2012 esimene

Palju tunde ja minuteid on viimasest soperdusest möödas ja lausa nii palju, et mõnel selle ajaga vähemalt eluroo raamatu jagu ridu kirja pandud. Jaanuari lõpus sai selle aasta tiimi osas olukord selgeks ja tegevus jätkub Hard Rock Merida A.S.D märgi ja särgi all. Aitäh Hawaii Expressile ja Veloplusile- tänu neile oli ja on(tehnika osas) võimalik piiramatus mahus trenni teha. Ülehomme on kavas kuni kolmeks Toscanasse rattaga sõitma minna.

Haanja

Haanja 100'ga sai sellele hooajale joon alla tõmmatud ning polnud isegi viitsimist midagi kohe kirjutada. Teab ju iga Haanja sadat sõitnud rattur, et tegu kõige lahedama maratoniga Eestis. Suur pluss hea ilm, kannatas kohe lühikestes startida. Pole ühtegi teist sõitu siin, kui nii rahulikult ja vehkimata starditakse, natuke enne mahapööret asfladilt olukord muutus. Pärast paari tõusu-laskumist olin väikese vahega eest ära ning möödusin ka lätlasest, kes kohe algul mõtles üksi sõitma hakata. Sõit on pikk ja küllaltki kurnav(eriti vaimselt) on terve see maa üksi sõita ning seega polnud mul mõtteski üritada oma edu hoidma/suurendama hakata. Metsa vahel oli konkurentidest veidi kiirem ja see andis hea võimaluse omale meelepärases tempos sõita. Eelise tehnilisemates kohtades andis kindlasti 29" scott scale, tänu paremale veeremisele ja mugavusele, mille suuremad rattad annavad. Samuti saab kasutada madalamat rehvirõhku. Vaatamata sellele on pea võimatu saada rehvi rullima, mis nii tavaline väiksema ratta korral. Tihti toob see kaasa õhu omavolise lahkumise(kummi ja pöia vahelt) või kehvamal juhul kaob kumm üldse pöialt(on mul ka seda juhtunud). Ükskõik kui osav/koba sa ka pole, muudab 29" su tehnilisel/karmil maastikul kiiremaks. Suurimaks probleemiks on ehk see, et 29'ga on väga raske sellise 55-65rpm sõita. Sellisel juhul jääb tõesti ja ka õigustatult mulje, et ratas "ei veere" ning vaja oleks abimootorit. Kui keskmise pikkusega tõusu nukki püsti-peal raske rauaga vägistama minna võib tõesti isegi enne lõppu päris seisma jääda. Peale hea raami on kõige olulisem komponent kerged jooksud. 100g kergemad jooksud 29" puhul on tuntavam erinevus kui 26" ratta puhul.
Igatahes sõitsin ma pool maratonist vahelduva eduga koos Pütaga, aga kuna ta reeglina kippus sirgetel liialt kihutama(ainuke koht, kus ff hea on?) siis peale järjekordset lahedat singlit sisse tulnud vahe jäigi püsima ning tänu küllaltki raputavale maastikule hakkas isegi kasvama.
Ainukese negatiivne asjana võiks mainida paari koera omaniku, kes pole võimelised oma koolitamata penisi ka pool päeva aias hoidma.

