pikka sirget, üht libedat ja juurikalist järsku tõusu ning laskumist, mis oli täiesti ekstraklass! Sellisel tasemel laskumisi kohtab uueaja xco sõitudele üliharva. Maratonidel satub seesuguse kallaku ja pikkusega langustele kindlasti rohkem. Distantsiks kuus ringi ning esimene pool sellest kulges kenasti. Kolmanda ringi lõpus oli 10. või 9. kohal ning pooleteise minuti kaugusel 5-6 liikmeline punt. Neljandal ringil jäi järsku aur otsa ja kiirus oli täiesti kaudunud ei tea kuhu.. Veeresin niiviisi lõpuni ära. Seekord oli ikka kuradi pettunud, et miks jälle nii!? Lohutusauhinnaks oli ennast natuke viltu vedanud tagumine jooks, mille tulemusel pidur peal ja klots piirini ärakulunud.
Eelmine nädalavahetus oli üle pika aja võistlus-vaba ja nüüd täna siis Värska gp. Ilm siin kodumaal on paraku samasugune nagu viimased 3 nädalat Itaalias. Väga, väga tüütuks on see jama muutunud :( Ka Värska gp stardis esmakordselt ning kuna võistlustrass kulges kruusal ja laiadel metsateedel siis kulus 47km läbimiseks natuke üle tund kolmekümne. Ka liivasemad kohad olid kergesti läbitavad suuresti tänu ohtrale allasadanud veele. Kusagil poolel võistlusmaal jäin üksi ette ja sõitsin niiviisi finishini.

Fuori dal percorsooo!!

2011-06-07T14:51:00.000+02:00

Tagasi Alpagos peale 2006 aasta EM'i. Ei midagi uut, paraku. See rada on nagu üks pikk tõus. Profiilipilti vaadates see muidugi nii pole ja ka tõusumeetrite summa ei ole midagi märkimisväärset, aga lihtsalt see start loop+ 5ringi on üks tuim, surmigav ja labane heinamaa kross(asfladi on ka üksjagu). Vihmaga muutub asi veidi paremaks aga mitte eriti ausalt öeldes. Öösel ja hommikul isegi sadas ja kõik sõidud peale viimase(eliit) olid korralikud mudakad. Poolteist tundi enne starti tuli päike välja ja temp lendas hetkega lakke ning rada kuivas iga sekundiga. Eriti vägeva haamri said need, kes päris porikummiga sõitma läksid. Ise sõitisin 1,95 Nevegal'iga ja esimesed 20' oli see tõesti hea aga ülejäänud 1h20' täielik overkill. Alpagos hea tulemuse tegemiseks peaks olema väga, väga hea päev ja kindlasti ei sobiks mulle sellised "nätsked" olud. Rahul, et lõpuni sõitisin, sest juba peale 1. ringi oleks suurima heameelega boksi keeranud.
Pealekirjas oleva lausega tervitati meid päev varem rajatreeningu lõpus, kuid master klassi stardini oli jäänud umbes 5' ja meil ringi lõpetamiseni alla kilomeetri.
Sel nädalavahetusel viimane Itaalia xco karika etapp Vermiglios. Sellest, mis peale 12.06 saama hakkab pole endiselt õrna aimugi.

mk #3 Offenburg

2011-05-31T00:20:00.001+02:00

See oli vist juba neljas kord Offenburgis võistelda. Reede hommikul Sveitsi jõudes saatis terve ülejäänud tee meid vihm. Ka Offenburgis oli sadanud ning taevas vihmapilvi täis, kuid siiski palju vähem kui Sveitsis. Short race jäi seekord proovimata, kuid väidetavalt peaks sellest saama 4X asendaja. Eks näeb, kas tõesti nii läheb.
Nädalavahetusel oli soe ja päikesepaisteline ilm ning pühapäeval rada kohati lausa tolmas. Aastatega on Offenburgi rada muutunud laiemaks, kiiremaks ja selle arvelt ka natuke lihtsamaks. Vale oleks öelda, et see halb on, sest see on oluliselt aidanud vähendada seisakuid, troppe ja ilmselt suurendanud ka lõpetjate arvu. Võistluspäeva hommikul sai loodetavasti lahenduse ka esipiduri anomaalia. Sõites liigub/annab järgi „miski“, mille tulemusel on vasakpoolne klots vastu ketast. Mehann oli kõiksugu varjante proovinud ja majandas pikalt võistlus eelsel õhtul/ööl. Siis tekkis mõte on ammune idee teoks teha- proovida 15mm thru axel kinnitusega amorti. Foxi boks oli olemas ja palju polnud vaja ka mõelda, mida neile rääkida. Teadagi, kui ametlikult ja hästi Fox Eestis esindatud on :) Alustada tuli kõige olulisemast, kas neil üldse on sellist amorti kohapeal. Peale lühikest jutuajamist, lubati amordi püksid ära vahetada, kui amordi 15’ jooksul neile toon. Jesss. Vahetukeks kuluvat umbes 30 minutit. Kui Foxi boksi tagasi jõudsin hoidis esindaja käes tutikat kashima kattega 15mm QR terralogic amorti! Tundus veidi uskumatu, veidi. Igatahes asi täpselt nii läkski ja natukese aja pärast oli see amort all. Uus Fox erineb enne all olnust: kashima kihi(kuldsed tööpinnad) ja jooksu kinnituse süsteemi poolest. Töötab see amort veel paremini kui eelmine ja see eelmine töötas väga hästi. Tänu 15mm võllile lisandunud jäikusest on suurim kasu kiiretel tehnilistel lõikudel, eriti kurvides, kus pidurdusaugud, juurikat, kivid. Kahtlemata on mul nüüd parim ametlikult turul saada olev amort(okei, lefty’iga pole päris maastikule saanud).
Võistlus ei kulgenud siiski päris muretult, sest keti/hammakate probleemid näitasid end igal ringil vähemalt korra, va esimene ja viimane. Pole väga mõtet seda seletama hakata. Korra õnnestus ka tõusul nippel panna seetõttu. Kõigi kordade peale kokku kaotasin enim seetõttu aega ja kindlasti enam kui minuti. Iga ringiga parandasin oma postisooni, kui need hetked mil keti hammakatele tõstsin välja jätta. Veel 500m enne finishit olin 49 kohal, aga viimasel lühikesel tõusul kaotasin kaks kohta. Sellele vaatamata on see minu parim mk tulemus Euroopas.
Järgmised kaks nädalavahetust Itaalia xc karika etapid Alpagos ja Vermiglios. Otsustamisel on veel, kas minna kahele mk’le, ainult ühele või siis üldse mitte minna. Seniks rock n roll.

UK ja mk

2011-05-25T21:50:00.000+02:00

Otselendu Inglismaale ei õnnestunud saada, sest takistuseks oli igakord lennuki liiga väike pagasiruum. Seega poleks vajalik arv kaste peale mahtunud. Tuli minna Milanost Pariisi ja sealt edasi Manchesteri. Rendiautod ja veidi üle 200km sõitu Yorkshiresse. Ilm on täpselt samasugune nagu kahe kuud tagasi. Igapäev taevas hall ning pidevalt tuli sealt ka vett, temperatuur kõrghetkel 15 kraadi juures. Siiski sadas vihma niivõrd vähe, et rada oli super kiire.
Reedene sprint linnatänavatel tekitas päris suure vaimustuse ning loodedavasti saan sel nädalavahetusel Offenburgis ka seda proovida. Üllatav, et sprindi võitja teenib võiduga 60 uci punkti, mis on võrdne arv punkte xco c1 kategooria sõidu esikohaga. Tekkinud ja tuleb kindlasti juurde sõitjaid, kes valmistuvadki ainult sprindi võistlusteks. Rajad lihtsad ning 95% sõitudes jääb lõpplahendus finishi spurdi peale.
Pühapäevasest sõidust, tunne oli väga hea ning andsin kohe algusest täiega minna. Stardiring õnnestus suurepäraselt ja esimesel täispikal tiirul oli top40 juures. Mingil põhjusel oli hädas grupis püsimisega kiiretel lõikudel(kruus). Lihtsalt kiiruse vahe oli ulme. Ringi lõpetasin natuke peale 50 kohta(vist) ja probleem ei kadunud kuhugi. Pingutasin hullpööra, aga ei midagi. Paraku kolmanda ringil algul oli mitme aasta suurim haamer käes ja kogu edasipidine oli lihtsalt tuim kannatamine. Natuke jäi puudu kogu distantsi läbimisest ehk siis ring enne võeti 80% juures maha. Peale lühikest taastumist sai uuriv pilk ja tegevus jooksude veerevusele suunatud ja oh üllatust: esipidur nii peal kui vähegi olla saab. Tean, et soenduse ajal ning enne starti ei olnud, sest mul on tekkinud täielik foobia nende pidurite suhtes. Igakord kui peatun vms siis kohe kontrollin, kas ketas käib klotside vahelt läbi või mitte. No müstika. Ausalt öeldes ei tekitanud see mingit emotsiooni, kuigi ilmselt just see sõidu rikkus. Või siiski ja see oli: a jälle. Xx pidurite õhutamise sain ka selle reisi käigus selgeks(siiski minu omad seekord „abi“ ei vajanud), seda ilmselt oskab iga nende pidurite omanik, sest hooldustundide arv ju ületab mitmekordselt sõidutundide hulka. Tõenäosus heaks mehaanikuks saada on palju suurem kui sõitjaks.
Reede hommikul Offenburgi ja ehk õnnestub juba õhtul linnatänavatel võidukihutada, kui ei siis vähemalt pühapäeval.

Lugagnano

2011-05-20T17:37:00.001+02:00

Ilmateada pidas paika ning terve pühapäeva sadas vihmas. Lühikesi pause sattus ka sekka, kõige pikem paus oligi sõidu eel ja ajal. Alla läks mudakas ehk siit Kenda KOT, mis toimis suurepäraselt. Küll aga esines taaskord väikeseid tehnilisi probleem. Enne sõitu vahetas mehann jooksud ära ning veeresin vaikselt starti. Ilmselt kohe stardist või isegi enne(?) oli tagumine jooks ennast viltu vedanud. Kuna algul lendas vett ja pori igassuunas siis ei saanud aru, mis viga. Ratas ei liikunud üldse ja käiguvahetus oli nagu kehv automaatkast. Teisel ringil nägin ja kuulsin, et jooks paigast ära, sest kohati käis vastu raami. Peatusin kokku kolm korda, et see otseks sättida. Iga korraga panin ekstsentriku kõvemini kinni. Viimasel korral maksimumiga. Pole sellist jama veel olnud. Pm läksksid kolm esimest ringi tuksi ja kolm järgmist väga hästi. Sõit sellistes oludes mulle meeldib ja võistluse teine pool oli tõesti hea. Rada oli lühemaks tehtud ilmaolude tõttu, umbes 1/3 välja jäetud. Sõidu järgselt läksid vahetusse kõik laagrid peale tagumiserummu ja kaelakausside. Nendega pikk pidu enam pole ka.
Kolmapäeval reisimine Iglismaale, mis tänu mitmetele üllatustele lõputulut pikaks venis. Ilm on siis samasugune nagu kaks kuud tagasi ehk siis pilves ja poole külmem kui Itaalias. See eest on Dalby MK rada mega lahe! Täna tulistasime kolm ringi rajal ning ülehomme kohaliku aja järgi kell 14 start. Eestis vist 16.00. Võistlused hakkavad juba homme ning freecaster'ist peaks saama vaadata ka. Täna õhtul toimub uci shortrace linnas.

