Nove Mesto

Foto by Hoshi Yoshida

Teine mk etapp ja ka sel korral tuli hakkama saada väga jahedates ja heitlikes ilmaoludes. Termomeeter näitas küll ehk mõned kraadid üle kümne aga sellele tuleb lisada tugev ja külm tuul. Kokkuvõttes tundus igatahes ilm jahedam kui nädala eest Saksamaa mk etapil.
Otsustasin soendust teha asfaldil ja pärast veidi ka rajal, mis tagantjärgi tark olles, ei olnud õige otsus. Nimelt hakkas enne starti päris külm ja see keeras stardiringi minu jaoks tuksi. Esimesed viis minutit ei saanud hoogu üles ja tunne oli nagu poleks üldse soendust teinud. Hävisin jubedalt palju algul ja sain pöörded üles alles stardiringi lõpus. Esimese kahe ringiga seitsmest vahetusid numbrid minu nime eest väiksemate vastu päris kiiresti ja see jätkus tegelikult kuni viimase ringini, kui tuli tunnistada eelmise mk võitja suuremat viimase ringi kiirust.
See oli kolmas kord, kui Nove Mestos toimus mk etapp ja iga aasta on rada uuendatud/muudetud ja mitte lihtsamaks. Uued rocky gardenid, hüpped, dropid jne. Lisaks veel nö looduslikud/naturaalsed laskumised, kus suured juurikad iga aasta aina rohkem välja turritavad, väikseid pidevalt juurde tekib ja muidugi augud nende vahel aina sügavamaks sõidetakse. Minu arvates on tegu ühe tehniliselt ja füüsiliselt kõige raskema mk rajaga. Kuigi vihma sahmakaid jagu igasse päeva siis olid pühapäevased rajaolud ideaalsed ja tihedam sadu saabus alles võistluse lõpus.
Natuke rohkem kui 3 ringi enne lõppu bmx nime kandva laskumise lõpus, murdus maandumise järgselt amordi krooni peale kinnituv lenksuluku osa. Kuna amort käis põhja siis amordi kaar läks vastu lenksulukku ning see murdus küljes.
http://www.youtube.com/watch?v=knIzrktmPP0&feature=share
Sain selle kiirelt kätte, enne kui see vb tee kodaratesse suutnuks leida ja sama kiirelt oli olemas ka lahendus kuhu ta panna. Kinnitada seda kuskile ei olnud võimalik aga hoidsin seda käe all kuni sõidu lõpuni. Vasaku käe sõrmed oli muidugi jube kanged pidevalt, sest haare polnud enam nii vaba kui varem ja paar korda tuli ikka näpp sirutada. Muidugi ehmatas see asi algul ära ja kindlasti pidurdas ka veidi hoogu aga kui sain aru, et amort endiselt töötab ja rohkem vist midagi küljest kukkumas pole siis üritasin selles jamast mitte välja teha. Tol hetkel oli 18 või 19 positsioonil ja vähendasin vahet paari järgmisega aga kätte neid ei saanud. Viimasel ringil läksin koos Mcconnelli ja Skarnitzliga ja austraalanne oli meist kolmest kõige tugevam ning võttis 18. koha, mina siis vastavalt 19. ja tsehh 20.

SR Suntour Euroopa fotograaf Hoshi Yoshida galerii Nove Mesto etapist:
 http://www.flickr.com/photos/srsuntour/sets/72157633730293135/
Raja tutvustus ja kommentaarid Nino Schurterilt:
http://www.redbull.com/en/bike/stories/1331592372907/course-preview-xco-nove-mesto
Kogu sõit uuesti vaadatav:
http://www.redbull.com/en/bike/stories/1331591894309/watch-live-uci-mens-xco-from-nove-mesto

Albstadt

2013 aasta mk sarja esimene etapp on sõidetud. Ühe suurima uuendusena starditakse nüüd igal etapil uci reitingu alusel, mitte enam mk reitingu alusel nagu varem. Seega ei kutsuta sel pühapäeval viimasena starti esimese etapi võitja McConnell vaid Schurter, kes on jätkuvalt uci reitingutabeli liider.

Enne esimest etappi väljapandud tabelis olin tõusunud 31. kohale, mis andis ka parima stardipositsiooni maailmakarika sarjas senini. Start õnnestus hästi, esimene kurv jäi kitsaks nagu ikka aga pääsesin sealt kergelt läbi. Esimesele tõusule jõudsin kolmekümne hulgas ja ringi teises pooles parandasin oma kohta peamiselt küll sõitjate arvelt, kes väga libedates rajaoludes eksisid või kukkusid. Peale esimest ringi suleti üks lõik rajal ning kõigil tuli kasutada B-line'i. 

