La Bresse

Üle mitme aasta sain startida taas kolmandast reast. See on hea koht alustamiseks, sest viivitus peaaegu puudub ja minema saab hästi. Puhus ka kerge tagant tuul, mistõttu suur hoog oli kiirelt üleval. Sõitsin  enam heal kohal nii sirgel ja ka tõusu algul aga peale veidikest ronimist hakkas keeruliseks minema. Vaikselt liikusid eesolijad minema ja tagumised tulid ka järjest mööda. Proovisin nii suurt kiirust hoida kui jaksasin aga ei saa öelda, et see õnnestus hästi. Asfladi osa läbi sai siis kiilus kõik kinni ja läks tiksumiseks. Nimelt on tõusu lõpuosa kitsas ja märg singeltrack. Teadsin, et see koht esimesel ringil mõjutab kogu sõidu käiku kõige rohkem üldse aga ei suutnud selle koha alguseni vajalikul tasemel kannatada. Kaotasin aega ja tegelikult ka võimaluse hea tulemuse peale sõita. Teine pool ringist läks paari ülilühikeste tõusu moodi seinaga vahelduses allamäge. Laskumine oli väga tehniline ja lahe sõit, kui ette ei sattunud keegi aeglsem või tehnilise probleemiga sõitja- purunenud rehv, kukkumise tagajärjed.
Mõne koha võrra iga ringiga oma kohta parandasin ja lõpuks jäin pidama 35. positsioonile. Polnud muidugi see tulemus, mis soovisin teha, aga seekord läks niimoodi.
https://www.facebook.com/martinlooracing/

Albstadt

Viimased paar hooaega on Albstadti tulemus olnud väga tagasihoidlik. Sel korral läks edukamalt ja sõitsin välja oma parima tulemuse mk etapil üldse.
Esimesel, Austraalia etapil, ma ei osalenud ja see andis veidi suurema stardinumbri teiseks etapiks.
Start läks ja kohe juba mõne sekundi pärast üks sõitja oli oma lenksuga minu lensku all. Polnud üldse huvi hakata proovima, et mismoodi see lõppeda võiks. Sain sellest olukorrast välja, mis tuli küll kiiruse ja kohtade kaotuse hinnaga aga kogu sõit oli veel ees. Seekordne stardiring oli täitsa uus ning töötas väga hästi ja ei lasknud kohe suurtel vahedel tekkida ega ka seisakutel.
Sõidu käigus õnnestus veel kahel korral kukkumist/rajalt väljasõitu vältida, kui serpekatega laskumisel minu ees olnud sõitja teises kurvis rattalt pudenes. Kohati oli rada endiselt väga libe ja samuti on aastega järjest rohkem teravaid kive maa seest välja tulnud.
Enesetunne ja minek olid väga head ning iga ringiga sekundite võrra ringiaegu parandades tõusin järjest ettepoole. Viimase ringi esimese tõusu alguses jõudsime koos hispaanlase Pablo Guede'dega järele väikesele pundile, mis sõitis tol hetkel kohtadele 7 ja edasi. Tempo oli kõrge ja raske oli seal kohta parandada, kuid kahest sõitjast õnnestu mööda saada enne pikka laskumist. Viimase laskumise järgselt sõitsid 8, 9 ja 10 koht mõne sekundi kaugusel minu ees ning top10 mõlkus peas, palju polnud jäänud ja oma võimaluste suurendamiseks läksin riski peale, et viimases S kurvis enne finishisirget veel lähemale saada, aga pingutasin üle ja panin seal pikali. Eessõitjad olid sellega läinud aga tagant kedagi kohe tulemas polnud ja lõpetasin 11. kohaga.
https://www.facebook.com/martinlooracing/

Vårgårda

Võitsin teise uci c1 kategooria võidusõidu sel hooajal. Ja see teine võit tuli Rootsis Vårgårda raskel ja tehnilisel rajal. Ilm oli jahe ja nendes oludes on raskem võistelda kui palavaga.

