Aafrika

Elu esimene visiit Mustale mandrile ja täpsemalt LAV’i. Reisimine kokku võttis aega pea 24 tundi, sisaldes üht 8,5h ja 6,5h lendu. Väike pluss aga see, et LAV’is on kellaaeg sama, mis Itaaliaski ehk sama ajavöönd. Lisaks jõudis ka kogu pagas kenasti ning tervena kohale. Durbani lennujaamast võistluskohta Pietermaritzburgi kõigest 75km ja sedagi mööda kiirteed. Ka majutus paiknes võistluskohale meeldivalt lähedal ning polnud vaja autoga edasi-tagasi loksuda. Seekord peeti xco sõidud ära laupäeval ning pühapäevane päev oli täielikult dh päralt. Eliidi sõidu stardis oli vist 130 või 140 võistlejat ning ma kusagil seal keskel. Ilma- ja rajaolud olid ideaali lähedased. Kogu see suur grupp sai päris hästi liikuma, ainus kerge tropp tekkis enne tõusule suundumist, kui tuli läbida kümnekonna meetri pikkune singel. Kohe stardisirgel sain aru, et täna pole minu päev. Enestunne võrreldes eelmise nädalaga palju parem. Jalgades täitsa tühi tunne ning paremaks ei läinud midagi ka sõidu käigus. Parandasin küll oma positsiooni paari koha haaval, aga see oligi ainuke positiivne asi. Rada oli kiire ja väga fun, sisaldades mitut rock garden’it, kiireid täiskiirusel läbitavaid singeltrack laskumisi ja üht lühikest väga järsku tõusu, kus viimasel kahel ringil tundus, et kassettis võiks veel üks hammakas olla:) Kuigi kaotust võitjale kogunes ülipalju, tuleb asjaolusid arvesse võttes sõiduga rahule jääda. Heale enesetundele ja „kehvale vormile“ vaatamata suutin sundida end pingutama niivõrd, et kaks järgmist päeva jalad valutasid nagu sügisel peale esimest jooku/jõusaali treeningut ja üldine olemine oli vägagi loid/uimane. Huvitaval kombel oli ka söögiisu üpris olematu. Tagasilend kulges samuti kenasti, kui va, et tiimikaaslase rattakohver õigeaegselt Itaaliasse ei saabunud. Lubati järgmise lennuga kohale toimetada.

Garda

Sel nädalavahetusel võistlesin Garda järve lähedal ja nüüd elades hulk maad kaugemal, olin unustanud kogu selle kandi ilus. Sõiduks oli GF Paola Pezzo, mis sel aastal üllatas positiivselt huvitavamaks muudetud rajaga. Distants oli paari km võrra lühenenud ehk 38km(eelmine aasta oli vist 41km) ja 1200 tõusumeetrit. Osavõtjate kui ka lõpetajate arv kasvab jätkuvalt iga aastaga. Tegu oli küll lühikese sõiduga aga start sellegipoolest üpris varajane, täpsemalt siis 9.30. Stardikoridorid on päris suured(1-200 jne) ning kohal tuli olla reglemendi järgi hiljemalt 9.10. Pole ju midagi uut, et vähemalt esimese stardirea hõivavad sõitjad, kes sealt peale stardimärguannet ärakaduma kipuvad. Kiire sõidu jaoks valisin kõige kiiremini veereva ja samas ka kuivades oludes kiiret kurvitamist võimaldava kummi: small block eight. Start ja esimene tõus oli samad kui aasta eest- peale start peaagu koheselt 180-kraadine pööre siis 10m hiljem vasak kurv ja asfaldi ribaga kaetud mägi otse ees. Asfaldi osa lõpus pedaalisin u 25-liikmelise grupi lõpuosas, aga tõusu lõpp oli kivisel singlil. Punt lagunes väiksemateks osadeks ning väiksem reunion toimus peale laskumist, aga väike seltskond vehkat teinud. Niisiis olingi pea kogu sõidu kusagil top25 hulgas. Positsiooni õnnestus parandada eelkõige laskumistel või siis aega tagasi teha ja hiljem protokoli vaadates nägin, et olin u 2km enne finishit top15 hulgas. Viimasel kivisel laskumisel, kus keerukust lisas voolav vesi, õnnestus tagumine kumm lõhkuda(5mm lõhe) ja seekord ei aidanud sealant ega ka co2 balloon. Väga lühikese ajaga tuli taanduda 22 positsioonile. Esmakorde kogemus oli sõita terve võistlus ilma joogita, joogialasid oli 5 või 6 aga kordagi ei suutnud tuvastada ühtegi „tuttavat“ nägu joogipudeliga ja ega üritanud ka keegi silmnähtavalt endast märku anda. Seda paremini külm coke peale sõitu maitses. Eelmine nädal oli stabiilselt väike väsimus sees ja pühapäeval polnud samuti värske olek, suht diisel.

