esmaspäev, 29. juuli 2013

Andorra

Vifra baggies test session in Andorra, foto by Godo
Nädal peale emv tuli mk seltskond neljandat korda kokku, et siis laupäeva pärastlõunal võidusõit. Reis sinna kulges väga kenasti aga väike pettumus tuli pärast, kui ainsana sinna tühjaks jäänud pagasilindi äärde jäin. Üks prantslane, kes õnnest särades oma kohvrit silitas, tegi veel nalja, milles ma paraku ei saanud ja vastuseks käsi laiutasin. Tema jaoks tegi see olukorra veel naljakamaks ja hakkas rõõmsalt Sortie suunas sammuma.
Laupäeva hommikul sõitsime veidi maad ja olimegi võistluskohas. Korra tuli veel enne trenni paarist rattapoest läbi käia, et paar puuduvad asja soetada ning valmis. Rada oli kõige ehtsam vana-koolikas, kaks tõusu ja kaks laskumist ja kuna sõitsime pea 2km kõrgusel siis muidugi oli seal ka parajalt tuuline ning see mängist ka oma rolli, sest vägagi lage oli seal. Kuna tõusudel oli ruumi ohtralt siis ei olnud stardiringigi. Mahtusin oma stardinumbriga kolmandasse ritta ja sealt sain ka hästi minema ning püsisin kusagil seal 30 koha ümbruses. Laskumised oli väga kiired ja tõsiselt auku sõidetud ja tolm oli samuti tõsine. Ega seal suurt midagi esimene ring ei näinudki ja tuli lihtsalt lenksust kinni hoida. Järgmised ringid oli tempo hea ning koht paranes järjest. Kolmanda ringi esimeses joogialas haaras üks BMC sõitja pudeli, jõi klõmaka ja siis piserdas terve hunniku seda maha. Kogu esipiduri ketas oli selle jamaga koos ja pidurdamisel oli selline huilgamine, et inimesed hoidsid kätega peadest kinni. Väga vali ja rõve oli see tõesti aga suurim jama oli see, et pidurdusvõime langes tuntavalt ja selle tulemusel sai pakist jokkereid võetud mitme võistluse jagu. Kohati olid need- wahh ja woo "ohked" kõvemad kui piduri huilgamine.
Viimasele ringile läksin koos Skarnitzl'ga ja endalegi väikese üllatusena olin tol hetkel tema järel 15. Ringi teises pooles tulid juurde küll kaks sveitslast aga püsisime kõik päris koos kuni viimase tehnilise singlini. Tegelikult väga omapärane koht, sest võimalusi selle läbimiseks oli väga palju ja polnud ühte ja kõige kiiremat varjanti. Viimast osas sellest sõitsin küll enamus ühte moodi ja seal siis oli üks kitsas S kurv, selle  esimeses jõnksus oli pehme välimine osa, mis iga järgneva sõitja  järel vaikselt kadus ehk varises. Sisemises ääres oli negatiivse kaldega kivi ning juba paar ringi tuligi osaliselt üle selle minna. No ja siis viimasel korral läks see väga kehvalt, tagumine ratas libises korra ja seetõttu lõikasin väga teravalt sisekurvi, kus kohe ootas Shimano kirjadega rajatähistus lint, mis seejärel ennast kassetti ja kodarate vahele keerutas. Kett tuli järgmine hetk maha, sest vabajooksu enam polnud. Tasakesi hakkasin seda välja arutama ja tuli päris vabalt ning kiirelt, kuid siis läks katki või sai otsa aga nüüd ei mahtunud näpud enam sinna 42 hammaka ja kodarate vahele. Panin keti peale ja mõtlesin, et peab toimima need 300m veel siis on aega lõputult. Kaotasin selle ajaga 2-3 kohta ja sain liikuma aga nii kui tirri lasin, oli kett jälle maas. Kõige kiirem tundus lihtsalt joosta ja nii tegingi. Jõudsin siis üle joone 24., mis muidugi sel hetkel tundus täielik pettumus aga kui 10' omaette maas istusin ja peale seda veel selle lindi ka välja arutada siis hea meel, et asi niigi lõppes. Kaks mk on see hooaeg veel sõita ja järelikult tuleb seal see ära teha, mis nüüd selkorral veel vormistamata jäi.

