Haifa ja Misgav

Kaks viimast võidusõitu Iisraeli meeldivat soojas kliimas lõpetud ja tulemus oli väga hea.
Haifas start hommikul kell kümme ja sooja 30 ning tugev tuul, mis tõi kaasa kõrbe tolmu(niimoodi kohalikud seda inglise keeles nimetavad) ja efekt on nagu oleks väljas udu. Peale esimest ringi oli selline tunne nagu oleks kogu rind pipraplaastreid täis kleebitud ja mõned veel selja peal ka pandud. Sõidu ajal ei osanud seda millegagi seostada ja pole ka eelnevatel aastatel nii karmi "tolmupilve" näinud. Võistlusmaaks seitse ringi ja pool sellest sõitsin koos Shlomiga, kes pidevalt üritas minema panna ja kuigi ma ei suutnud sama aktiivselt teda püüda, õnnestus ikka iga tõusu alguseks ta kätte saada. Selleks hetkeks oli meie edu järgnevate ees pea kaks minutit. Siis ühel lühikesel laskumisel sai ta esirehvi torke vms ja mina pidin lihtsalt samas tempos jätkama, et esimene võit äravõtta sel hooajal.
Ring oli täpselt sama kui eelmisel aastal, kuid lahtiseid kive oli väga palju ja igas suuruses. Ilmselt ka tänu sellele oli palju sõitjaid tuli boksis jooksu vahetada või sõit pooleli jätta. Pärast sõitu oli mitu tundi kopsudes imelik põletav tunne ning köhida ja igasugu imelike hääli teha sai terve ülejäänud päeva.
Täna toimus kõige olulisem sõit, sest sel aastal oli Misgav c1 kategooria võistlus. Stardinimekirja kedagi uut võrreldes eilsega polnud ja seega olid kõik vähem või rohkem väsinud eilsest võidusõidust. Sõidu algus sarnane eilsega, esimese ringil moodustus neljane punt. Rünnakuid kolme ringi jooksul oli pidevalt ning kaks sõitjat kannatasid tehniliste probleemide tõttu. Viienda ringi algul olin veel koos sveitslasega, kes ei tundunud enam nii väge täis, kus sõidu alguspooles.
Peale esimest tõusu juppi on kahest osast koosnev pumptrack, kus Rohrbach kiirelt ei liikunud juba esimesest ringist alates. Esimene osa kiire, sest eelnev lühike kergelt allamäge lõik annab hea hoo. Kühmud pole pealt kumerad(nagu teisel osal), vaid üpris lamedad. Justkui mini table top hüpped. Kõige kiirem tunduski olema neid hüpata. Oluline, et esirattaga järgmisesse sisse ei hüppa. Kõrvakuulmise järgi tuli seal mingi vahe sisse, kaks kivist kurvi ja klassikaline pumptrack ning seal pumpasin kogu bmxiga tagahoovis omandatu ära. Järgenud kurvis nägin silmanurgast, et olen mitme rattapikkuse jagu ees ning edasi läks ka täisgaasiga. Tegin väga kiire ringi ja ka järgmine(viimane) sai üpris samas tempos sõidetud. Ohtlikumad(rehvide mõttes) kohad võtsin ehk grammi jagu rahulikumalt.
Paar päeva saab veel siin treenida aga siis tuleb sulanduda Euroopa kevadesse ja järgmisel pühapäeval plaanis startida Prantusmaal xc sarja avaetapp kohas nimega Saint-Raphael.

Foto: Nikola Kaludjerski

Maalot

Sel aastal on jälle kavas viis uci võistlus Iisraelis ja seda kolmel nädalavahetusel. Tänavu osalen kolmel viimasel. Laupäeval toimus kolmas osavõistlus(mulle esimene) ja toimuskohaks Maalot, kus eelmisel aastal oli korralik mudaralli. Seekord paistis päike ja temperatuuri pakuti 20 ringis. Korraldajad olid rada natukene lühemaks teinud, paar kohta lihtsalt välja lõigates ning ühe uue singli jupi loonud. Profiililt on see kõige raskem rada ja samuti kõik ebatasasem. Trennis juba peale kahte ringi tuli meelde, kui hea fs rattaga siin sõita oli ja tegelikult ka kõigil teistel siinsetel võistlusetel. 

Stardi järgselt pöörasime asfladil(tõus) ja mõned sajad meetrid hiljem kruus ja tõus muutus pm singliks, sest nendes vee uuristatud rennides ei olnud võimalik sõita. Laiust oli  kindlasti vähemalt 2m aga sõitmis kõlbulik oli 15-20cm laiune riba. Jäin hetkeks kehvale positsioonile ja sain tõusu lõpuosale alles 5-6 possal aga kaks esimest panid ajama ning nüüd järgnes paar km singletracki, kus reaalselt polnud kohta möödumiseks ning ringi lõpuks kolmandal kohal olles, kaotsin 20-25'' esimestele. Järgnevad pea 3 ringi üritasin olukorda parandada aga ei midagi, vahe püsis sama ja kui alates kolmandast ringist tuli hakata ka naistest ja juunioritest mööda sõitma siis justkui kadus tõenäosus, et seisu muuta. Samal positsioonil sõitsin ka teise poole võistlustest, astudes sel aastal poodiumi kõige madalamale astmele. Usun, et järgmisel kahel sõidul olen konkurentsivõimelisem.