Ötztal

2011-05-02T23:28:00.000+02:00

Ötztal Mtb Festival Austrias ja selle aasta esimene dnf kirjas. Võistluskeskus asus ostukeskuse suures parklas ja kohe seal samas ka metstukk koos võistlusrajaga. Ring väga „karm“(juurikad, kivid, lohud, kühmud) ja kuiv, tolmav pinnas, mida järjest vähemaks jäi. Eelistanuks midagi muud kui ht. Kaks pikka ja järsku tõusu, palju tehnilisi singleid ja ka kaks sirget, kokkuvõtvalt väga lahe rada. Teisest reast startida pole ka paha ning samuti stardiringi järel viieteist hulgas metsa vahele kallutada. Siis hakkasid asjad tasapisi aga järjekindlalt tuksi minema: tagakäikar ei funktsioneerinud nii nagu peaks ja veidi aja pärast sai selgeks ka, et 10 hammaka asemel on reaalselt kasutada võimalik 5. või 6. No mis seal ikka, ühe ülekandega sõidetakse ka võidu. Oletan, et algul rammis keegi tagumist käikarit või õigemini kõri, mis kõri selle lõpu julla keskelt ära väänas(loe murdis). Tross täiesti terve aga kõri koos otsaga lõhutud. Muidugi tuli käigu vahetamiseks igakord erinev arv kordi klahve klõpsida. Arusaamatul põhjusel oli ka esimene käikar end paigast keeranud, kuigi ma polnud kordagi seda soenduse ega avastamise hetkeni sõidu ajal kasutanud. Okei, toksisin esimesel võimalusel sõidu pealt kannaga enam vähem paika, aga käigukate kehva väärtusliku koostöös tulemusel kukkus kett laskumistel või suuremal rappumisel suurelt hammakalt maha e välja poole, kuid vahel ka väiksele hammakale. Peale sõitu kontrollides, kas klamber ümber toru nõrgalt kinnitatud, selgus üllatuseks, et kinni ja korralikult. Vaatamata sellele parandasin oma positsiooni esimesel ringil, kuid juba teisel muutus sirgetel oma koha sälitamine või eesõitja tempos püsimine/püüdmine võimatuks. Suurest vihast pingutasin veel poolteist ringi ja kolmanda ringi lõppedes otsustasin kogu selle asja sinna paika jätta. Igati reaalne olnuks lõpetada vähemalt top10 hulgas, vähemagi kahtluseta. Midagi tahaks ikkagi veel lisada. Uskumatult nõrk on kogu srami xx sarja töökindlus ja eluiga. Turul on see olnud ju juba üle kolme aasta või olen lihtsalt kehva komplekti otsa sattunud. Hetkel on ainus korralikult töötav asi esipidur ja see pole esmakordne sarnane olukord.

Aafrika

2011-04-27T23:19:00.000+02:00

Elu esimene visiit Mustale mandrile ja täpsemalt LAV’i. Reisimine kokku võttis aega pea 24 tundi, sisaldes üht 8,5h ja 6,5h lendu. Väike pluss aga see, et LAV’is on kellaaeg sama, mis Itaaliaski ehk sama ajavöönd. Lisaks jõudis ka kogu pagas kenasti ning tervena kohale. Durbani lennujaamast võistluskohta Pietermaritzburgi kõigest 75km ja sedagi mööda kiirteed. Ka majutus paiknes võistluskohale meeldivalt lähedal ning polnud vaja autoga edasi-tagasi loksuda. Seekord peeti xco sõidud ära laupäeval ning pühapäevane päev oli täielikult dh päralt. Eliidi sõidu stardis oli vist 130 või 140 võistlejat ning ma kusagil seal keskel. Ilma- ja rajaolud olid ideaali lähedased. Kogu see suur grupp sai päris hästi liikuma, ainus kerge tropp tekkis enne tõusule suundumist, kui tuli läbida kümnekonna meetri pikkune singel. Kohe stardisirgel sain aru, et täna pole minu päev. Enestunne võrreldes eelmise nädalaga palju parem. Jalgades täitsa tühi tunne ning paremaks ei läinud midagi ka sõidu käigus. Parandasin küll oma positsiooni paari koha haaval, aga see oligi ainuke positiivne asi. Rada oli kiire ja väga fun, sisaldades mitut rock garden’it, kiireid täiskiirusel läbitavaid singeltrack laskumisi ja üht lühikest väga järsku tõusu, kus viimasel kahel ringil tundus, et kassettis võiks veel üks hammakas olla:) Kuigi kaotust võitjale kogunes ülipalju, tuleb asjaolusid arvesse võttes sõiduga rahule jääda. Heale enesetundele ja „kehvale vormile“ vaatamata suutin sundida end pingutama niivõrd, et kaks järgmist päeva jalad valutasid nagu sügisel peale esimest jooku/jõusaali treeningut ja üldine olemine oli vägagi loid/uimane. Huvitaval kombel oli ka söögiisu üpris olematu. Tagasilend kulges samuti kenasti, kui va, et tiimikaaslase rattakohver õigeaegselt Itaaliasse ei saabunud. Lubati järgmise lennuga kohale toimetada.

Garda

2011-04-25T21:10:00.000+02:00

Sel nädalavahetusel võistlesin Garda järve lähedal ja nüüd elades hulk maad kaugemal, olin unustanud kogu selle kandi ilus. Sõiduks oli GF Paola Pezzo, mis sel aastal üllatas positiivselt huvitavamaks muudetud rajaga. Distants oli paari km võrra lühenenud ehk 38km(eelmine aasta oli vist 41km) ja 1200 tõusumeetrit. Osavõtjate kui ka lõpetajate arv kasvab jätkuvalt iga aastaga. Tegu oli küll lühikese sõiduga aga start sellegipoolest üpris varajane, täpsemalt siis 9.30. Stardikoridorid on päris suured(1-200 jne) ning kohal tuli olla reglemendi järgi hiljemalt 9.10. Pole ju midagi uut, et vähemalt esimese stardirea hõivavad sõitjad, kes sealt peale stardimärguannet ärakaduma kipuvad. Kiire sõidu jaoks valisin kõige kiiremini veereva ja samas ka kuivades oludes kiiret kurvitamist võimaldava kummi: small block eight. Start ja esimene tõus oli samad kui aasta eest- peale start peaagu koheselt 180-kraadine pööre siis 10m hiljem vasak kurv ja asfaldi ribaga kaetud mägi otse ees. Asfaldi osa lõpus pedaalisin u 25-liikmelise grupi lõpuosas, aga tõusu lõpp oli kivisel singlil. Punt lagunes väiksemateks osadeks ning väiksem reunion toimus peale laskumist, aga väike seltskond vehkat teinud. Niisiis olingi pea kogu sõidu kusagil top25 hulgas. Positsiooni õnnestus parandada eelkõige laskumistel või siis aega tagasi teha ja hiljem protokoli vaadates nägin, et olin u 2km enne finishit top15 hulgas. Viimasel kivisel laskumisel, kus keerukust lisas voolav vesi, õnnestus tagumine kumm lõhkuda(5mm lõhe) ja seekord ei aidanud sealant ega ka co2 balloon. Väga lühikese ajaga tuli taanduda 22 positsioonile. Esmakorde kogemus oli sõita terve võistlus ilma joogita, joogialasid oli 5 või 6 aga kordagi ei suutnud tuvastada ühtegi „tuttavat“ nägu joogipudeliga ja ega üritanud ka keegi silmnähtavalt endast märku anda. Seda paremini külm coke peale sõitu maitses. Eelmine nädal oli stabiilselt väike väsimus sees ja pühapäeval polnud samuti värske olek, suht diisel.

Nalles

2011-04-12T11:29:00.003+02:00

See koht asub Austria lähedal ja on olemuselt väga saksapärane ja põhikeel tundub olema samuti saksa keel. Soojad ja päikselised ilmad kestsid jätkuvalt ning võidusõit toimus päeva kõige palavamal ajal. Stardirivi oli pikk nagu ikka, umbkaudu 100 sõitjat. Võistlus distantsiks stardiringi pluss 6 täisringi. Nalles'e võistluse avaringi tõus on väga pikk(pole siiani kohanud ühtegi veel pikemat) aga mitte eriti järsk. Tõusu järgselt paiknesin top30 hulgas ja esimese kahe ringiga parandasin oma kohta üksjagu. Viimased kaks ja pool ringi üritasin end 15 hulka pedaalida, aga paraku edutult ning protokoli läks kirja 16. koht. Kolmandal ringil viskasin end korra küllili ka, mis tulenes natuke liiga uljast kurvi läbimis kiirusest. Pikk kuiva periood "lagundas" vaikselt rada, muutes pinnase pealmise kihi lahtiseks liiva-savi klibuks ja see värk tolmas jubedalt. Esimesed paar ringi tuligi kohati tolmupilves midagi nägemata laskumisi tuhistada. Ühe ringi peale kulus pudel vett nii joomiseks kui ka enda kastmiseks.
Osade võistlejate numbrite üleandmine toimus sõidu eelsel õhtul nö presentatsioonina. Korraldaja, teada saades, et mul sel päeval sünnipäev, organiseeris väikese happy birthday laulmise :)
Bossi tehtud pildid:

Portugal Diver Lanhoso

2011-04-06T18:51:00.003+02:00

Kogu eelmise nädala olin Inglismaal, ümbruskond väga sile ja treeningukvaliteet kannatas seetõttu omajagu. Ilmad olid üllataval kombel enamvähem aga jahedad. Üks päev õnnestus käia Dalby Foresti mk rajal, mis oli heas konditsioonis ja hoopis teisest puust kui Sherwoodi rada. Üldiselt pidavat seal piirkonnas päris palju vihma sadama.
Reede hommikul lendasin koos inglasest tiimikaaslasega Portugali ja 2,5h hiljem lennukist väljudes oli temperatuur enam kui kahekordistunud(termomeeter näitas 30 kraadi). Lennujaamast võistluskohta lühike maa, aga koht niivõrd väike, et teeviitatest abi ei olnud(neid polnud ka) ning ka gps jäi sihtkoha leidmisel vastuse võlgu. Mingi kaardimoodi asi oli ka, aga mitte just piisavalt hea. Aega läks küll oluliselt rohkem kui plaanitud, kuid lõpuks sai koht üles leitud. Rada oli mahamärgitud seikluspargi territooriumile ja oli väga hästi jälgitav. Elamine asus u 200m kaugusel stardist. Ring oli üpriski raske aga tehniliselt lihtne. Üks laskumine oli, kus paar lühikest kivisemat sektsiooni ja põhjas 90-kraadine kurv. Väga omapärane oli call up, kus ei lähtutud uci reitingust ega ka Portugal Cup'i reitingust, vaid ilmselt võistleja näost, rattast, riietusest vms. Igatahes puudus ametnikel "plaan", mille alusel sõitjaid stardijoonele rivistada. Asi venis, küll peeti omavahel nõu jne jne. Lõpuks ikka kuidagi valmis saadi. Reitingu alusel ilmselt mahtunuks ma isegi esiritta, sest sinna ei rivistatud 8 sõitjat, vaid täpselt niipalju kui mahtus. Olin kusagil teise ja kolmanda rea vahel. Start oli hea ja peale lühikest start loopi olin top15 hulgas ning esimese ringi lõpuks kuues. Viieliikmeline grupp oli minust u 15-20'' kaugusel. Üritasin, mis ma üritasin aga järgi ma neile ei jõudnud. Iga ringiga tiksus natuke aega hoopis juurde. Tunne polnud päris see mis võinuks, kindlasti on selles omaosa ka võistluseelse nädala "kehval" ettevalmistusel või siis oskamatuses olemas olnud oludest maksimum võtta. Olen päris kindel, et see sõit oli võidetav- lihtsalt midagi jäi puudu, kuid hetke olukorrast võtsin parima.
Esmaspäeval Itaaliasse tagasi ja sel pühapäeval Italia xc cup Nalles.