Nalles

See koht asub Austria lähedal ja on olemuselt väga saksapärane ja põhikeel tundub olema samuti saksa keel. Soojad ja päikselised ilmad kestsid jätkuvalt ning võidusõit toimus päeva kõige palavamal ajal. Stardirivi oli pikk nagu ikka, umbkaudu 100 sõitjat. Võistlus distantsiks stardiringi pluss 6 täisringi. Nalles'e võistluse avaringi tõus on väga pikk(pole siiani kohanud ühtegi veel pikemat) aga mitte eriti järsk. Tõusu järgselt paiknesin top30 hulgas ja esimese kahe ringiga parandasin oma kohta üksjagu. Viimased kaks ja pool ringi üritasin end 15 hulka pedaalida, aga paraku edutult ning protokoli läks kirja 16. koht. Kolmandal ringil viskasin end korra küllili ka, mis tulenes natuke liiga uljast kurvi läbimis kiirusest. Pikk kuiva periood "lagundas" vaikselt rada, muutes pinnase pealmise kihi lahtiseks liiva-savi klibuks ja see värk tolmas jubedalt. Esimesed paar ringi tuligi kohati tolmupilves midagi nägemata laskumisi tuhistada. Ühe ringi peale kulus pudel vett nii joomiseks kui ka enda kastmiseks.
Osade võistlejate numbrite üleandmine toimus sõidu eelsel õhtul nö presentatsioonina. Korraldaja, teada saades, et mul sel päeval sünnipäev, organiseeris väikese happy birthday laulmise :)
Bossi tehtud pildid:

Portugal Diver Lanhoso

Kogu eelmise nädala olin Inglismaal, ümbruskond väga sile ja treeningukvaliteet kannatas seetõttu omajagu. Ilmad olid üllataval kombel enamvähem aga jahedad. Üks päev õnnestus käia Dalby Foresti mk rajal, mis oli heas konditsioonis ja hoopis teisest puust kui Sherwoodi rada. Üldiselt pidavat seal piirkonnas päris palju vihma sadama.
Reede hommikul lendasin koos inglasest tiimikaaslasega Portugali ja 2,5h hiljem lennukist väljudes oli temperatuur enam kui kahekordistunud(termomeeter näitas 30 kraadi). Lennujaamast võistluskohta lühike maa, aga koht niivõrd väike, et teeviitatest abi ei olnud(neid polnud ka) ning ka gps jäi sihtkoha leidmisel vastuse võlgu. Mingi kaardimoodi asi oli ka, aga mitte just piisavalt hea. Aega läks küll oluliselt rohkem kui plaanitud, kuid lõpuks sai koht üles leitud. Rada oli mahamärgitud seikluspargi territooriumile ja oli väga hästi jälgitav. Elamine asus u 200m kaugusel stardist. Ring oli üpriski raske aga tehniliselt lihtne. Üks laskumine oli, kus paar lühikest kivisemat sektsiooni ja põhjas 90-kraadine kurv. Väga omapärane oli call up, kus ei lähtutud uci reitingust ega ka Portugal Cup'i reitingust, vaid ilmselt võistleja näost, rattast, riietusest vms. Igatahes puudus ametnikel "plaan", mille alusel sõitjaid stardijoonele rivistada. Asi venis, küll peeti omavahel nõu jne jne. Lõpuks ikka kuidagi valmis saadi. Reitingu alusel ilmselt mahtunuks ma isegi esiritta, sest sinna ei rivistatud 8 sõitjat, vaid täpselt niipalju kui mahtus. Olin kusagil teise ja kolmanda rea vahel. Start oli hea ja peale lühikest start loopi olin top15 hulgas ning esimese ringi lõpuks kuues. Viieliikmeline grupp oli minust u 15-20'' kaugusel. Üritasin, mis ma üritasin aga järgi ma neile ei jõudnud. Iga ringiga tiksus natuke aega hoopis juurde. Tunne polnud päris see mis võinuks, kindlasti on selles omaosa ka võistluseelse nädala "kehval" ettevalmistusel või siis oskamatuses olemas olnud oludest maksimum võtta. Olen päris kindel, et see sõit oli võidetav- lihtsalt midagi jäi puudu, kuid hetke olukorrast võtsin parima.
Esmaspäeval Itaaliasse tagasi ja sel pühapäeval Italia xc cup Nalles.