Ukraina

Eelmine nädal saabus ejl vahendusel kutse Ukrainasse Donetski c1 võistlusele. Kohale jõudes selgus, et võistlus toimus kesklinnas olevas pargis ja majutus samuti kesklinnas. Sõita polnud väga kuskil ja võistlusrada märgistati ka alles võistluspäeval ära. Õnneks sain ikka ringi nähtud ja proovitud tänu venelastele, kes varasematel aastatel siin sõitnud olid. Kui tartu maratonist tehtaks xco versioon siis donetski rada peaagu sobiks. Ainult liiga kitsas on.
Start ebaõnnestus täielikult, sest sisekurvis minu ees olnud poolakas kartuses aeda sõita, tõmbas hoo nii maha, et väliskurvist pandi täiega mööda. Pärast seda oli 6. koht vahetunud umbes 20. vastu. Rada oli ülikiire ja kitsas ning möödumine väga keeruline. Juba esimesel ringil sõitis võitja minema ning hoidis sellist minuti kanti vahet kogu sõidu. Kolmveerand sõidust kulus, et jõuda liidergrupp(3-11 koht). Selleks ajaks hakkasid sõitjad seal ka väsima ning kui lõpuks pundi ette välja jõudsin siis oli ainult veel kolm sõitjat, kes tempoga kaasa tulid(poole ringi pärast jäi alles üks). Viimasel ringil püüdsime kinni teisel positsioonil sõitnud ukrainlase ning viimasel kahel kilomeetril õnnestus kindlustada teine koht.
Sõit oli nagu mnt kriteerium, kus kogu aeg kummi paela efekt ja eriti ebameeldivaks tegi asja vähene möödumise võimalus. Üks jagu oli ka rajalõike, kus 29er veidi aeglane tundus- kitsastele kurvidele järgenud sirged, kus täiega p**aga kiirendati ja mõnekümne meetri pikkused ja väga järsud tõusud. Üks neist oli ka jooksukas(kõigile). Vaatamata mainitule oli 29erile rohkem plusse kui miinuseid ka sellel rajal, eriti sõidu teises pooles, kui väsimus rohkem võimust võtab Arvan, et sõidu võitmise võimalus jäi selle stardi jama taha.

Lõuna-Eesti

Alustuseks laupäevane sprint, rada oli täitsa uus võrreldes viimase korraga, kui sprinti sõitsin. Kuskil 80% ringist on bmx'i rajal ja väga võimalik, et bmx oleks ka kõige õigem(kiirem) ratas selleks sõiduks. Eelsõidu lõpetasin küll kolmanda kohaga ja pidanuks justkui ka lohutussõitu sõitma, et saada poolfinaali. Üks eespool lõpetaja võeti maha, sest jättis väikese osa ringist sõitmata. Poolfinaalis ei saanud head starti, aga enne esimest kurvi pandi korralik maokas ja selle tulemusel tõusin vist neljandalt kohalt esimeseks. Endise liidri ratas lendas päris suure hooga vastu minu tagajooksu. Peale sprindi finaali timmis Tartu Hawaii mehann jooksu sirgeks tagasi. Teise tööna tuli ka tagakäiguka kõrva sirgemaks väänata, sest rada proovides kummitakistust läbides lõi üks kummi serv käikari kodaratesse. Õnneks jäi käigukas ise terveks. Korraldajad võiks midagi paremat selle takistuse asemel välja mõelda. Kunagi läbiti seda kindlasti joostes aga nüüd ei tee seda enam keegi ja seega ootaks midagi uut. Finaalis polnud suurt midagi teha teravamate jalgade vastu oma suurte ratastega ja lõpetasin neljandana. Pärast autasustamist sõitsin maratoni viimased 24km trenni mõttes läbi.
Pühapäeva hommik oli külm ja soendust tehes tuli kiirelt sõita, et soe hakkaks. Hea, et Otepääl oli soojem kui Elvas. Sõit oli aktiivne kohe algusest peale, ei toimunud ootamist Harimäeni, kus enamasti suurem grupi laiali lagunemine toimub. Seitsmene punt tekkis pärast esimest vahefinishit. Natuke peale seda(oma tähelepanematusest eelkõige) lõhkusin ühe sadula relsi. Oli selline auk või lohk ja kuna see hetk olin pundi lõpus ja käis ka agar pidurdamine või pärssisid kahvlid liikumiskiirust. Kerge puude(diagonaal vms) reie ja sadula vahel lõhkus carbon relsi. Selle tagajärjel sadul natuke viltu. Lootuses, et ehk kestab ikka lõpuni ära, istusin sadulas võimalikult kergelt ja minimaalselt. Sellele vaatamata probleem süvenes ja peagi vajus sadula põhi vastu posti ning hakkas ka paremale-vasakule liikuma. Peale raja tehnilisemat metsa lõiku, kus jäime kolmekesi ette, otsustas sadul ennast 180 kraadi pöörata. Jäin seisma ning panin otseks, mille järel ka viimane carbon kiud murdus. Sõitsin veel mõned km ja järgmisel pöördel heinamaale kukkus sadul küljest ning sealt edasi ainult püsti peal ehk siis 27-28km. Olemas oli ka teine sadul, aga kuna järgmine grupp polnud silmaga nähtav Palu vahefinishis siis otsustasin mitte peatuda. Aega kulus veel päris palju enne, kui punt mind kinnipüüdis. Sõita jäi siis veel 15km. Kruusateedel veeresin grupi lõpus ja lõpus, kus mõni pehmem saepuru lõik ja paar lühikest tõusu, proovisin minema saada aga ei õnnestunud. Finishi sirgel spurtisid Maasing ja Allan kiiremini ja jäin viiendaks.