Robin Hood'i maa c1 sherwood'sis

2011-03-28T23:46:00.004+02:00

Alates kolmapäeva hommikust olen viibinud Inglismaal. Algus oli palju lubav, sest ilm äravahetamiseni sarnane Itaalias olnuga ehk siis päike ja 20 kraadi ümber püsiv temperatuur, ootasin midagi kehvemat. Miskipärast aga läks iga järgneva päevaga järjest külmeks ning nädalavahetusel valitses võistlukohas selline 7-8 kraadine õhk ja hall taevas. Varvastel vist ei hakanudki sõiduajal soe. Väikese märkusena: siinne kant on sama mägine kui Põhja-Eesti. Ring oli päris pikk, üle 6km ning sisaldas ohtralt kitsast singeltrack'i, mille ainuke tehniline element oli,et kellegist lihtsalt polnud võimalik mööduda. Singleid ühendasid lühikesed kruusalõigud. Stardi järgselt peale paari kurvi ootaski ees esimene kruusakas ja seal võeti üles selline hoog, et elioni maitse oli hetkega suus. Ainuke probleem oli see, et võistluseelne ettevalmistus polnud vastav selliseks mtb kriteeriumiks. Poolteist ringi suutsin pea lenku all grupis(ja nende vahel) üleelada aga siis oli ka kõik. Kruusa peal toimus selline sprindivõistlus, et ma polnud suuteline oma kohta kordagi parandama kogu selle aja jooksul, mil seal olin. Singlitel liikus kogu punt nagu rong, sest mööduda polnud võimalik(ilma et ees pool linti sõidaks ja peatuks). Kolmandal ringil läks asi veel hullemaks, sest ühes stardis olid koos eliit, juunorid, expert klassi mehed ja ka sport klassi mehed ja liikumiskiiruse vahe suu. Sellist ükskõiksust või kohati lausa põlgust, mida enamus ringiga(mõni mitmega) saanu kiiremate vastu näita oli midagi täiesti uut minu mõistusele. Võib olla on üks põhjus müstiliselt kõrges stardimaksus(31 naela). Korraldatud on seda asja nii aastaid ja põhjust midagi muuta polevat. Võistlusmaa oli 6 ringi ning kogu alles jäänud ringide käigus parandasin oma positsiooni paar koha võrra. Tundsin ülimat rõõmu, kui sõit läbi sai, sest ausalt, see oli väga tüütu.
Reedel lendan Portugali, kus pühapäeval samuti c1 võistlus.

Sirmione

2011-03-14T22:19:00.005+01:00

Itaalia xc sarja teine etapp(esimene oli Massa Marittima hc) toimus uues kohas. Täitsa Garda järve ääres, tõelises turismikeskuses- Sirmiones. Vaatamata vihmasele ja jahedale ilmale oli kohal palju inimesi, kes suuresti täiesti teadmatult rattavõistluse raja äärde sattusid. Ürituse peakorraldaja oli minu tiimi manager, kes eelnevalt mitu aastat sama asja teinud Montichiari's. Mägiratta võistluse organiseerimiseks pole Sirmione just head (looduslike)eeldustega koht, aga pull rada oli valmis meisterdatud, aga sellisena sõidetav ainult kuivades oludes. Seega tuli ringi päris palju muuta, sest pühapäevane ilm oli kõike muud ilus ja kuiv. Alustada võiks hoopis reede õhtust, kui toimus meeskonnasõit(3 sõitjat tiimis). Seekord ei sõitnud me pühapäevast xc ringi(nagu Montichiaris tavaks oli). Üritus toimus pimedas ja seega on valgustust tarvis ning vastavalt selle vaadati ka võistlurada. Valgusega nagu ikka- vahel rohkem, vahel vähem ;) Asi lühike, vist 3km ja kõik. Saime kirja kaheksanda aja. Tund enne sai ühiselt õhtusöögilauast tõustud ning otse starti. Rada polnud keegi sõitnud ega näinud. :)
Eile(pühapäeval) sadas terve päeva vihma ja rada, mida muudeti vist iga stardi järel kulges nüüd 2/3 ulatuses murul ning sisaldas ohtralt 180 kraadiseid kurve ning mõnda laugemat. Sõit toimus justkui koridoris, sest kogu aeg oli "rada" kahelt poolt piiratud lintide või reklaamtahvlitega ehk siis kõrvalt vaadetes oli muruplats(neid oli mitu) linte, tahvleid ja poste täis topitud. Stardi järgses kurvis toimus suur kukkumine, kiire reaktsiooni tõttu pääsesin külakuhjast ning hetk hiljem oli seljataga harjumatu vaikus. Mu kõrval polnud pm ühtegi ratturit ja minu ees ainult need, kes ka eestpoolt startisid. Koht oli seega ilmselt 30. kandis ja seda seniks kui pöörasime esimesele muruleplatsile, kus ootas lintide rägastik. Kitsas oli nagunii ja pidamine kurvides polnud samuti kiita ning muidugi tekkis korralik tropp. Ühtäkki otsustas keegi, et tema oodata ei viitsi ja pani tuimalt läbi lintide ja loomulikult läksid ka suur hulk rattureid sellega kaasa, mille tulemuseks oli täielik kaos. Ma koheselt selle "ekspressi" peale ei läinud, positioon ei olnud soosiv(olin pm U põhjas, kui mass otsustas ilma kaart tegemata lõigata). Liialdamata võib öelda, et sellega oli minu võidusõit otsustatud. Kuna ma katkestada ei viitsi siis driftisin nii palju ringe ära kui aeg lubas,(80% reegel) seekord 4/6. Kahju, et ilm nii suurt rolli selle ürituse õnnestumise/ebaõnnestumise osas mängis. Siiski ei läinud kogu korraldajate vaev raja meisterdamise osas kaduma, sest päev varem võistelnud said sõita täispikal ringil ning kahtlemata pakkus see palju rohkem positiivseid emotsioone.

Marco B. pilt

Iisrael

2011-03-07T20:24:00.006+01:00

Reedel ja laupäeval võistlesin Iisraelis, kus sain ka esimese uci võidu see aasta. http://www.cyclingnews.com/races/israel-cup-yokneam-2-1/results
Väike tiir mööda singelid, pikk tõus ja laskumine ning asfladi tõus enne finishit. Rajaolud olid ideaalsed: varasematest vihmadest kuivanud pinnas, palju pidamist, suured kiirused, ei mingit tolmu- väga fun! Ei juhtu tihti, et saan startida esimesest reast(mahtusin sinna viimasena:). Stardi järgselt suundusime kohe tõusule(stardiringilt jäi väike paun välja) ning ronimise jooksul moodustus 5-6 liikmeline grupp. Metzler hakkas esimesena tõsisemat tempot tegema teisel ringil, mis seltskonda lõhkuma hakkas. Kolmandal ringil otsustasin proovida, kui suure reserviga ta seda eelevat tegi. Sain sellise väikese (10''-15'') vahega minema ning Metzler oli ainuke, kes üritas järgi tulla. Sõitisin poolteist ringi üksi, kuid meie vahe vaikselt vähenes ning peagi olime kahekesi koos. Päris kiiresti sai ikkagi selgeks, et tõusudel(eriti viimasel järsul asfladi tõusul) olen temast kiirem. Laskumistel liikusime suht samas tempos. Natuke ma küll kõhklesin, et vb tal ikka mingi trump veel varuks ning seetõttu jätsin otsustava liigutuse viimasele ringile. Oletasin, et kui ta midagi tõsist ikka üritab siis kindlasti enne mind. Niimoodi siis jõudsimegi finishi lähedusse ning algas asfaldi tõus. Järsul lõpuosal spurtisin nii kuis suutsin ja sain minema. See tundus sel hetkel uskumatu, ka peale joone ületamist. Ma ei tea, kas olen kunagi varem pidanud nii palju vaeva nägema võidu nimel, aga igatahes oli see seda väärt. Omapärane oli see, et ringide arvu ei näidatud ega ka öeldud enne kui 2 ringi oli lõpuni jäänud ja ma ausalt öeldes ei teagi mitu ringi me sõitsime :)

Peale sõitu lühike 40km reis autoga ja olingi Haifas. Seal oli c1 sõit ja startlisti olid lisandunud mõned poolakad ning seetõttu tuli alustada nüüd teisest stardireast(nad kõrgema uci reitinguga). Rada oli natuke muudetud võrreldes eelmise aastaga- lühemaks tehtud ning stardiringi ka enam polnud. Seekord öeldi kohe ära mitu ringi tuleb sõita( 6 siis) ja ka ringilugeja oli olemas :) Stardist kenasti minema ja kõik okei, kuni keegi otsustas tagajooksu rammida. See liigutus pressis mu sõitjate rivist välja ning vähendas ka hoogu. Hetkeks tundus, et hops, paari kiirema liigutusega olen oma possal tagasi aga siis oli olemas juba uus vend, kes küünarnukid laiali trügima hakkas. Kaotasin küll ainult 5-6 kohta ja ei saanud kõige otsemat teed singlile, aga sellel üpris kitsal(sõidujoon) tõusul läks minema väike punt. Kaks ringi punnisin, et järgi jõuada, aga vahe püsis muutumatuna. Seejärel hakkas eilne sõit ilmselt ka kehale meelde tulema ning vahe hakkas tasapisi kasvama. Siiski lagunes ka see punt iga ringiga ning nende rongist lahti haakinute arvelt parandasin oma kohta kuni viimaste kilomeetriteni :) Lõpetasin kuuendana.
Seekordne reis oli palju elamuste rohkem, kui aasta eest. Seda eelkõige tänu suurepärasle host'ile Basso, Lee Cougan Iisrael maaletooja abile. Kui eelmine aasta oli eesti koondise majutus täielikus ghettos(haifa downtown), mis jättis linnast väga sünge mulje siis nüüd olin Haifa ülemises osas ning neid kahte kohta omavahel võrrelda ei tasu. Yokneam ja selle ümbrus on veel paremad: maastik, rohelus, vähene liiklus, head teed jne. Ei mingit tühermaad või kõrbe. Suurepärasele reisile pani rõveda punkti lennujaama ennasttäis ja üleolev turvatiim, kelle jaoks oli minu nelja päevane visiit nii suure pagasiga üks vääääääääga kahtlane tegevus. Seega tuli kõik lahti kiskuda ja läbi tuhnida. Sain nt kogu rattakasti uuest pakkida. Aega kulus tublisti üle tunni. Hea oli see, et jõudsin vähemalt lennule, kuigi mitte sellises meeleolus nagu arvanuks. A ja pardel on üks väga ohtlik asi ning seda ei lubatud minul transportida ühestki kotis ega kastis. Laadija koos juhtmega pakiti eraldi ühete kasti ning pardel ise teise. Viimase sain kätte päev hiljem(sest omanikuga samale lennule ei lubata).

Sunshine cup #2

2011-03-01T20:09:00.003+01:00

Küprose Sunshine Cup’i teine osavõistlus oli kolmepäevane HC kategooria tuur. Esimene etapp: eraldistart xco rajal. Stardijärjestus uci reitingul alusel(väikeste eranditega) ja startide vahe üks minut. Korraldajad olid selleks aastaks väljamõõtnud uue raja, mis koosnes kahest väikesest ringist. Päris palju singlit ja lühikesi, järske tõuse+ laskumisi. Algul oli rada kaetud igas suuruses kivide ja kiviklibuga. Igapäevaga muutus sõidujoon puhtamaks ja seetõttu ka rada kiiremaks. Pühapäevaks oli trass korralikult ära lihvitud ning igalpool sõidutrajektoor sees, Välja nägi asi just nagu ringarada võistluste ajal. Sõitsin ringi kindlapeale- üleliia punnimata ja riskimata. Kaotust võitjale tuli üksjagu nii lühikese distantsi kohta 1’50’’.
Teine etapp siis xco point to point, mis tegelikult lihtsalt lühike maraton(45km). 90% ajast kulges tegevus mööda kruusateid, aga tee oli loodist väljas st ei kihutatud ühtlaselt keskmise kiirusega 35-40km/h. Tõusumeetreid tuli üle 1500m. Võistlusraja viimane tõus oli pikk ja ka tehniline. Viimastel kilomeetritel oli palju varjant soovi korral mäe nõlvalt alla kukkuda ja sinna jäädagi. Terve sõit oli hea enesetunne ning olin vahelduva eduga esimeses ja teises pundis. Enne viimast tõusu tükeldati punti parasjagu ning üritasin kõvasti, et vahet tagasi teha(polnud aimugi kui pikk, järsk või raske tõus ees ootas). ¾ oli asi kontrolli all aga viimaseks veerandiks enam powerit ei olnud. Kaotasin ära 5 hoopis positsiooni alles jäänud distantsi läbimisel
Pühapäeval klassikaline xco, starti kutsuti tuuri paremusjärjestuse põhjal, mis andis mulle veidi parema stardikoha, kui uci reitingutabel seda teinud oleks. Olukord polnud kiita juba esimestest meetritest, sest tundus nagu võistleksin vales masinaklassis. Täiesti tühi tunne, stardiring kulges ainult mööda laia kruusateed, aga tempo käis üle jõu. Edasise sõidu käigus parandasin küll oma positsiooni, aga seda ainult sellise sportlikuviha abil: kui korra näed eespool kedagi sõitmas siis üritad iga hinna eest ta kinnipüüda ja järgmine hetk kaugustesse jätta. Viie ringi lõpuks oli 43. kohal ning tuuri kokkuvõttes 35.