esmaspäev, 22. juuli 2013

emv

Pilt: Gary Kevin Krõm
Niisiis selle hooaja xc emv on peetud ja õnnestus ka sel aastal kõige kiiremini ringi ära sõita. Kokku oli neid koguni seitse ja igalühel pikkust 5,1 kilomeetrit ning ajaliselt kulus selleks veidi alla pooleteise tunni.
Stardist kihutasime minema ja peagi tuli sõita tankimäe lõppu siis seal 180 pööre ja alla tagasi. Järgnes veidi sõitu suusaradadel ning esimesel singlil sain teistega väikese vahe sisse ja panin oma hooga edasi. Kinni mind keegi ei püüdnud ja iga ringiga hakkas vahe tasapisi suurenema. Teisest ringist alates tuli vaikselt hakata mööduma aeglasematest sõitjates ja üldiselt toimis see päris kenasti ja muretult. Siiski ei tasuks sellisel viisil võistlusklasside liitmist tuimalt ka edaspidi praktiseerida, eriti radadel kus tõusumeetreid rohkem ja/või keskmine kiirus oluliselt madalam.
Minu poolt tänud korraldajatele, pealtvaatajatele ja kaasaelajatele. Sel laupäeval on red bull tv vahendusel võimalik näha mk sarja neljandast etappi, mis toimub Andorras.
http://www.redbull.com/en/bike/event-series/1331578058858/uci-mountain-bike-world-cup-2013

teisipäev, 9. juuli 2013

Rakke

Pilt: Ühte Koma Teist
Kui viisteist minutit enne keskpäeva stardikoridori jõudsin siis tundus, et jõudsin vist napilt enne kui ajutised lindid stardigruppide vahelt ära tõmmatakse. Ja siis, kui kell kaksteist vilet lasti, jõudis mööduda mõni sekund, kui terve hulk mehi ja rattaid keset staadionit pikali olid. Vaikselt siis sealt mööda manöövedades tuli  selja tagant üks kollase-valge värvilises dressis mees, kel oli vist väga kiire või tahtmine seal samas kõrval (ja mitte üksi) pikali visata. Õnnestus tal ainult natuke värvi minu esiamordi pükste pealt kaasa võtta sel korral.
Paari kilomeetriga jõudsin tempo tegijatele järele ja suurte kiirustega sõitsime kuni esimese vahefinishini. Pärast seda muutus muutus rada veidike käänulisemaks ja polnud enam ka sile nagu asfalt. Kes pööras üheksakümne kraadi asemel ratas sada kahekskümmend kraadi, kes põrkas rattaga nagu batuudil, kes jälgis (peamisi) konkurente, kes säästis jõuda- kui rada jälle normaalseks läheb saab täiega lajatada, jne.
Nendele maastiku kilomeetritele järgnes väga kiire kruusa-asfaldi sektsioon. Selle alguseks olin välja sõitnud umbes 25 sekundilise edumaa järgnevate ees ja see tundus piisavalt arvestatav eelis, mida mitte niisama käest lasta. Uskusin, et kui seal kinni ei püüta siis on reaalne võimalus lõpuni üksi ees püsida. Seega ma ka päris kolmekümne kahega just ei sõitnud aga väga pikalt ei suutnud ajalist eelist hoida. Pärast seda läks tempo alla ja ainukesed mehed, kel oli ilmselt suurem soov midagi võita kui hirm midagi kaotada, olid Ainsalu ja Tarvis.  
Ainsalu läks rahuliku liigutusega üksi eest ja mõni kilomeeter Tarvis talle järele. Ülejäänud seltskond kulges jätkuvalt edasi ja peagi olime liidritest juba minuti kaugusel. Sel hetkel tundus, et kui nüüd midagi tegema ei hakka siis on võit läinud. Paraku polnud selles pundis kedagi, kes tahtnuks seda maratoni võita ja seega vedasin kuni viimase 700 meetrini ja veel 3km enne finishit tundus, et saan esimesed kätte. Kuid Tarvisel oli veel nii palju jaksu, et suutis õigel hetkel veel veidi juurde panna ja sellega sõidu võita. Kui sõita jäi vähem kui kilomeeter otsustas Austa, et nüüd on õige hetk ka korraks eest läbi käia. Mul on polnud enam jaksu ega ka mingit tahtmist temaga kaasa minna. Siiski libises see hetkeks kätte võidetud teine koht tal juba järgmisel hetkel käest, sest tagumine rehv ei elanud staadionile laskumist üle ja lasi tossu välja. Ainsalu, kes reageeris viimasele manöövrile, ületas finishijoone teisena ja mina kolmandana.