Kuna Rubena valikust puudub märgadesse oludesse sobiv rehv siis tuli kasutada midagi muud ja musta markerit. Paraku sai need rehvid jooksudele alles päev enne sõitu ja kuigi tundus, et peavad õhku ja on ilusti pöial siis tegelikult pidin peale esimest ringi peatuma boksis ja jooksu vahetama. Kuidagimoodi oli oluline kogus sissepumbatust ära kadunud. Esimene mk, esimene ringi jne jne ning muidugi on õhkkond ka boksis närviline ja jooksuvahetus ei sujunud nii kiirelt kui võinuks. Seal peamiselt lihtsalt seistes ja natuke mehanni aidates kaob aeg väga kiirelt, aga reaalselt puudub ettekujutus, et kaua nüüd läks, palju ma kaotasin.. Jooks all, pilk üle õla- et kedagi pikali  ei jookseks, viis-kuus jooksusammu ja hüppega rattale. Järgmised paar ringi sõitsin ehk veidi ettevaatlikumalt kui võinuks, sest igal laskumisel oli keegi pikali maas ja seda seetõttu, et rada oli tõesti väga libe, näiteks sõidujooned pikemal(teisel) laskumistel lausa läikisid. Igal ringil "pesin" võimalusel kassetti ja eriti esimest hammakat, sest just viimase ümber kippus kõvasti heina kogunema. Arvan, et see aitas mul vältida tehnilisi probleeme selles valdkonnas. 

Viimasele ringile minnes oli samal positsioonil kui esimese ringi järel. Kohe minu ees Canal ja veidi kaugemal Gehbauer. Peagi möödusin Canalist ja ronisin esimest tõusust üles nii kiiresti kui võimalik. Raskemaks muutis olukorda külm ilm, mis andis alati tõusu algul jalgades tunda. Seda tuli ring ringi järel ignoreerida, sest muidu saab tõus enne otsa kui lihased soojaks. Veel enne viimasele laskumisele jõudmist sain mööda nooremast Flückigerist ja uskusin, et ka Gehbauer on endiselt püütav. Spurtisin viimase heinamaa lõigu pea lenksu all ja olin ta enne viimast S kurvi peaagu kinnipüüdnud aga seejärel kiirendas ka tema ja see üks- kaks sekundit meie vaheks jäigi.

Red Bull TV vahendusel on võimalik võidusõitu järelevaadata sellest lingilt:

http://live.redbull.tv/events/214/uci-mtb-world-cup-2013-albstadt-crosscountry-men/

Tribute of the mtb family to Erwin, Inaki and Burry.

http://www.youtube.com/watch?v=ppyNYuKkHeE

foto: Boss

Every second counts: XC at 1,000 frames per second

Red Bull näitab ka sel hooajal otsepilti mk etappidel.
Super aegluubis klipp eelmisest aastast:
http://www.redbull.com/en/bike/stories/1331590737975/every-second-counts-xc-at-1-000-frames-per-second

Gorizia

Neljas osavõistlus ja taaskord toimus võidusõit märgades oludes. See oli ka ainuke etapp kuuest, mis pole uci esimese kategooria võistlus. Tegu on piirilinnaga ja Sloveeniasse on ainult paar kilomeetrit.
Laupäeva õhtul tegin raja kaks ring ja vett oli ohtralt, tugevate vihmade toel, vesi jooksis mööda rada lihtsalt alla. Enamasti polnud kuskil mujal sõita, kui lihtsalt mööda seda "oja". Rada oli huvitav aga nendes oludes tuli mitmed tõusud võtta joostes.
Öösel sadas veel vihma ja midagi jätkuvas veel ka hommikuks, kuid siis saabus selgem taevas ja soojem õhk. See kui ka esimesed võistlused kuivatasid rada ning päeva viimaseks stardiks oli rada oluliselt kuivem aga ka libedam. Ringiajad olid seetõttu kindlasti aeglasemad ja seitsme ringi asemel tuli sõita kõigest viis.
Stardi järgselt mõned kurvid ja lühike asfaldi lõik ning siis pikem tõus. Püsisin seal kümnenda koha kandis ja esiots püsis koos kuni singlile pööramiseni. Kodurajal võistelnud kaksikud Braidot ründasid kohe ja Luca sai ka minema. Esimese ringi lõpuks oli olukord selline: Luca liider, kümnekonna sekundi kaugemal tema järel Daniele ja Marco ning siis u poole minuti kaugusel mina. Proovisin kaks ringi kiire ja vigadeta sõiduga neile järele jõuda. Teise ringi järgselt püsis vahe endiselt samana aga kolmandal kaotasin juba veidi aega lisaks. Olin siiski veel piisavalt sõidus kolmanda koha peale, aga seda juhul kui keegi esimestest väsib, sõiduvea teeb või tehnilise probleemide küüsi langeb. Järjekordselt juba peale esimest ringi vedas alt amort, kõige pealt lõpetas töö lukk ja ringi jagu hiljem oli piisavalt pori tihendite vahelt läbiläinud ja amort enam ei funktsioneerinud. Sõitsin ka järgmised ringid neljandal positsioonil ja seega jõudsin esimest korda (suurele)poodiumile selles sarjas.