Homme õhtul lendan Iisraeli, kui reedel ja laupäeval võistlused(c1 ja c2) ning võimalik, et osalen ka pühapäeval siin Küprosel peetaval kolmandal Sunshine Cup osavõistlusel.

Avastart Küprosel

2011-02-21T17:19:00.004+01:00

Nii võistlushooaeg avatud ja nii vara pole see veel kunagi alanud. Võib päris ausalt öelda, et eelnevatel aastatel on esivõistlus alati paras pusimine olnud, kuid seekord üldsegi mitte. Stardikoht kolmandas reas ja punnisin stardiringi ning esimese ringi alguse koos esimese pundiga kuni esimeste singliteni, mis suure grupi mitmeks väiksemaks lagundas. Seejärel sõitin ülejäänud 5 ja pool ring oma tempos, võttes kui sõitu raskema treeninguna. Öösel enne starti tuli kõva vihm ning paar lõiku rajal oli ära muudetud ilmselt ohutuse pärast, kuid algul esmakorselt uusi linte/nooli nähes on see väike üllatus ikka. Paar päeva on olnud ka selline raju tuul siin, et palmi oksi ja kõiksugu kergemat kraami lendleb ringi. Tuul oli suur faktor ka sõidu ajal(muidu reeglina xco sõitudel ei oma tähtsust). Nimelt oli palju lagedaid tuule avatus lõike. Kokkuvõtvalt võib raja kohta öelda, et oli tehniline ja huvitav ning kaheamordile ratas nendesse oludesse hea valik. Starti kutsumise eelsel kogunemisel hakkas silma, et tavapäraseid 26" ht jääb aina vähemaks ning kui selline väikene fs rataste pealetulek iga järgneva aastaga on tavaline siis nüüd tuleb ka 29" ht järjest rohkem juurde.
Täiesti uus kogemus oli võistelda foxi terralogic amordiga, mis tundub väga hea asi olema. Kümnekonna treeningu põhjal ja nüüd ka esimese võistluse järgselt eelistan seda lenksulukuga amordile.
Reedel uuesti joonele :)

esimene post see aasta

2011-01-30T22:57:00.007+01:00

Olen natuke üle nädala Põhja-Itaalias Piacenzas olnud ja erialase ettevalmistusega tegelenud. Praeguseni on see küll toimunud ainult mnt rattaga, aga ilmastikuolud ei luba väga asfaldilt maha pöörata. Paar päeva peale saabumist sain kätte oma uue mtb, mis natuke liialdades korralik upgrade võrreldes eelmise aastaga. Uus Rampage raam, mis kergem ja ka kena(bb30, integreeritud trossid/kaablid), sram xx komponendid, ritchey wcs pulgad, fox'i terralogic amort, dtswiss xrc330 jooksud, CB eggbeater pedaalid ja kenda kummid. Sorry, netiühendus ei võimalda hästi pilte üleslaadida. Vahetusse lähevad esihammakad, mis hetkel 42/28 aga vahetan 40(39)/26 vastu. Selleks hooajaks on tiimi poolt uus elamine, mis asub mägedes. Hetkel on siin veel omajagu lund ja vimase 24h vältel kordades juurde tilkunud. Paljud ühe silla veolised autod vurasid lumekettidega ringi. Järgmiseks nädalaks lubab jällegi päikest ja kõrgemaid temperatuure. Kahe nädala jagu saan siin trenni teha ning siis 20. veebruaril on avastart Küprosel

selle hooaja kaks viimast sõitu

2010-10-18T10:52:00.003+02:00

Pole mahti olnud, et viimaste sõitude kohta mõned read kirjutada. Teen siis selle täna ära. Kolmandal oktoobril sõitin Itaalias ühe xcp sõidu(La Prevostura), mis oli mõne saja kilomeetri kaugusel mu elamispaigast. Ilm oli eelnevalt vihmane ja sadas ka sõiduajal kergelt. Kuivades tingimustes olnuks tegu väga kiire sõiduga, aga märg ilm muutis raja tehnilisemaks ja kindlasti ka paremaks. Pikkasid tõuse ei olnud ning esimesed kilomeetrid olid hoopiski väga kiired ning otsustav minek toimus vihma-libedal trepiastmetega munakivi tõusul. ülitäpselt tuli pedaleerimisel jõudu rakendada, sest natuke kõvemini tähendas: ratas ringi ja kiirus koheselt palju väiksem(paar meetrit eessõitjale hetkega äraantud) ning seda sadulas istudes, sest püsti peal tundus liiga võimatu olevat. Pool tõusust sai kuidagi balanseeritud pidamise piiril ja vahel üle selle ja ühtlasi kiiremate tempos püsitud aga siis tuli paar viga sisse vms ning jäänud ma olingi. Kohe peale selle tõusu lõppu proovisin veel esimesi kinnipüüda(vahe ei olnud suur) aga hilja. Viimased 10 kilomeetrid olid vb just seetõttu nii vaevalised. Enda sõit polnud suurem asi aga porine rada ja vihmane olid meeltmööda ning just see aitas kõik negatiivse kuhugi tahaplaanile jätta.
Esmakordselt sain see aasta osavõtta Lõuna- Prantsusmaal toimuvast Roc de Azur nimelisest rattaüritusest. Kui keegi küsiks, et kuhu või mida sõitma minna siis seda võistlust soovitaks kindlasti. Enne või peale sõitu saaks samas seal samas lihtsalt puhata või turismiga tegeleda. Hea treenituse ja/või laia rattapargi korral saab koguni nädala jagu võidusõita. Kõvakahvlit ei ole tarvis kaasa võtta. Ise osalesin pühapäeval toimunud 56km pikkusel sõidul, mis peaks ka olema xcp vist. Kuna netis regamine oli ammu enne lõppenud, kui tiim selle sõidu väljapakkus siis tuli end kirja panna päev enne starti kohapeal. Stardimaks oli kallim aga lisaks ei saanud enam esimesse koridori(nii väideti), mis mõeldud eliit klassile(ilmselt ka eelmise aata kiiremad) ja tuli startida teisest kastist- see oli aga väga suur. Sai juba umbes 20min enne starti koridori mindud aga üllatuseks tähendas see ikkagi pm viimast rida. Täiesti mõistmatu, miks ja mis kell need esimesed sinna lindi taha juba ronivad?! Üllatas ka see, et rada oli väga lai. Algul mõned silla ületused olid, kus pidi seisma veidi aega ja esimene tõus oli ka singel aga peale seda anna ainult minna. Laskumised tehnilised ja kivised aga mööda sai ka seal, tuli lihtsalt teine "joon" valida. Loomulikult oli ka singelid ja kõik seda, mis ühest mtb sõidust mtb sõidu teeb. Arvestades seda suurt rahvamassi (mis seab oma nõuded ka rajale ja selle laiusele, sest kõik peavad ju kuhugi äramahtuma;)), olid korraldajad super hea ringi valmis joonistanud. Ootasin midagi palju igavamat ja labasemat aga sain kõike muud. Järgmine aasta tahaks jälle seal stardis olla.

Gimondi bike

2010-09-29T21:50:00.004+02:00

Seekord lühem ots, ainult 40km ja päris kiire ka. Start linnast ja paari kilomeetri pärast pikk asfaldi tõus, natuke kruusa ja seejärel veidi tehnilisem aga eniselt ülesmäege kulgev lõpuosa. Need viimased mõned sajad meetrid(vb veidi enam) muutsid juhtgrupi päris väikeseks(u 15 sõitjat). Olin seal täitsa olemas kuniks juba 3/4 laskumisest sõidetud sai ja järjekordne kumm õhu välja lasi. Tore, et laskumise lõpus oli korraldajate poolne tehnilineabipunkt, kus olemas hunnik sisekumme, kompressor jne. Sisekumm installitud ja ports õhku seal sees, jätkasin sõitu. Järgnes mitukümmend kilomeetrit väikeste põntsudega kruusateid, singleid, heinamaad ja natuke ka asfladi. Pikem ja üpris järsk ronimine ootas ees umbes 5km enne finishit. Peale selle mäe ületamist olin 19 kohal ning sõita jäänud ainult üks laskumine ja veidi linna vahel kallutamist. Laskumine oli väga kiire aga sisaldas ka kahte teravaid aga väikesid kive täis rock garden'it. Õnnestus need läbida ilma sisinateta ja peale 1h35min olin finishis. Tegu oli uci xcp teise kategooria sõiduga, mis annab võrdselt punkte xco teise kat. sõiduga(esikümme). Stardis oli ka värske xco maailmameister, kes lõpetas sõidu kuuendana.

maraton

2010-09-22T21:34:00.009+02:00

Pikkuselt ei olnud tegu pika maratoniga, ainult 65km aga tõusumeetreid korralikud 2300. Alustasime linnatänavatelt ja kilomeetri pärast hakkas 8+km pikkune tõus. Mõnda aega olin esimeses grupis aga peagi hakkas tempo üle jõu käima. Ei kihutatud hullumeelselt või midagi sellist. Pärast Kanadast naasmist külmetasin trennis ja tekkis midagi köha laadset. Õhk ei käi nii ringi kui muidu. Hea on see, et siin ilmad veel soojad ning ka tänu sellele läheb asi vaikselt paremaks. Kuigi tundub miskipärast, arstirohud, mida sellega seoses võtan, muudavad uimasemaks/unisemaks või on köha ise see segav faktor või hoopiski pikk hooaeg lihtsalt äraväsitanud. Kogu aeg nüüd väsimus kallal. Igatahes sõitsin oma rütmis edasi, vahel tekkisid lühiajaliselt ka väikesed pundid aga need lagunesid kiiresti, kes kadus silmist ja kes jäi maha. Ülesmäge ronimise järel peab ju millalgi ka laskumine tulema ja muidugi on ka see pikk. Kui kerge ht on lõpuna näivaid tõuse sõites väga hea siis laskumistel oli asi vastupidi ja mida kauem olin ajaliselt sõitnud seda härivamaks see teine osa muutus. Ühe lühikese laskumise eel oli hoiusmärk- 34% langus, midagi uut. Aega kulus mul 3h20' ja rajaolud olid head, vaatamata terve eelmise päeva sadanud vihmale. Start kell 9.30, sooja oli 6 kraadi, kõrgus 1090m, kõrgeim punkt 1807m, madalaim punkt 1050m.
Ahjaa, esmaspäeval käisin Padova rattamessil ja tegin mõned pildid meelepärasematest sõiduvahenditest. http://album.ee/album/252738/50249541

võistlusvaba nädalavahetus

2010-09-15T00:11:00.006+02:00

Üks väheseid nädalavahetusi, kus ei võistelnud ühelgi võistlusel. Plaanis oli küll osaleda emv teatekrossis, aga erimeelsuste tõttu jäi asi ära(sõitjad eri tiimidest). Tegin siis trenni ja laupäevaljuhtus xtri käpaga nii:

Kolmapäeval natukeseks ajaks tagasi Itaaliasse.

m st anne

2010-09-04T03:18:00.004+02:00

Terve nädala valitsenud kuumus ja kõrge õhuniiskus andsid täna järele. Öösel sadas ka natukene vihma, mis muutis raja kiiremini läbitavaks ja tolmuvabaks. Samuti oli rada korrastatud, sest treeningute ja esimeste startidega sõideti sügavad vaod ja suured augud laskumistesse(tingitud pikast kuivaperioodist). Muutusi võrreldes 08 aasta rajaga oli palju: ring üle kilomeetri lühem, kitsaid singelid vähem, uued lõigud ja mitmed kohad vastupidises suunas varasemaga. Väga tehniline endiselt.
Võistluseelse nädala esimesed päevadel olin rohkem väsinud kui tavaliselt. Viimane trenn enne võistlus aga andis enesekindlust juurde ja tundsin end värskemana. Seis tundus paljulubav. Kahjuks läks vastupidi. Soendust tehes sain aru, et täna pole minu päev. Võistlus on pikk ja vahel muutub enesetunne/minek selle edenedes paremaks. Start oli eriti raske, tundus võimatu esimeste tempos püsida ning nii ma vaikselt tahapoole vajusin. Seekord ringide vähenedes midagi rõõmustavat ei juhtunud, kuid siiski küllaltki ühtlaselt ja keskpäraselt kõik 6,5 ringi ma lõpuni sõitsin. Eelviimasel ringil tuli laskumisel jalg pedaalist välja(trepi sarnane koht) ja selle tulemusel kett maas ning kaotasin mõnekümne meetri kaugusel olnud 3 sõitjat kadusid tükkmaad kaugemale, neist suutnuks ilmselt mööduda, sest eelnevalt vähenes vahe iga ringiga. Paar pedaali jama tuli veel ette(peab kinga veidi lähemalt uurima, suht uus) ja nii jäigi lõppkohaks ikkagi 29. Peale paari viimast head võistlust oli tänane sõit pettumus. Ei teagi, mida pidanuks/võinuks teisiti teha.

US

2010-08-31T16:31:00.002+02:00

Ameerika reis algas väikese ebameeldivusega, pagas jäi Taani(va rattakastid). Lubati järgmisel päeval samal kellaajal saabuva lennukiga järgi saata. Kohaliku aja järgi saanuks asjad kätte alles hilja õhtul, NY-> Windham’i veidi alla 250km. Siiski lubati, et lennufirma maksab kinni “hädavajaliku“. Ratas, kingad, kiiver, prillid olid mul olemas, muu vajalik tuli osta. Lubatud neljapäeva õhtuks pagasit ei saabunud(lennujaama saabus) ja öeldi: homme kella 12 paiku kindlalt olemas. See erilist usku ei äratanud eelneva põhjal. Võimalus oli pagasile ise järgi minna ning see varjant käiku läkski. Siinkohal tuleb õnne tänada vms, sest kui isa lennujaama saabus, oli kõik juba Detroiti lendava lennuki peale tõstetud. See lennuk tegi ka vahemaandumisi ja üks lennuväli siit 1h sõidu kaugusel. Põhjenduseks lausuti, et nii neil(lennufirmal) lihtsam. Selline plaan ei sobinud ning mõningase vaidlemise peale oldi nõus asjad lennukist mahalaadima. USA toll oli oma käte ja silmadega kõik ülekäinud ning mittemeeldiva konfiskeerinud- co2 balloonid, mõned aerosoolid jne. Ei midagi asendamatut, aga see kuidas allesjäätu tagasi oli pandud ei vääri kommentaari.
Mõlemal võistluseelsel päeval käisin rajal tiirutamas- meeldis kohe esimesest ringist. Lihtne rajakirjeldus oleks midagi sellist: algul ronid mäkke,seejärel paar lühikest tehnilist singlit, tõus jätkub kõige järsema osaga, lühike kiire laskumine ning natuke singlit, jälle tõus, väga teravate kividega singel(trennis lõhkusin kummi), mõne saja meetrine paun heinamaal ning viimane jupp mäest enne kui saab keerata pikale laskumisele. Tõeliselt hea rada fs rattale. Enamus ajast oli tõusul ruumi laialt ning see aitas kõvasti kaasa “tavapäraste esimese ringi“ troppide mittetekkimisele. Esimesel paari sajal meetril toimus kaks kukkumist, mida suutsin vältida. Võimalik, et siin tehti uus maailmarekord avaringil lõhutud kummide arvuga, kui sellist statistikat peetakse. Ise piirdusin ühe trennis lõhutuga. Kolm esimest ringi liikusin vaikselt ettepoole, kuniks äkki hakkas kõhus pistma ning tuli tempos järgi lasta.Selleks hetkeks oli üle poole tõusust sõidetud ning ringi lõpuks, kui mäest alla olin jõudnud, kadus ka see “valu“. Tõstsin natuke tempot ning varsti hakkasid eespool olijad jälle paistma ning kõik edenes kuni viimase ringini. Tundsin, et suudan veel paar konkurenti kinnipüüda, kuid Täitsa ootamatult lõi kõhtu ülitugev valu, mis muutis pingutamise võimatuks ning lühikese ajaga tuli äraanda 5 kohta, mis lõpp-protokolis andis 49. koha. Minu parim parim maailmakarika tulemus senini.
Esmaspäeval poolepäevane reis Kanadasse.

Võru rattaralli ja Kambja maraton

2010-08-24T16:15:00.002+02:00

Rohkem kui aasta möödas viimasest mnt võistlusest ja siis oli tegu vist 2009 aasta kevadel Lillepi rattarajal peetud kriteeriumiga. Võru sõiduks õnnestus laenuks saada tipptasemel võistlusratas, mis muutis asja veelgi nauditavamaks.
Sõit oli päris aktiivne ja umbes peale kahekümnendat kilomeetrit toimus õige" äraminek", mille algatasid Saaremaa ratturid. Läksid nad pm kahekesi koos ja korraga, mis tekitas grupis justkui seisaku või lühise. Järgi kihutas neile veel Timmo, kui õigesti mäletan. Ise olin sel hetkel pundi eesotsas ja ootasin(ilmselt nagu paljud teisedki), et keegi läheks ja saaks talle tuulde hüpata. Veidi hiljem üle õla tagasi piiludes nägin, et grupp oli täiega pidurit tõmmanud ning ma ootamatult üksi nende ja jooksikute vahel. Aitäh ja kühveldasin esimestele järgi. Kümmekond km ehk sõitsime neljakesi koos, kui meiega ühines veel 5 peagrupist põgenenud ratturit. Üheksakesi ühtlase tempoga kihutades lasime kuni lõpukilomeetriteni välja. Enne otsustavaid hetki õnnestus mul esikummi torge saada , mille tulemusel lahkus sellest kuskil pool sisse pumbatud õhust. Olukorra "päästis" kummide sees olnud sealant, mis augu ummistas ja lubas edasi sõita(püsti sõites andis madal rõhk tunda). Jooksu vahetada poleks olnud mõtet,sest jäänud oli veel umbes 3km. Hetk hiljem pani Alpha Balticu sõitja esimese litri, millele järgnes veel paar tükki teistelt võistlejatelt. Kuna mul finishis mingeid häid väljavaateid polnud, panin ühe Läti tiimi sõitja ürituse järel kohe kontra ning kohe pea lenksu all täiega edasi. Väike vahe oli sees ja natuke aega see ka püsis, kuid punt tuli siiski järgi ja läks ka hooga mööda. Lõpetasin kaheksandana.
Laupäeval tegin taastava treeningu maanteel.
Järgmisel päeval kell 12 Kambjas maratoni stardis. Trassi pikkuseks 66km ja suurem osa sellest mööda kruusa. Lõuna- Eestile kohaselt olid teed tihti ka loodist väljas, sellest hoolimata tuli kogu sõidu keskmine kiirus ikkagi üle 30km/h. Starti läksin 5min varem ja hea, et koridori ära mahtus. Tuli kohe algul korralik pingutus teha, et sõidu etteotsa jõuda. Peale esimest metsa/heinamaa lõiku oli alles jäänud kümneliikmeline grupp, mis natuke aega koospüsis- peagi hakati lammutama. Kõigi jaoks(ilmselt?) veidi üllatavad sildid eesootavast mäefinish lõhkus pundi täiesti ja veidi peale mäekat võitnud Allani kätte ning oligi kolme punt koos, mis sõitis mööda kruusa- ja metsateid kuni viimase 7 kilomeetrini. See lõpp oli super: 2-3 arvestavat tõusu/laskumist, mättalist heinamaad ja veidi singlit. Kohe kui kruusalt ärapöörasime proovis Allan asjad selgeks teha ja vajutas kõvasti. Pingutasin nii kuis suutsin ning hetkeks tundus, et ei saagi enam järgi aga siis tulid need päästvad laskumised. Oma fs rattaga olin seal kiirem ja sõitsin teisel laskumisel väikese vahe sisse. Seejärel üks laugem ja tasem lõik(kus edu meetrid peaagu sulasid), peale seda minu arust selle maratoni sõidu kõige pikem tõus. Vajutasin kohe gaasi põhja ja enne tõusu lõppu tagasi kiigates Allanit enda taga ei näinud. Kihutasin kuni viimaste meetriteni ja sain ühtlasi ka elu esimese võidu fs rattaga.

emv Rakke

2010-08-17T21:03:00.004+02:00

Sellist asja polegi veel juhtunud, et võistluse start edasilükatakse ning reaalne on ka sõidu ärajäämise võimalus. Õnneks suudeti võistlusrada taas(ei tea mitmes kord) korda seada ja 1,5h plaanitust hiljem tulistasime rajale. Vett oli selle lühikese aja jooksul kõvasti taevast alla tulnud, mis tegelikult muutis sõidu kindlasti huvitavamaks. Suur grupp lagunes veidi peale Rakke staadioni ümbruses tehtud tiiru ja enne 10. kilomeetrit oli moodustunud kaheksaliikmeline juhtgrupp, mis Emumäele eelneval pikal kruusalõigul oluliselt suurenes ja seejärel üürikeseks ajaks väga väikeseks kahanes. See pikk kruusateede ralli oli mulle kõige raskem, sest kiirus oli meeletu ning lisaks käis ainult üks teise võidu literdamine, millega ma enam nii harjunud pole kui paar aastat tagasi. Metsa vahel võeti asja palju vabamalt- puhati vist ja oodati uut kruusa/asfaldi lõiku. Jälgisin ainult, et pundis püsiks ja ootasin viimast 5km, kus parim võimalus midagi korda saata. Lõpu kilomeetrid kulgevad sarnaselt esimestele Rakke staadioni ümbruses, kus veidikene ka üles-alla liikumist. Jalad oli sellest kihutamisest piimhappe üledoosi juba enne poolt võistlusmaad kätte saanud, tuli lihtsalt igahinnaga pundis või selle läheduses olla. Sõidu jooksul oli ainult paar lühiajalist äraminekut. Tasapisi pudenes pundist ka üksikuid sõitja nii tehnilist probleemide kui ka ilmselt väsimuse tõttu. 4- 5km enne lõpujoont oli hetkeks veel kuueliikmeline punt koos, aga enne staadioni lähedusse jõudmist lammutati see laiali. Sel momendil olid energiavarud juba täielikult lõppenud ning veeresin inertsi jõul finishisse. Hetke olukorras lähtudes panin viimase välja paar kilomeetrit varem, kui olin algselt peas kalkuleerinud. Tagantjärgi mõeldes ei olnud see üldsegi paha asjade kulg aga powerit pidanuks õnnestumiseks pikemalt jätkuma.
Super oli see tahe ja töö, mis Rakke elanikud ära tegid, et võistlus üldse toimuda saaks. Suured tänud teile kõigile kena pühapäeva eest!