back in home

Eelmise nädalavahetuse järgsed plaanid muutusid kategooriliselt päev enne Heubachi väljasõitu. Otsustati otsad kiirelt kokku tõmmata ja asjad kokkupakkida, st asjad enam vähem äraarveldada, rattad kokku korjata. Väga ootamatule olukorrale vaatamata õnnestus kiiresti hea lahendus leida. Ema abil sain juba järgmiseks hommikuks lennupileti Tallinna ning Hawaii Expressist ka ratta, et laupäeval Viljandimaal stardis olla. Reedene päev möödus müstilise kiirusega ja uneaega jäi juba teist päeva järjest üpris napiks. Mõõdud ja muud värgid paika ning õhtune kahetunnine tiir Nõmmel ja Harkus sai ka tehtud. Proovisin nii sadama gp rada kui ka endale meelepärasemaid singelid Harkus ja üllatusin, et ka küllaltki kitsal Nõmme rajal olin 29er kiirem ja stabiilsem kõigil tehnilistel lõikudel. Ainuke koht oli see uue laskumise tagasipööre enne hüppeid, mis ei õnnestunud just meelepäraselt(hoog liiga suur) aga see võis olla ka tingitud veel mitte sissepidurdatud ketastest ja klotsidest. Suurepärane "lisa" on veel see, et mõlamad rattad kinnituvad võllide abil(ees 15 ja taga 12). Vabatahtlikult tavalisele kiirkinnitile tagasi küll ei läheks.
Ka õnnestus maratoniks alla saada kiire veeremisega spessu renegade kummid, mis lisaks veeremisele ka väga head külgpidamist pakuvad. Eriti mõnus on muidugi see, et need saab põrandapumbaga täis ilma igasugu võimlemiseta. 29er juhitavusest maksimumi võtmiseks tuleb kindlasti kasutada laiemat lenksu, kui 26" puhul. Kui 26" ht kasutasin 640mm low riser lenksu siis nüüd 29" ht on peal 680 flat bar ja lai tundub see ainult siis kui mõõdulindi kätte võtad.
Maratonil läks peale esimest tõusu kihutamiseks. Mingi hetk üks väike punt ka natuke pikemaks ajaks(võrreldes eelmistega) ette jäi ja siis esimesel metsa lõigul lagunes. Natuke pehmemal ja ebatasemal maastikul sai grupist minema ning peagi sai kätte Allani, kellega koos me kolmveerand distantsist sõitsime. Aitäh talle, selle abikäe eest ühe natuke libedama tõusunuki ületamisel. Rada oli lahe, polnud ammu Mulgi maratoni sõitnud ning elamus väga, väga positiivne. Lahedad singlid ning paar mõnusat laskumist ka hulka. Lõpplahenduse sai sõit umbes kilomeeter enne finishit, kus viimasel kahel lühikesel heinamaa lõigul üritasin Allani eest minema saada ja kui siis umbes 200m enne joont selja taha vaatasin, nägin et see õnnestus.