Aplago

Esimest korda võistlesin seal, kui toimus EM. Üldse on tegu ühe kõige vanema xc sõiduga Itaalias ja see paistab ka selgelt välja. Seekordne võistlus oli eriline, sest ei sadanud vihma eelneval päeval ega ka võistluspäeval.
Rada oli täpipealt samasugune nagu eelmisel aastal(seekord kuiv), ainult stardipaik oli mõnikümmend meetrit teise kohta kolinud. Stardivile järgselt oli kohe eest tõus ja esireast startimine muutis olukorda väheke lihtsamaks. Kui kolmveerand sellest mäest ära sõidetud ja hakkas tõsisem võitlus hea positsiooni eest siis õnnestus kogemata käiguvahetuse klahvi kaks korda järjest vajutada ning seega kadus natuke kiirust ja vb ka mõni koht. Tõusul oli vastutuul ja olin püsinud heal kohal, kellegi tuules kogu esimese osa ning tundus, et enne asfaldilt mahapööret saan päris eesotsas laskumisele. Vaatamata sellele sain stardi-finishi ala järgselt esimesed kätte. Nüüd kilomeetri vahelduvat üles-alla maastiku ja kiirelt õnnestus oma kohta parandada ja olin kusagil 10 positsiooni juures. Peale ühte lihtsat laskumist, mille lõpus tuli üle pöörata sillale, et üle vee saada ja siis teisel pool uuesti pöördega sillalt maha. Sõitjad kõik üksteise järel rivis, pidurdamine enne silda ja siis pööre. Piduradamine kõik ära tehtud ja keset kurvi, kui äkki eessõitja ratta püsti tõstab ja pidurdab. Mul oli kaks halba valikut sel hetkel: tema rattasse sõita ja ilmselt üle lenksu lennata või paraja nurga all olles lihtsalt pidurdada. Valisin teise varjandi ja panin hetkega külili, kuna see käis päris kiirelt siis järgmine hetk ei saanud kohe arugi, et mis-kus-kes. Võtsin ratta ja vaatasin, et käiguvaheja alles nii uuele raami ülemisele torule koleda kraapsu tõmmanud ja seejärel koos pidurilingiga maaga paralleelsesse asendisse liikunud. Enne kui neid tagasiliigutama hakkasin, mõtlesin väga kergelt ümber jala oleva parema kinga peale- kindlasti katki,
aga näed, ei olnudki. Pingutasin ülemise klambri uuesti ära ja sättisin lingi ja vahetaja ka enamvähem asendisse. Vaatasin, et kett endiselt peal ja tagumine käigukas ka omal kohal- saab vist sõita. Sõitjaid tuhises selle aja jooksul mööda omajagu ja esimeste vändapöörete järgselt mõtlesin, et täna ei tule midagi ja keeran boksi. Sekund hiljem jõudis kohale viha ja mingist pooleli jätmisest juttu polnud enam absoluutselt. Muidugi oli väike närv sees, kui tõusu lõpus käike järjest kergemaks vahetasin, et kas ükshetk kogu see värk kodarates ei lõpeta aga ei lõpetanud. Pool sellest võib kirjutada vedamise lahtrisse aga teine pool läheb kindlasti Merida disainerile, kes sellise tagumise käiguvahetaja kõrva valmis mõtles.
Ainukene asi, mis peatselt töötamast lakkas oli amordilukk, ei oska öelda, kas selle tingis kukkumine või miski muu. Igatahes alustasin võidusõitu pm uuesti kusagilt top30 hulgas ehk- raske täpselt hinnata. Sõita oli tarvis kuus ringi ja vähem kui järgmise nelja ringiga olin viies. Eelviimase ringi lõpuks kaotasin neljandale kohale kakskümmend sekundit. Kui viimast korda raja kõige parema nähtavusega punktis oli vahe ikka veel 15'' siis oli üpris kindel, et puhta sõiduga seda vahet tagasi ei tee. Peale laskumist teise joogialles jõudes oli vahe sama ning hakkasin vähe kergemalt võtma. Õigemini tundsin vist langenud pinge tõttu alles nüüd energia otsalõppemist ja väsimust. Kuid kuuendal kohal olev Tiberi jõudis seetõttu mulle päris lähedale ning pidin veel mõned kiired liigutused tegema, tõestamaks et mul pole mõtteski talle midagi kinkida.
See viies koht on minu parim tulemus Internazionale d'Italia sõitudel senini.

pilt by Domi