trc Rakvere

2010-08-13T13:56:00.007+02:00

Esimene võistlus uues vormis! See oli ka kõige positiivsem asi kogu selle sõidu juures, okei rada oli tegelikult samuti tip-top. Enne sõitu hakkasid "jamad" peale: alustuseks õnnestus teisel prooviringil hea hooga külili panna. Põhjus lihtne, tundus et "Seda kohta" on palju parem teistmoodi sõita, sest saab otsemini ning muidugi ka kiiremini. Parema põlv nahk selle tulemusel taas katki. Starti. Esimesed kaks ringi õnnestus klaasikilde ja muud teravat vältida siis kolmandal ringil lõikas mingi asi kummi paraja lõhe, mille peale oli kumm paari sekundiga tühi. Vahelduva eduga sõites/joostes, ei saanud kinga pedaalist välja ning tagajärjeks väikese hoo peal "ümbervajumine", mille tulemusel väänasin vasaku käe nimetissõrme välja. Tunda hakkas see andma alles viimastel ringidel ja peale sõitu läks korralikult paiste. Valutas ka parajalt. Kui varujooksu alla sain ning üle joone veeresin, olin esikolmikust 1'25'' kaugusel. Tõstsin natuke tempot aga sellest polnud absoluutselt tolku, sest vahe püsis kuni sõidu lõpuni kuskil seal kandis.
Üks Margus Valja pilt:

vorm

2010-08-04T13:02:00.000+02:00

Enne sõitu sai ka see valmis:

Val di Sole

2010-08-04T12:43:00.002+02:00

Eelmine nädalavahetus juhtus midagi "täiesti uut". Ma ei saanud võistelda, sest lõplik registreerimine ja litsentsikontroll jäi läbimata. Võistlus toimus laupäeval, sest pühapäeval oli kavas ainult DH. Kohale läksime reedel nagu siiani alati, erinevus seisnes siis selles, et tavaliselt tähendab see võistluspaika saabumist 2 päeva varem, nüüd aga üks. Viimane võimalus registreerimiseks oli reede hommikul kella 9- 11. Sellel ajavahemikul oli kohapeal tiimi boss, kes lihtsalt ei tulnud selle peale, et võiks selle asja ära teha. Meie saabusime kella 12 paiku ja tunni jagu hiljem trenni ning karm tõsiasi selgus alles pärast seda.. Tegelikult on võistlus eelne ajakava igal mk etapil sama, ametlikud treeningajad on isegi suhteliselt samal ajal. Igaüks saab siit oma järeldused teha. Põhiliselt täna Nõmme ja Iisaku sõitude punktidele olin tõusnud juulikuu lõpu seisuga u23 ratturite arvestuses top20 hulka. See tähendab stardikohta 50-70 koha vahel. Minu stardinumber oli selleks sõiduks 69( nt Champerys 119). Egas midagi magasime öö eelnevalt reseveeritud hotellis ja järgmine päev peale naiste sõitu sai pikk ja raske trenn tehtud. See oli ilmselt parim viis auru välja laskmiseks.

Champery, seitse seitse

2010-07-27T21:20:00.001+02:00

See aasta oleme vist kõige rohkem käinud Sveitsis võistlemas(va Itaalia). Iga võistluskoht on olnud eriline ja meeldejääv, täpselt nagu rajad ning korraldus. Võistlustekorraldus on absoluutne tipptase, pole ainsatki asja, millele pole mõeldud. Siiski on vahel probleeme parkimisega, sest pea kõik sõidud toimuvad väikestes linnades/külades. Champery’ is oli ka sellega väikeseid probleeme, sest lisaks oli see üheks mk etapiks 4X ja DH meestele/naistele.
Reedel Itaaliast sõitma hakates oli õhk u 33 kraadi soe ja mõned pilved, viie tunni pärast Sveitsi jõudes sadas paksu vihma ning termomeeter näitas +15. Väidetavalt oli pool päeva korralikult sadanud.
Laupäeva hommikul tuli veel kerget vihma, kuid õnneks lühiajaliselt. Eestis oldud aja jooksul oli enamus tarvilikke asju bussist õhku haihtunud. Keegi ei tea midagi. Tuli eestikatel kasutusel olnud small block 8 rajale peale lennata. Esimese poole kilomeetri järel sulandusid jooksud raami ja amordiga ühtlaseks tervikuks. Kuna mingeid alternatiive kuskilt võtta polnud siis ajasin olemas olevate vahenditega läbi. Kaks ringi sõitisin rajal ära ning problemaatilisemad kohad: paar järsku laskumist, mis kogu aeg kuhugi poole pöörasid. Oma balloonidega jätsin paar tükk neist proovimata, küll homme jõuab. Üks tähelepanuväärne asi oli suurim drop, mida siiani xco rajal näinud olen. Piltidelt seda vaadates jätab see palju leebema mulje kui reaalselt. Teadaolevalt keegi oma raamist seal jagu ei saanud, vähemalt võistluspäeval. Stardi eel vähendati võistlusmaad ühe ringi võrra ehk start loop+ 6 ringi. Esimest korda sel aasta ei toimunud sellist lahmimist ja niplite panekut stardis ning tänu sellele õnnestus tasakesi oma kohta parandama hakata. Siiski olid stardiring ja esimene täispikk ring jõhkem matkamine, lihtsalt seisad ja ootad. Rada on kitsas ja tehniline ning eelmise nädala ilm ei mõjunud ka hästi. Ring sisaldab ka ühte pikka ja selle aasta uuendusena ühte järsku tõusu, millel järgeneb keeruline laskumine koos selle drop’iga. Eriti hea minek oli tõusudel, kus toimus põhiline kohtade parandamine/kaotamine. Paraku seekord taas sõitu lõpuni sõita ei õnnestunud ja tuli kaks ringi varem lõpetada, kahju sest kogu “grupp“, kes -2 maha võeti oli suhteliselt koos ning reaalne võimalus positsiooni veelgi parandada. Tehnilistel ja rohkelt singleid sisaldavatel radades on see paratamatu, et on enamusel ei saa kõiki ringe läbitud. Ainuke, mis selleks teha saab on kiirem saada ja olla üks nende hulgas, kes viimase ringi kella helinat kuuleb :) See laupäev järgmine mk, kahe aasta taguse MM rada. Hetkel ei tea, kas on tehtud ka muudatusi või täpselt sama. Profiililt on tegu raskema rajaga kui Champerys, tehnilise poole pealt võib olla gramm kergem kui üldse.

EMV Iisakus

2010-07-23T00:00:00.002+02:00

Seekordne sissekanne on eriti hiline.. Eelmisel pühapäeval toimusid Ida- Virumaal Iisakus EMV maastikuratta olümpiakrossis. Võistlemisega alustati päev varem, kui samal rajal selgitati Eesti meistrid noorte seas. Nädala sees käisin võistlusrada sõitmas, kuid laupäevased sõidud olid omajagu rada muutnud. Eelkõige laskumisi, kus oli pinnast juurikate vahelt märgatavalt vähemaks jäänud, selle asemel tekkisid iga ringiga sügavamaks muutuvad augud. Kahele pikemale tõusule eelnesid kiired ja mättalised heinamaa laskumised. Ilma amordita oli kindlasti omamoodi huvitav sõita. Ühe ringi pikkuseks öeldi 5km ja sõita tuli neid kaheksa tükki, kokku kulus 40km läbimiseks 2 tundi üks minut.
Sõitisin see aasta eliidi arvestuses, sest lühidalt öeldes oli niiviisi võita oluliselt rohkem kui kaotada. Üllatav oli näha stardinimekirja, kus oli üles antud kõigest 7 ratturit(eliit). Paari aasta pärast piisab vist sõidu lõpetamisest, et poodiumil olla!?
Sõidust: avaring tiksuti väga rahulikult, lootuses et äkki antakse ainult seitse ringi(ringide arv otsustati esimese ringi järel, et sõiduajaks saada 2 tundi). Kuna aeg oli nõrgem, kui juunioridel siis ilmselt ei pidanud kohtunikud pikalt arutlema ringide arvu üle.. Siiski oli ka üks ärev hetk, kui ühes 90 kraadises kurvis pressi end mööda Tartu Ülikooli vormis sõitja ja mõni hetk hiljem end ootamatult pikali viskas- ise metsas ning ratas keset singlit. Teisel ringil tõsteti tempot ning kiiresti sai selgeks, et kehv on sõita väikeses grupis(ka ainuüksi kellegi taga), sest laskumised tolmasid jubedalt. Kõige pikema tõusu lõpus otsustasin natukene juurde panna ning kuuldes enda taga vaikust, panin veidi veel juurde. Kõik järgnevad ringid sõitisin üksi ja oma tempos. Rada oli raske ja see sobis mulle hästi. Ilm oli palav ning tähtis oli piisavalt juua ja võimalusel end jahutada. Tänu oma vanematele olid mul selleks ideaalsed tingimused, eriti hea oli enda jaheda veega kastmine, mis aitas värskust säilitada. Veel tänaks Sigvard Kukk, kes just õigel ajal hea nõuaga abiks oli :)
Eile jõudsin tagasi Itaaliasse, maisipõllud on väga kõrgeks kasvanud ja temperatuur suvine +37. Homme kola bussi ning Sveitsi poole teele, kus pühapäeval maailmakarika etapp.

Rene Kundla foto

Põltsamaa trc

2010-07-13T21:15:00.002+02:00

Laupäeval südaööl jõudsin Iisraelist tagasi ja pühapäeval kell 12 olin Põltsamaal team rattapoe etapi stardis. Päev bussis ja lennukis ei mõju just hästi, aga õnneks oli rada kiire ja paari üksiku vertikaalse jõnksuga. Esimese ringi lõpuks oli jäänud neljaliikmeline punt. Ma ei mäletagi mitu ringi me sõitsime aga üle kümne(ringi pikkus 2,7km). Kiirus oli kogu aeg suur ja veidi ebaharjumatu oli üle väga pika aja niiviisi kihutada. Mõte oli saada hea treening, mis ka õnnestus. Viimasel ringil sõitin väikese vahe sisse ja võitsin.

EU meistrivõistlused Haifas

2010-07-09T09:12:00.003+02:00

Seoses usuliste eripärasustega peetakse selle aasta euroopa mv sõidud ära nädala sees. Eile(neljapäeval) oli U23 sõit ja täna rajal eliit. Start oli 30 min enne keskpäeva, taevas selge ja päikese käes sooja 40 kraadi ringis- rajal varjulisi kohti polnud. Enesetunne oli kehvem kui kahel eelmisel päeval ning vajusin stardiringil pundi tagumisse ossa. Vaikselt parandasin oma kohta sõidu jooksul aga see kõik toimus täna vaimsele enesesundimisele, sest esimesed kaks ringi oli pea katkestamise mõtteid täis. Lõpetasin 28. positsioonil. Tõesti oli üliraske selles kuumuses võidusõita ja seekord lihtsalt ei suutnud olukorraga kohaneda. Tagajärgi targutades võinuks siia saabuda mitu päeva hiljem, nt teisipäeval. See oleks märgatavalt suurendanud võistluse eelarvet, mistõttu tuli valida ainukene alles jäänud varjant. Eriti jama oli see, et ka viimasele ringile ei lastud, mõni kümmend sekundit pidanuks kiirem olema
Iga päevad on taevas selge olnud ning hästi õrn tuul, mis on ka soe. Päevasel ajal on inimesi liikvel väga vähe ning ka kohalikud inimesed varjuvad selle kuumuse eest. Kõige hullem saun on kella 11. kuni 18. Pärast seda läheb temperatuur mõistlikuks ja kella poole üheksast on täiesti pime väljas. Väga, väga ettevaatlik tuleb olla rattaga sõiduteel liigeldes, sest ärevad olukorrad on kiired tekkima. Kõige rohkem kasutust leidev seada kohalike autodes on signaali nupp(konditsioneer ei lähe arvesse). Kiiruspiirangutele lähenetakse väga loominguliselt ja olukorrast sõltuvalt. Lõunamaadele omapäraselt on asfald läikiv ja libe. Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja toredad.
Kui tagasõiduga kõik kenasti sujub siis tahaks pühapäeval team rattapoe etapi stardis olla.