Stradiring oli väga intensiivne, norrakad panid teravalt kohe algul ning olid eesotsas. Siiski täispika ringi alguses olime peagi kolmekesi eest: Lindgren, Fagerhaug ja mina. Kaks esimest jagelesid rohkem koha pärast, norrakas soovis kogu aeg ees sõita ning see lisas veelgi intensiivsust. Ma proovisin taastuda nii palju kui võimalik. Vaatasin, et Fagerhaug, vaid raja kõige pikemal ja ka väga järsul tõusul ronis veidi tagasihoidlikult. Teise ringi alguses läksin ette ja proovisin konkurente maha raputada- lühikesed tõusud-laskumised, kurvid ja singlid. Lindgren jäi natuke maha esimese poolega aga norrakas Fagerhaug püsis lähedal. Tegelikult proovis ta ise metsas kulgenud tehnilise tõusu lõpus ja kohe järgnenud laskumisel eest minema saada aga püsisin tal sabas. Peale laskumist tegimegi 180 pöörde ja siis see seinatõus ootas. Kohe vajutasin, hetke pärast olin ta kõrval ja juba järgmisel möödas. Läksin niimoodi nagu jaksasin üles välja- mäe otsas siis ole näha, kas olin piisavalt tugev. Sain eest ära sel tõusul aga kohe tuli uuesti hooga mäest alla tulla ja edasi. Treener Karmen ütles andmeid analüüsides, et numbriliselt tekitasin 50 watti suuremat võimsust sel tõusu siis kui minema sain. Edu ei olnud suur aga stabiilselt kiiresti sõites ja niimoodi jätkates õnnestus iga järgmise ringiga 5-10 sekundit vahet kasvatada. Lõpuks edestasin norrakat 47 sekundiga ja Lindgreni veidi vähem kui minutiga. 

Huskvarna EM

EM rada oli väga hea üle mitme aasta, samuti olid ladus kogu korraldus. Kompaktne rada, mis võimaldas pealtvaatajatel hästi sõitu jälgida ning pühapäeval oli rahvast raja äärde kogunenud kõvasti. Õhutemperatuur kerkis nädala sees iga päevaga kõrgemale, tõustes pühapäevaks 25 kraadini. Pole üldse paha, sest eelmisel pühapäeval oli rajal veel lumi.
Treeningplaanid olid tehtud sellise ideega, et võistluspäeval oleks parem minek ja olek kui siiani sel hooajal olnud võistlustel- nii ka oli. Stardist läks kõik kenasti, proovisin nii ees püsida, kui suutsin ja esimesele ringile minnes sõitsin 20-25 positsiooni peal aga siis esimese laskumise lõpus lühikese rocky gardeni eel üldine liikumine veidi takerdus- tuli hoog rohkem maha võtta, aga täitsa sujuvalt kõik toimis. Asi selles, et seal kiviaias oli üks sõidujoon, mida kõik sõitsid. Esimene kivi oli kõige suurem ja negatiivse kalde all. Seega tuli veidi enne seda rohkem hoogu maha võtta, et siis põhimõtteliselt ühe liigutusega esimene ja tagumine ratas üle saada sellest ja mitte jääda toppama esiratas ühel pool ja tagumine teisel pool kivi või midagi veel hullemat. Minu ees olnud prantsuse äss Sarrou ei suutnud seda üleelada ja sõitis siis teistpidi risti üle kivide- põhjustades sellega paraja arusaamatuse. Pidin nulli pidurdama otsasõidu vältimiseks ma jäin lollisti sinna- tagumine ratas selle suure kivi taga.  Nagu paar eespool olnutki, rattalt maha ja edasi aga keegi sai minu rattale pihta, mis järel kadus tasakaal, ise jäin püsti aga ratas lendas kõrval olnud võssa ja rajalinti. Jube vihaseks ajas see küll, sain uuesti sõitma ja paarisaja meetri pärast hakkas esimene tõus, olin langenud 50-60 koha kanti. Tundus, et ongi sõit läbi ja mida ja milleks siin úldse veel pingutada. Enestunne oli väga hea ja kuidagi ei tahtnud käega lüüa. Niimoodi siis hakkasin järjest liikuma ettepoole. Viimasele ringile minnes oli jõudnud vist 15. kohani aga portugali päkapikk oli vaateväljas ja see motiveeris ja väga motiveeris. Esimese tõusuga pühkisin temast mööda, teise ja kõige pikema tõusu all sain mööda Rudist. Kaugemal paistis Hermida ja temale jõudsin järgi viimasel tõusul enne ainukest siledat lõiku rajal. Sveitsi ja itaalia dress olid nüüd vaateväljas, sveitslastest sain veel mööda aga Kerschbaumer jõudis 2 sekundit enne mind finishisse. 11. koht sel korral, mis on ka uus "personal best".