Foto: Nikola Kaludjerski

Rovereto

Teine selle hooaja võidusõit tehtud või nagu tiimi nimetatakse- teine test. Nädalas sees sadas päris palju vihma ja rada oli pehme ja mõned mudased lõigud ka. Otsustasin proovida Rubena rehvi, mis tootja sõnul peaks sobima pori, muda ja märgade oludega. Päike, soe ilm ja eelnevad sõidud kuivatasid rada väga edukalt ning juba esimesel ringil oli selge, et vale rehvivalik sai tehtud. 3/4 ajast oli rataste all nätske pind, mis justkui kõik need nublud endasse imes, korraks mõtles ja siis edasi liikuda lasi. Pooleteist ringi püsisin esimestega enam-vähem koos aga siis jõudis kohale, et niiviisi lõpuni ei kesta kindlasti. Järgmised 2,5 ringi oli väga raske ja mõtlesin korduvalt isegi boksi keeramise peale. Teatud põhjustel, oleks jooksude vahetus võtnud liiga kaua aega ja seega ei hakanud sellega jamama. Veidi enne viimase ringi algust nägin, et eelmistel ringidel minust möödunud sõitjad polegi väga kaugele jõudnud ning üritasin olukorras maksimumi võtta. Sain mööda koguni 3 sõitjast ja lõpetasin üldkokkuvõttes viiendal kohal ja eliidi arvestuses neljas. Noh ja isegi poodiumil sain tänu sellele viimase ringi pingutusele.
Need kaks sõitu on veidi testi moodi olnud küll, sest mõlemal korral on proovitud mitmeid uusi asju. Tegelikult jätkub see kindlasti veel mõnda aega, sest uusi asju tekib endiselt veel juurde. Mitmed neist on ka erinevatel põhjustel käsitöö/custom värk ja alati ei toimi/kesta kohe nii nagu peaks.
Tagasi külgekruvitud sai ka ketihoidja ja spets hammakas, sest xx1 saabumist peab veel veidi ootama ning eks ole üht koma teist veel puudu hetkel. Siiski, vähemalt aprillis alguseks peaks uue srami sarjaga monteeritud big9 valmis olema.
Nüüd siis kaks nädalat Iisraelis ja plaan osaleda kolmel uci võistlusel, soojades oludes treenida ja lihtsalt ilusat ilma nautida.

Kes seda paljuks ei pea, võiks nendele kolmele küsimusele vastata.
https://docs.google.com/forms/d/1ch3bkeyewEvaxu_i9ixAU5BpFg9F3GHcxCKH0yxLxUM/viewform

French biscuites,

the top notch stuff!

GP d'Inverno di Tregnago

Mountain bike hooaeg on alanud ja päris hoogsalt. Koht tuttav, sai ka eelmisel aastal seal samas esimest korda ratas joone taha sätitud. Seekord oli tunduvalt rohkem osalejaid ja starti kutsumist ei peetud paljuks, mis tähendab ainult head. Teine asi on muidugi see, et kunagi ei tea, kes ja mille järgi järjekorra on paika pannud :) Stardi järgselt natukene tavapärast trügimist, enne kui hoog juba nii üleval, et sellega enam aega tegeleda pole. Peale 50m ehk või nii, lõhkus seltskonna keskel Gehbauer keti, õnneks ta ise õhulendu ei sooritanud aga selle arvelt kannatasid rohkem siis teised, sest hirmsaks manööverdamiseks ja piduradmiseks läks ning sisekurvi pool vähe kinni. Olin ka seal pool ääres aga teha polnud midagi, sest niiviisi nende startidega juba on- pärast hea targutada.
Kusagil seal 20-30 vahel olin ja esimesel kahel ringil liikusin päris hästi parematele positsioonidele, kuna rada oli enamasti singletrack siis tuli iga võimalust maksimaalselt ära kasutada, et kellegist jälle mööda saada. Kolmandal ringil haakisin end frm duo tuulde ning heas tempos püüdsime ringi lõpuks kinni Gujani ja sveitslasel tõmbas see mootori korralikult pöördesse. Talle vist ei meeldinud midagi või oli see kerge motivatsiooni surakas. Igatahes jäid frm mehed natuke hiljem maha ja  lammutasin koos nimekaimuga head tempot tehes kuni viimase(7) ringi mingi punktini, eesmärgiga kohta parandada aga sama aegselt silmanurgast jälgides, et kes esimesena "mootori kotti laseb". Enne viimasele ringi algust olime siis 7-8 possal ning reaalselt  polnud võimalik tõusta kuuendaks ega ka langeda üheksandaks. Tundus, et tal oli veidi rohkem jõudu alles, sest tõusul läks natukene raskeks ja ta sai väikese vahe sisse aga veidi hiljem otsustas tagumine käiguvahetaja  s'i vedru, et ei viitsi enam ja lasi end lõdvaks. Tulemuseks oli siis väljaveninud pesunööri kombel rippuv kett. Kuna tõusud oli küllaltki tehnilised ja rada ka libe siis oli ainus varjant tõusudel joosta ning laskumistel rahulikult veereda, et asjad ikka ühes tükis püsiks. Tagajärg oli muidugi jube, langesin neljateistkümnendaks ja kaotasin sel ringil üle 5. minuti.
Kogu sõitu raja erinevates punktides jälginud treener, ütles et kaotasin esimesel ringil julgelt üle minuti esimestele aga järgnevad ringid oli väga head ning reaalselt oli võimalik sõita poodiumile(seal võistlusel top6). See tähendanuks muidugi ka head avaringi aega. Esimesed kolm, cannondale' tehasemeeskonna piloodid, näitasid teistest väheke vägevamaid ringiaegasid.
Sel pühapäeval teine talve grand prix Roveretos.