Champery

Ei õnnestunud ka MM’il hoiduda tehnilistest hädadest, sest sinnani sujus kõik väga kenasti. Rada oli minimaalselt muudetud aga stardiringi alguses oli nii pikk asfaldi sirge, et juba poole sirgel maks raud ja maks kiirus : ) Stardiaeg oli hiline 16.30 ja hommikupoolne päikesepaisteline ilm asendunud halli taevaga. Kolmandal ringil hakkas vaikselt sadama ning sadu läks järjest tugevamaks. Kuigi ohtralt juurikaid täis olev ring ei ole vist mittekunagi täiesti kuiv siis vihmaga läks päris libedaks. Metsa all oli lihtne kerge aps teha ning seetõttu hetkega sõdurütm kaotada, sest singlid olid justkui sektsioonid, mida eraldasid lühikesed lihtsamad lõigud. Viis ringi sain sõidetud ja siis lõikas mõni kivi vms kumm küljele paari cm pikkuse lõhe ja õhk jooksis sekunditega välja. Selle ja eelmise ringi sõitsin koos ameeriklase ja tsehhiga, kel mõlemal olid istumise all fs rattad ning oli tükk tegemist, et nende läheduses püsida singlitel. Õigemini kergelt kaotasin neile kogu aeg alates sellest, kui vihma saju mõju sõidukiirust mõjutama hakkas. Seega tuli kergematel lõikudel ja tõusudel veidi rohkem tööd teha. Boksipeatusega kaotasin 4-5 kohta(see punt õnnestus kinni püüda ringi lõpuks) ning lasin ühe kurvi pikaks viimasel laskumisel ja kaks sõitjat said veel minu ette, enne kui 80% reegliga meie punt laskumise lõpus maha võeti. Viimane ring jäi kahjuks sõitmata, vastasel korral oleks koht protokolis alanud kindlasti numbriga kolm.
Sõidujärgselt avastasin veel, et ketis on S sees. Mõned korrad, kui ratas tugevamini juurikate vahel ja peal põrkas, viskas keti ikka maha(õnneks igakord sissepoole). Üritasin igakord väga rahulikult ja ettevaatlikult ilma peatumata keti hammakale saada ning tundus, et ka õnnestus.
Sram’i boks oli ka taaskord väga abivalmis ja tore, nimelt murdus trennis pidurilink ära(tegelikult terve see lenksu küljes olev osa pidurist ja täpselt kinnituskoha juurest) ja andsid uue : ) Juhtus siis asi nii, et laskumisel viskas ühe juurika või kivi pealt esiratta võsa poole aga kuna see oli küllaltki puuaia moodi siis olin selle vältimisest väga huvitatud. Seismajäämine tuli hästi välja aga üks oks läks vastu pidurilinki(täpselt näpu kõrvalt) ja oligi pidur katki.
Nädal enne MM’i sõitsin ühe etapi Brescia Cup sarjas. Võistlusmaaks kõigest 21km(kaks 10km ringi) ja aega kulus 1h8’. Soenduseks sõitis ühe ringi ja lõpetasin selle nägu naerul: esimene osa ringist ülesmäge ning siis pikk laskumine metsas. Stardi järgselt läks kohe proovimiseks ning ühel järsemal lõik tõusul tuli täpselt õigel ajal ning seal vajutasin. Pool tõusu püsis üks sõitja minu taga aga siis jäi üksi ette ja sõitsin nii kuni finishini.
Sel nädalavahetusel kihutan Saksamaal Heubach’is HC kategooria võistlusel ja paar päeva peale seda koju.

Val di Sole

Viimane mk sel aastal ning kõik jätkus sarnaselt eelnevate võistlustega sel kuul. Väike erinevus oli see, et seekord toimus kõik juba 10 meetrit peale starti. Suuresti tänu sellele, et kedagi ei huvitanud mitu sõitjat ühes reas on. Õigemini polnudki mingeid ridasid, vaid üks suur mass. Niisiis korralik külakuhi, mille tulemusel murdus just eelmine päev külge kruvitud esipidur. Boks oli kohe 50m peale starti ning seal peale mõngaid minuteid saadi link grippidega lenksu külge(ja isegi pidurdas ka). Tegin siis stardiringi ära ja olin esimestest juba peaagu 4' maas. Esimese ringi lõpus väikselt hammakalt suurele vahetades läks kett üle ning jäi käpa ning suure hammaka küljes oleva julla(peaks keti püüdma, et see ei kukuks sinna, kuhu ta kukkus) vahele kinni. Seda on ühe korra ka trennis juhtunud ja teadsin, et välja tuleb see sealt ainult, kui keti madalam koht on selle jullaga kohakuti. Üritasin, mis ma üritasin aga see kett sinna vahele kinni jäigi. Jalutasin viimase kilomeetri ning 80% juures võeti kiip küljest ja oligi sõit sõidetud. Pärast kulus mehannil mõnikümmend sekundit, et kett sealt kätte saada.
Mis järgmiseks?