Port of Tallinn gp

2010-07-07T12:09:00.002+02:00

Esimese asjana tahaks tänada korraldajaid uci võistluse korraldamise eest+ väga raske, huvitav ja tehnilise rada. Kummardus ka pealtvaatajate ning ergutajate ees. Sõidu algus kulges kenasti, kuniks sain aru et tagumisse kummi ole kuskilt torke saanud. Sealant oli oma ülesande kenasti täitnud, kuid kurvide ning keerukamate kohtade läbimisel pääses sellest lõhest välja nii õhk kui ka sealant. Teisel ringil tekkis võimalus ja otsustasin proovida Sauseri eest ära sõita, mis paraku ebaõnnestus. Mõte olnuks kümmekond sekundit enne teda tehniliseabi alasse jõuda ja uus jooks alla panna. Peatuda tuli igajuhul ning seda ma ka kolmanda ringi algul tegin, kahjuks puterdasin üksjagu ning "boksipeatus" võttis 3-4x kauem aega kui pidanuks. Kaotasin u 50 sekundit sellega. Pärast seda oli muidugi kange soov kaotatud aeg tagasi teha ning pingutasin tempoga veidi üle, mis andis väsimuse näol tunda viimasel kahel ringil. Tehnilised probleemid röövivad alati ka sõidutuju ja motivatsiooni, kuid koduradadel ja Eesti rattafännide ees sõitmine annab sellise lisaenergia laengu, mida sõnadega võimatu kirjeldada. Mitte kuskil mujal pole parem.
Esimest korda proovisin ka 1x9 setupit(ees üks hammakas). Eelis tavapärase 2x9 süsteemi ees on lihtsus ja kaal(pole tarvis esivahetajat, trossi, kõrisid ega vahetajat lenksul), samuti chainsuck peaks olema võimatu. Vastavalt rajale tuleb hammakas valida, sest pead suutma ka viimastel ringidel ülekannet ringi ajada. Laupäeval kasutasin 36 hammakat ja taga 11-34 kassett. Väga positiivse mulje jättis ja käikudest puudu ei jäänud(ei sirgel ega tõusul).
Rajaääres tehti palju pilte, galerii linke leiab: http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=27499&start=50

Bern HC

2010-07-01T19:53:00.002+02:00

See oli parima korraldusega sõit, kus siiani osalenud olen. Startikohta sai mäetõstukiga, u 800m kõrgusel merepinnast. Terve nädalavahetus oli väga ilus ja soe ilm. Rajal palju lühikesi ja järske tõuse, kohati tahtnuks veel väiksemat ülekannet. Ring oli lühike, ainult 4,5km ja läbida tuli 3 stardiringi+ 7x4,5km. Paraku võeti enne viimast ringi maha ja lõpetada ei saanud. Enda viimasel ringil kaotasin viimasel tõusul 3 positsiooni ning jäin ilma paarist uci punktist, mida jagati 25. esimesele. Start õnnestus hästi ja suutsin oma kohta hoida ning järgneval kuuel 4,5km ringil parandasin oma kohta 5-6 koha võrra.

Avezzano, esimene võit Itaalias.

2010-06-23T22:40:00.000+02:00

Just nii, Lõuna-Itaalias peetud regionaal xco sõidul sain oma esimese võidu see aasta. Sõidu eel ja ajal sadas vihma ning ka kolm päeva enne seda. Otsustasin mitte hakata kumme vahetama ning läksin peale small block 8, mis kuiva ilma kumm. See oli paras ämber, sest terve sõidu tuli mõelda, vaadata, kus natuke rohkem pidamist. "Uisutatud" sain kõvasti ning isegi 2 piruetti õnnestus teha, mõlemad umbes-täpselt 180 kraadi. Sõidu algus oli raske, sest keha polnud nädalasest tuurist ära taastunud ning esimesed kaks ringi olin 4. kohal ja tundus, et sinna ka jään. Suutsin end siiski piisavalt sundid, et viimased kaks ringi(kokku oli 4x7,7km) maksimum võtta. Viimasel ringil möödusin liidrist, aga kuna kõik sõitjad ja rattad oli poriga ühtlaselt kaetud, ei saanud ma ise sellest aru ning teadmine, et võitsin sai selgeks alles peale finishit. See pühapäev Bernis HC sõit ja nädal hiljem võidusõit Eestis, Port of Tallinn GP.

kokkuvõte

2010-06-15T21:57:00.001+02:00

Viimasel päeval 4,2km Pariisis. Tuli sõita treppidest alla ja ratas õlal üles. Treppidest rattaga ülesjooksmine on ülemõistuse raske :)Laskuda on igati fun. Lõpetasin tuuri kokkuvõttes 13. ja viimasel etapil oli 14.

Pariis

2010-06-12T22:00:00.000+02:00

Neljapäeval sadas terve hommiku uduvihma, mis lõppes umbes tund enne starti. Siiski ei muutnud see rada mülkaks ja enamus ringist sai sõita. Üks loll koht muidugi oli- värav, millest mahtus korraga läbi üks rattur ning sellele järgnev lühike trepp. Peale seda ümberringi tühjus. Rada oli profiililt ja tehniliselt lihtsam kui teisipäeval. Ringide arvu vähendati kahe võrra. Polnud head minekut ega tunnet ning parandasin paari koha võrra oma positsiooni sõidu jooksul. Viimasel ringil hakkas tugevat vihma sadama. Lõpetasin 15. Peale sõitu asjad bussi ja järgmisesse majutusse.
Viies etapp oli väga cyclo crossi moodi, vahe selles et sõiduaeg 2x pikem. 10x5,3km ja mitu lühikest ja järsku tõusu. Üks mudasem lõik oli ka, mis kulges piki mäekülge. Paar tundi enne starti oli see väga raskesti läbitav isegi peenikese mudakummiga. Ilm ilus ja päikesepaisteline, selle tulemusel hakkas rada kiiresti kuivama. Kuna see lõik moodustas nii väikese osa kogu rajast siis polnud mõtet mudakummiga starti minna. 75% rajast murul. Stardist sain hästi minema ja kogu sõidu hea enesetunne. Eelviimasel ringil puterdasin paaris kohas, mille tulemusel kaotasin üliväärtuslike sekundeid. Lõpetasin 9. aga reaalne olnuks ka 2-3 kohta eespool.
Täna sarnane rada eilsega, aga rohkem pikkasid sirgeid. Seekord oli tüüpiline xc start- tõus. Start hea ning jalg samuti, kuni teisel ringil sain 3-4cm lõike esikummi. Plöra sellist asja parandada ei suuda ning tuli pool ringi läbida, et uus jooks alla saada. Ring varem samas kohas juhtus argentiinlasest tiimikaaslasega täpselt seesama. Kolmandal ringil jõudsin talle järele ja kogu ülejäänud sõidu rügasime koos. Jube kahju oli, et tehniline ebaõnn sõidu rikkus. Enesetunde põhjal oletan, et suutnuks täna enamat kui eile. Koht 17, üldarvestuses sälitasin 13. koha ja ka u23 vanuseklassis 5. koha. 12. koht on 36 sekundi kaugusel ja selle tagasi tegemiseks on homme 4,2km.

kolmas

2010-06-10T09:38:00.000+02:00

Teisipäeva õhtul toimunud kolmas etapp oli väga pikk start loop+ 7x6,5km ja ajaliselt 2h41min. Start oli õhtul kell 18 ja hoopis midagi muud kui esmaspäevane kruusaralli. Tehniline ja raske rada ning vahelduva eduga sadas ka vihma. Kolmapäev oli puhkepäev, et taastuda neljaks eesootavaks etapiks. Jutu liiguvad, et ka tänane etapp tahetakse 2,5h kanti venitada.

teine etapp

2010-06-07T22:43:00.000+02:00

Täna ülikiire xco pea 8km pikkusel ringil ja kokku 56km. Ühe ringi kohta 65 tõusumeetrit. Iga ringiga jäi esimene punt väiksemaks ning see toimus ühel lühikesel ja järsul tõusul, mida tuli võtta kolm korda iga ring. Kõige viimane tuli läbida igakord joostes. Lõpetasin täna 14. ja kokkuvõttes 20. kohal.

Niort pre leroy

2010-06-06T22:24:00.001+02:00

Täna hakkas tour de france vvt ja esimene etapp 4km. proloog. Rada pargis, kitsas ja päris tehniline. Palju treppidest alla ja ka üles liikumist. Minule väga ei istunud ja lõpetasin avaetapi 17. Tiimikaaslane Shlomi sõitis välja päeva kolmanda aja.

Ita xc Luganano

2010-05-31T21:49:00.000+02:00

Laupäeval, enne kui hakkasime võistluskoha poole sõitma, tulid ei kusagilt suured vihmapilved. See oli korralik padukas, asfaldil oli paar sentimeetrit vett. Paraku tuli see vihm koos meiega ka Luganano’sse kaasa. Otsustasin mitte rada proovima minna, sest järgmiseks päevaks lubas ilusat ilma ja peale sellist vihma saab sellel rajal väga vähe sõita, enamus ajast tuleb kõndida/joosta(savine pinnas). Pühapäeval start kell 14 ja esimest korda anti start varem kui plaanitud ning seega oli ka startikutsumine varem, mis põhjustas üksjagu segadust ja sõnelust. Tundus siiski, et lõpuks said kõik alustada stardinumbrile vastavalt positsioonilt. Distants 6 ringi, avaring veidi lühem järgnevatest, sest väike jupp rajast “asendati“ asfaldiga, et kõik ära mahuks. Start oli kiire ja pea kilomeeter maad täitsa sile ning loomulikult hakatakse siis selliseid manöövreid korda saatma, mida järgnevalt arutada pole mõtet. Paarkümmend meetrit enne heinamaa tõusule pööramist pandi pundi keskel ka korralik maokas, rattaid lendas paremale vasakule. Mulle kõige raskem on esimese ringi tempo ärakannatamine. See on üks kõige olulisemaid ja tähtsamaid asju, mida iganädalaselt treeningutel püüan arenedada. Kõigi ülejäänud ringide läbimiseks ühtlaseks läbimiseks tempo leidmine ning hoidmine on palju lihtsam (st, et ringiajad erinevad üksteisest minimaalselt). Kogu sõidu parandasin oma positsiooni ja lõpetasin 20. kohal ja u23 vanuseklassis viiendana. Enesetunne oli parem kui nädal tagasi Offenburgis mk’l.

tänud

2010-05-27T20:08:00.000+02:00

Unustasin tänada neid inimesi, kes olid suure Eesti lipuga raja ääres ja ka neid, kes häälekalt metsa vahel kaasaelasid ning ergutasid. Loodan, et see ei jää ainukeseks ja viimaseks korraks.

Offenburg

2010-05-25T20:04:00.000+02:00

Sel aastal oli suur tahtmine lõpetada võitjaga samal ringil, aga paraku see ei õnnestunud. Ring on suhteliselt lühike, kiire ja enamasti singeltrack. Sõita tuli stardiring+ 7 ringi. Mina sain kirja strardiringi ja viis ringi ja protokoli märgiti kohaks 112. Kokku oli stardis u 230 sõitjat. Kogu nädalavahetuse oli väga hea ja soe ilm, suurt tähelepanu nõudis piisav vedelike tarbimine. Tuurist oli kenasti taastunud ja minek oli parem kui mõned nädalad tagasi Belgias. Kahjuks ei läinud ka seekord sõidu algus teravamate elamusteta, kahel korral õnnestus vältida kukkumist, aga seda kohtade kaotamise hinnaga. Rada oli peaagu täiesti kuiv, mõned üksikud niisked kohad. Endale tundus justkui sujunuks esimene ring paremini kui varasematel aastatel- seismist ja jalutamist oli nagu vähem. Sõidu käigus hakkas tedmata põhjustel pükste õmblus hargnema(see, millega „pampers“ pükste küljes) ja pärast sõitu vaatasin, et kogu kassett oli seda niiti täis. Sel nädalavahetusel stardin Itaalia xc seeria järjekordsel etapil.

