Säter

Esmakordselt Rootsis võistlemas ja seda siis uci c2 sõidul. Neljapäeva hommikul laevalt maha veeredes tervitas vihm ja lörts korda-mööda ja korraga ning kerge pluss kraad. Alles võistluspäevaks kerkis temperatuur 10 kanti ja nägi ka rohkem päikest.
Must muld ja okaspuumets muidugi kannatavad sõita pea iga ilmaga. Rada ise oli väga karm ja millegi muu kui fs rattaga poleks küll sõita tahtnud siin. Raja esimeses pooles olid lühikesed ja järsud tõusud ning laskumised järjest. Teine pool oli rohkem singlit ja tehnilisemat sõitu kividel, juurikatel.
Stardist natuke andsin ära, sest stardipüstol ei teinud pauku ja ühe rootsi keelse sõna peale hakkasid kõik liikuma hirmsa hooga. Natukene läks aega aga peale poolt ringi jälitasin veel Emil Lindgreni, kel oli umbes 5-sekundiline edu. Teisele ringile läksime koos ja kohe mõned hetked hiljem kui olin tema tagarattasse jõudnud siis panin juurde ja ühe tõusu oli külg-külje kõrval drag race mäkke, kes saab enne laskumisele. Mahtusin ta ette ja peale laskumist ootas raja kõige pikem tõus ja seal kohe vajutasin nagu jaksasin ning raputasin ta kandadelt aga mitte eriti kaugele. Paar ringi püsis vahe väike ja vaja oli hästi ja veatult sõita libedatel juurikatel ja kividel, tõusudel, laskumistel. Peale kolmandat ringi läks vahemaa suuremaks ja kasvas vaikselt kuni finishini.
Järgmisel pühapäeval toimuvad Rootsis Huskvarnas Euroopa Meistrivõistlused.

Graz Stattegg

Laupäeval rajal trenni tehes, jõudsin järgi ühele suurele Tinkoffi vormis sõitjale. Ja kui kaugelt tundus, et mõni jõusaali fanatt on endale mtb ostnud ja sõitma tulnud siis lähemale jõudes oli järjest rohkem maailmameister Peter Sagani moodi see mees. Vaikselt võttis ta tempo ka üles ja niimoodi saigi koos(lisaks veel elektrimootoriga plus rattal Spessu team manager Benno) üks ring rajal tehtud. 

Järgmisel päeval toimus tõsisem temperatuuri muutus ja 22 pealt kukkus näidik 9 juurde. Lisaks veel vali tuul. Starti kutsumisega armu ei antud ja kõik rivistati üles ajakavast täpselt kinni pidades ja seega sai joone taga omajagu ilma nautida. Harki-kokku hüpped või muu sarnane võimlemine aitas natukenegi sooja sees hoida. Esimene ring oligi päris karm mulle, lihas oli külm ja kõvasti tuli end sundida, et eesotsas püsida. Esimese pika tõusuga läks punt väiksemaks ja teise järel veelgi pisemaks. Ülevalt laskumiselt tulime neljakesi väikeste vahedega ees ja finishi eelsete kurvidega ja lühikese sirge järel olime neljakesi koos. Sagan oli kõige ees ja läks tõusu oma tempoga. Gehbauer ja De Vocht tema taga  ratas-rattas. Ma siis läksin kõrvalt mööda kiiremini ja vahe tuli sisse. Sõitsin tõusu ära ja ka laskumise, 5-10 sekundiline edu oli sees. Panin samamoodi edasi. Järgmise ringiga suurendasin edumaad umbes poole võrra ja siis sealt edasi läks tasapisi suuremaks sekundite haaval iga ringiga. Kuni siis kuuendal ringil sai miski kuskil tagumisest rehvist jagu. Viimane tõusu põnks enne pikka laskumist sain aru, et jama on. Oli aeglane leke ja mõtlesin, et ehk jääb pidama, sest susinaid-vuhinaid ei kuulnud ja sealanti ka ei pritsinud kuskilt. Ettevaatlikult hakkasin mäest alla tulema, et mitte rehvi pöialt maha sõita ega hetkega kuskil kurvis veel alles jäänud atmosfääre kaotada. Ja muidugi ei tahtnud ka pöida ribadeks sõita. Rehv läks aina tössimaks ja vedelamaks. Mõned tehnilisemad kohad, kus negatiivse nurga alla juurikad ja ainult juurikad- null pinnast, oligi küll, et saaks nüüd siit ka veel tervelt üle. Alla põhja ma välja jõudsin  ja ka järgmise järsu põntsu pluss laskumise sain võetud ilma lisa draamata.

Boksi peatutud ja jooksu vahetuseks läks siis olid ka kaks belglaast järel ja möödas. Panid muidugi punni põhja, lootuses pääseda :) Niisiis langesin neljandaks aga kahe alles jäänud ringiga tõusin koha võrra kõrgemale ja ega kaugele ei jäänud enam ka teine koht. Sõit sai lihtsalt enne läbi. 