Tuuriga ühelpool ja kokkuvõttes 32. koht.

2010-05-17T18:34:00.000+02:00

Toimus üritus esimest korda ja see paistis ka kõikjalt välja, kogu organiseerimise pool kriitikat ei kannata. Kokkuvõtvalt võiks hindeks anda: jube.
Saabusime võistluspaika päev varem ja reis võttis aega kaks korda rohkem kui võinuks/pidanuks. Võistlus algas neljapäeva õhtul 6,6km pikkuse proloogiga, sellest 80% asfaldil. Veidi oli ka muru, munakivi ja kruusa.Vihma hakkas sadama veidi enne starti ning peale viimase sõitja finishit lõppes ka vihm. Ilmateada lubas kõikideks päevadeks vihma aga see oli ainuke päev, mil sõidu ajal sadas. Viimased kaks päeva oli väga ilus ja päikesepaisteline ilm. Suhteliselt riskivabalt sõites lõpetasin avaetapi 29. kohaga.
Järgmise päeva start oli pärastlõunal ja xco. Hommikul oli nö ametlik treeningaeg ja otsustasime minna rada proovima. Koha ülesleidmine võttis palju aega, sest mitte ühtegi märki/viidet polnud. Lõpuks õnnestus siiski ring leida ja ka üks tiir teha. Jõudsime kohale kümmekond minutit enne ametliku treeningu lõppu aga rajamärkimine oli endiselt täies hoos. ¾ ringist oli singletrack ja pea võimatu kellegist mööduda. Korraldajad olid otsustanud, et on hea mõte suunata sõitjad kohe pudelikaela(200m stardist), kus korraga mahub läbi üks sõitja. Loomulikult valitses seal täielik segadus, trügimine jne. Läbida tuli 5x5,3km ja aega kulus minul selleks 1h40min ning selle ajaga etapil 31. koht. Sel päeval end värskena ei tundnud, oma jälje jättis ka kindlasti hommikune pea 2h raja otsimise matk.
Kolmas etapp samuti xco stiilis ja start keskpäeval. Rada proovida oli võimalik hommikul ja sai ka välja mindud, et seda teha, aga kuna peagi hakkas olukord võtma sama suunda kui eilegi, siis sai ringi otsimese mõttest loobutud. Kohe peale starti toimus kukkumine, mida mul ei õnnestunud vältida, isegi pidurdada ei jõudnud. Ise pääsesin kriimudeta aga esijooks täitsa kaheksas. Sõita siiski kannatas. Peale sõitu vaatasin, et 3-4 kodarat ja niplit tarvis ära vahetada. Õnneks jäi kõik muu terveks ja sain sõidu ära sõita. Selle intsidendi järel oli pm viimane koos paari kuhja alumisega ja kihutasin esimesel ringil nii kuis suutsin ning tegin sellega endale liiga,j ärgmised neli ringi maksin selle eest.
Lõpetasin 44. ja ajaga 1h36min. Rada oli tehniline ja ebaturvaline.
Viimane etapp toimus taas linnatänavatel ja oli mtb kriteerium. Paar sõitjat startisid isegi slick’idega. Sõitja tuli taas 5x 4,7km, aega kulus mõni minut alla tunni. Rada oli suuresti sama, mis esimesel päeval. Nii lühikese sõidu puhul pole muud teha, kui kohe algusest täiega agu anda. Ühel ringil tuli kett esihammaka pealt maha ja tagasi peale saamise käigus sai kett ilmselt viga(nägin peale sõitu) ning ei saanud enam kasutada kassetti kõige väiksemat hammakat. Viimasel ringil kaotasin seetõttu u23 5. koha(5 esimest auhinnalised kohad). Hea sõit viimasel etapil andis väga positiivse emotsionaalse laengu enne Offenburgi mk etappi. Olin 18. etapil ja kokkuvõttes 32.

Houffalize

2010-05-05T19:11:00.000+02:00

Nädala esimesed päevad möödusid väga kiirelt ja pole aega siia midagi kirjutada. Sõitsime Belgiast tagasi üle 10. tunni(koos peatustega) ja maga sai mindud natuke enne kella 6. hommikul. Esmaspäeva õhtul võistlusjärgne muljetamine tiimi bossi juures. Eile õhtul viisin võistkonna kaaslase lennujaama, mis oli tänu kehvale ilmale ja rohkele liiklusele väga aega nõudev tegevus. Selleks nädalaks lubatakse kehva ilma: vihm, tugev tuul ning ka temperatuur on 10. kraadi võrra madalam võrreldes kahe eelneva nädalaga.
Võistluskohta(Houffalize) jõudsime reedel ning enne õhtusööki sai rajal kaks ringi sõidetud. Selleks aastaks oli rada muudetud: ring lühem, uued laskumised, järsemad ja lühemad tõusud. Stardiring oli täpselt sama, mis varasematel aastatel. Stardid on alati väga närvilised ning nii oli see ka nüüd. Olime sõita saanud umbes 20. meetrit kui kukkumine, mille tõttu jäin korra karpi ning tuli “tagurdada“. Samal ajal kihutab sõitjate rivi täie hooga mööda. Liikuma saades ei suutnud kohe jalgu pedaalidesse saada... Enne maastikule pööramist õnnestus siiski natukene positsiooni parandada. Avaraingi järel kaotasin esimesetele üle kuue minuti ja vähemalt pool sellest ajast kulus seismisele. Kohati tuleb nö järjekorra seista ja oodata, millal kitsast kohast läbipääseb. Sõita tuli stardiring+ viis ringi. Iga ringiga parandasin positsiooni ja viimasele ringile minnes oli koht top 100 hulgas reaalne. Siis tulid mängu taaskord tehnilised probleemid, nimelt õnnestus ühel laskumisel kumm lõhkuda. Sealant küll parandas augu aga õhk jäi alles olematu kogus ning tuli pool ringi joosta/sõita. Loomulikult ei suuda sel viisil liikudes sammu pidada eespool olijatega ega kaitsa positsiooni tagant tulijate eest. Finishisse jõudes sain kirja 117. koha. Pärast protokoli sirvides nägin, et stardiringi järel oli 191 ja kõik ringid(va viimane) sõitsin ühtlases tempos, 20 minutit kulus ringi läbimiseks. Esimene täis pikkuses läbitud mk etapp.
Märkimist väärib ka Belgia ilm, kõik päevad peale pühapäeva olid vihma vabad. Rada kuiv ja tolmas jubedalt. Võistluspäeava hommikul sadas kerget vihma siis oli mitme tunnine paus ja rada oli täitsa kuivaks muutnud. 30- 40 minutit enne starti tuli korralik padukas.
Õnneks vahetasin juba hommikul väikese ja madala mustriga kummid kõrgema ja suurema mustriga kummide vastu, ees Kenda Nevegal ja taga Kenda Blue Groove.
See nädalavahetus pole plaanis võistelda, vaid valmistuda järgmisel neljapäeval algavaks nelja päevaseks tuuriks: Giro Della Valle D’Aosta.

G.F Paola Pezzo

2010-04-26T21:05:00.001+02:00

Tegu oli väga osavõtjate rohke maratoniga ja start anti Garda asulast Garda järve äärest. Väikeste vahedega kaks 90 kraadist kurvi ja siis tõus. Start oli rahulikum kui xco võistlustel, paar km möödudes tekkis umbes 20 liikmeline juhtgrupp. Startisin esimesest stardikoridorist(1-100). Tagumised koridorid täituvad sõitjatega juba siis kui stardini aega enam kui 30min. Rada ise oli kiire ja palju kruusateed, mis vaheldus mõnede singlite ja laiemate metsateedega. Distants 43,5 km ja tõusumeetreid natukene üle 1400. Esimese tõusu sõitsin stabiilselt mõnikümmend meetrit tagapool juhtgrupist, mis peagi hakkas lagunema. Sõidu jooksul puudus info positsiooni kohta aga kogu sõidu sõitsin väikeses grupis. Distantsi vältel vahetus pundi kooseis korduvalt ja alles hiljem tulemusi uurides nägin, et reaalne olnuks lõpetada esikümnes. Paraku rikkus selle tagakäiguvahetaja purunemine viimasel tõusul. Tõusu algus kruusal ja lauge ning tavapäraselt sadulast tõustes, et paar vändapööret püsti teha- käis raks ja oligi kõik. Ei oskagi seda hästi seletada... tagakäiguka S on “nii ees kui võimalik“ ja seetõttu polnud kett enam pingul, vaid ripneb längus nagu vana pesunöör. Põlve lõin muidugi ka hea hooga vastu lenksul olevaid vahetajat klahve, hea et asi ainult sellega piirdus. Täpselt ei teagi palju sõita jäi, pakun 5-10km. Tõus ja mõned järgnevad kühmud tuli võtta joostes aga siledal/tasel kannatas ettevaatlikult sõita. Samuti laskumistel. Tähendas see rahuliku kulgemist madala kadentsiga, õnneks olid ka viimased kilomeetrid siledal ja üpris tasasel pinnasel. Lõpuprotokolis kohaks 56.
Järgmine start sel pühapäeval Houffalize mk etapp Belgias.

võidusõit

2010-04-19T22:37:00.000+02:00

Teist nädalavahetust järjest on võistluseelne päev väga soe ja ilus ning pühapäeval umbes 10 kraadi jahedam ja taevas pilves. Enne starti sajab korduvalt ja lühiajaliselt vihma. Võisusõidud ise oli mõlemal korras ilma vihmata.Seekord stardis üle saja sõitija ja mina alustasin kolmandast reast, positsioon kadus üpris kiirelt käest, sest ei suutnud eespool olijate tempos pikalt sõita. Nalles' sõidu starditõusu kulgeb mööda asfaldi ja on väga pikk aga suhteliselt lauge, lõpuosa on järsem ning maastikul. Stardiring oma pikkuselt võrdne järgnevate ringidega, avaringilt jääb välja ainult üks lühike singel aga selle puudujäägi distantsiliselt korvab eelpool mainitud tõus. Kokku tuli sõita kaheksa 6.km pikkust ringi. Järgnevad ringidel tõus mööda kitsast singlit ja palju serpekaid, möödumiskohtasidvähe. Minul kulus kõigi ringide läbimiseks mõni minut üle kahe tunni. Võistluse edenedes parandasin tasapisi oma positsiooni. Enesetunne enne sõitu oli hea ja enesekindlus samuti. Sõit oli väga, väga raske alates esimesest kilomeetrist ja tunne ei paranenud ka järgnevatel ringile. Finishis oli väga õnnelik, et sõit läbi sai. Marko Rebase abiga sain eelmine nädal kätte FSA lenksu, stemi ja sadulaposti. Trennis sai possa paiku sätitud ja eile mingeid probleeme ei olnud, kui väljaarvata triitsepsid, mis ilmselt polnud veel harjunud veidi laiema lenksuga ning andsid selle tugevalt märku kahel viimasel ringil. Selle nädala lõpus on plaanis kohalik sõit Garda järve ääres, G.F. Paola Pezzo

Nalles

2010-04-17T22:17:00.000+02:00

Homme c1 kategooria võisusõit Itaalias. Kaks aasta tagasi olen siin võistlenud ja rada on 90% osas sama. Stardiring tõus on asfaldil ja see on väga pikk. Järnevad ringid lähevad üles mööda singlit ja möödumisvõimalusi väga vähe. Laskumised on tehniline ja kiired. Ilm oli täna väga ilus ja soe. Montichiaris sadas alates eile õhtul ja hommikul paksu vihma.
Neti kasutus võimalused piiratud, aga üritan ka sõidu järgseid muljeid nädala algul postidada.

Esimene post

2010-04-06T22:22:00.000+02:00

Proov. Edaspidi saab siit lugeda minu võistlemiste ja rattaspordiga seonduva kohta.