Kuues ring oli õnnetu ka Peter Saganile, mees tegi tõsisema kukkumise. Kiiveri tuulutusaugud muru ja sammalt täis, terve külg kraapitud- kaasaarvatud nägu. Peale seda jättis ta sõidu pooleli. Moodsa aja inimesed muidugi pildistasid teda nii palju kui jaksasid ja kiiremad on kindlasti ka mingid klõpsud internetist üles leidnud. Tema osalemine oli kohale toonud palju rahvast ja ka slovakkia fännid olid suurte lippudega raja ääres häälekalt kaasaelamas ja mitte sugugi ainult oma iidolile. 

Paar järgmist starti teen Rootsis ja nende seas on ka Huskvarnas toimuvad Euroopa Meistrivõistlused.

Montichari HC

Pilt: Michele Mondini
 

Sõit Monticharis algas hästi, start oli hea ja esimese tõusu lõpuks jäi alles u 15 sõitjat. Järgnenud kitsam, järsk üles-alla ja ka tehnilisem osa tükeldas pundi väiksemateks juppideks. Kõige ette jäi neli sõitjat ja sealt edasi järgmised kohad väikeste vahedega. Sõitsingi enamuse sõidust seitsmendal positsioonil ja proovisin eespool sõitjaid püüda. Vahe püsis väike ja vähenes tasapisi sekundite haaval. Neljada ringi lõpus/viienda alguses sai mul jõud otsa, kiirus langes ja konkurendid hakkasid järjest mööduma. Lõpuks vajusin ära 14. koha peale.
Järgmine nädalalõpp stardib MK sari Austraalias, mina esimesele etapile ei lähe. Võistlen pühapäeval Austrias Graz'is.

Bad Säckingen

Sõit Bad Säckingenis ei läinud päris ootuspäraselt. Stardinimekiri oli väga uhke ja pea kõik euroopa kõige tugevamaid kohal. Veider, et stardiala oli tehtud aedadega kitsamaks ja ühe ritta panid kuus sõitjat tavapärase kaheksa asemel. Kümme meetrit hiljem läks rada laiaks ja siis peagi uuesti kitsaks enne tõusu algust. Kohavõitlust oli kõvasti ja kohe kui kitsamaks läks toimus ka kukkumine. Kahjuks sattusin olema seal pool ääres, kus see juhtus ja kuigi jäin püsti siis esiratas oli teiste vahel kinni ja tagantpoolt sõideti otsa ja liikuma ei saanud. Võistluse järgselt selgus, et läks isegi hästi, paistab et ainult tagumise käiguka kõri sai murdejälje ja kõige tagumine kõri kinnihoidev nipukas läks katki. Niisiis hakkas sõit justkui uuesti ja nüüd täitsa eelviimaste seast. Tõusu lõpus ootas veel lühiajaline seisak, trügimine, nügimine ja peale seda läks sujuvamaks sõiduks. Järele jäänud u seitsme ja poole ringiga tõusin 50-60 koha rajoonist lõpuks siis 24ndaks. See oli väga väga raske, sest tõusumeetreid ringi peale on tõsiselt vähe ja kitsast singlit ja/või tehnilist osa palju- sellist kus hoogu juurde ei vänta ja keegi sinust ega sina kellegist teisest mööda ka ei saa. Esialgu oli ja tundus kogu see sõit suur pettumus ja ebaõnnestumine. Hilisemad emotsioonid on positiivsemad- vorm on hea ja läheb järjest paremaks ja kui see alguses olnud intsident väljajätta siis tegin ka nüüd hea sõidu. Jah, seda olukorda oleks saanud ilmselt vältida, kui oleksin kõige-kõige ees sõitnud kogu selle aja, aga selleni jõudmiseks läheb veel aega- töö käib.
Laupäeval on uus võimalus HC kategooria sõit Itaalias Montichiaris.

Kamptal Klassik

Juba 25. korda toimus see Kamptal Klassik nimeline võidusõit. Mina osalesin kõigest teistkordselt ja eelmine kord jääb mitme aasta taha.
Stardis oli kokku 90 ratturit ja stardiringi järgselt sõidu eesotsas 12 ratturit. Paari ringiga läbimise järgselt oli järel veel neljaliikmeline juhtgrupp ja kuniks siis kaks ringi enne lõppu olin ainult koos Gigeriga võidu eest võistlemas. Rajal olnud kahest tõusust pikema ehk esimese lõpus sai ta väikese edumaa sisse, mida ma enam tagasi teha ei suutnud. Vahe ei olnud suur ja püsis ta püütavas kauguses kuni teise tõusu lõpuni, sealt edasi mõned sajad siledat ja viimane laskumine. Siledale jõudes oli küll selge, et enam ainult sõiduga ei püüa aga laskumise tulin veel hooga ära ja peale seda võtsin kergemalt ning niiviisi siis olingi teisena finishis.
Kuigi tahtsin olukorda arvestades seda sõitu väga võita, jäin muus osas väga rahule. Koostöö treener Karmeniga on siiani väga hästi kulgenud ja üks ülioluline asi, mida on õnnestunud märgatavalt parandada on start. Ehk siis see esimene osa sõidust, kui tuleb pingutada anaeroobse tsooni kõige kaugemates kaugustes.
Rohkem pilte, linke jne infot saab minu avalikult fb lehelt, mille sisu nägemiseks pole vaja ennast registreerida ega mingisuguseid välju täita: https://www.facebook.com/martinlooracing