World Cup #3

Pilt: Mr. Godo

Maailmakarika sari jõudis ringiga Euroopasse ja esimeseks peatuseks siin Nove Mesto. Mitu aastat järjekindlalt üks parimaid mk etappe ja ka 2014 aasta versioon kinnitab staatust. Kuigi sel korral ei olnud raja tehnilist poolt keerukamaks tehtud, sest raputas, lennutas ja hirmutas juba piisavalt. Väikesed muutused muidugi oli sisseviidud rajal- pole see ükski aasta täpselt sama olnud kui varasemal aastal, mis on väga väga tervitav ja positiivne. Rohkelt oli tööd tehtud selle nimel, et pealtvaatajad veel paremini rajaääres liikuda saaks ja paari kohta olid ka tribüünid püsti aetud. Kas rahvast oli? Oli, ja megalt- mitte ühelgi teisel mk etapil pole selline mass koos. 

Neljapäevases trennis oli rada super kuiv ja kiirused olid suured igalpool siis järgmistel päevadel tuli lühiajaliselt ports paksu vihma, mis kiirust kärpis ja rohkem osavust nõudis. 

Vaatamata väiksele eemalolekule, sain ikkagi hea numbri lenksule ja seljale ning püsisin natuke aega kiiremate tempos aga kui stardiringi tõuse tulistama hakati siis vaikselt poos mootorit ning andsin palju kohti ära. Siiski ei vajanud enam nii palju aega kosumiseks kui nädala eest ja hakkasin päris mõistliku kiirusega ettepoole tüürima. Kolmandal ringil kihutasin ühest väikesest pundist mööda ning olin mõned koha peale 30. positsiooni. Kahjuks siis peale kõige pikemat tõusu ja laskumist alustades, torkas miski tagumisse rehvi augu, lateksit pritsis sellise kaarega, et keegi isegi ei üritanud kogu järgneva laskumise jooksul minust mööda sõita või oli asi milleski muu, raske öelda. Igatahes sain poolpehmega boksi ja parasjagu kaugelt juba andsin mehannile märku, et tuleb pudel ja geelipakk käest heita ja kiirelt jooks pihku haarata. Ei sujunud see boksipeatus just välgukiirusel ning olin tagasi kuskil rongi lõpus. Torke sain täitsa suvalises kohas ja ei oska isegi öelda, mis see lõhkuja oli. Punnisin siis vapralt edasi ja olin veel enne viimast tõusu 40. kohal aga jaks sai liiga vara otsa ning üle joone sain mõned kohad tagapool. 

Järgmine etapp juba sel pühapäeval Saksamaal ja linnaks Albstadt.

Alpago

Pilt: Michele Mondini

Pärast katki läinud luud, selle remonti ja järgnenud puhkuse perioodi heas kliimas, veeresin Alpagos jälle stardijoone taha. Olles eelnevalt siiski ka trenni teinud ja nii veendunud kui võimalik, et saan korralikult võistelda. Meeldiva üllatusena sain endiselt alustada esimesest stradireast ja ega see start ka kehv olnud- kohe mäkke ning 3/4 sellest püsisin ilusti kiiretega koos. Jaa, juba tekkis ka mõttetera, et mis te kutid polegi vahepeal väga trenni teinud ve?! Siis aga pea hetkega said jõud ja kiirus otsa, umbes nagu diiselmootoril pärast 3500 rpm joone ületamist. Üksjagu konkurente vihises veel enne laskumist mööda vasakult-paremalt ning kitsama peale ära pöörates olin vast 20 hulgas. Esimene pool võistlusest oli ikka tõsiselt raske ja tundus, et olen tõesti päris kehv. Ähin, puhin ja higistan aga edasi suurt ei liigu. Viimased kolmel ringil olek mingil määral  justkui normaliseerus ning õnnestus ka oma positsiooni üksjagu parandanda. Lõpetasin kaheksanda ja ei jäänud ka need järgmised paar kohta kaugele. Tunnetus ja enesekindlus sõidu käigus paranes iga ringiga, mille üle oli väga hea meel.
Nüüd sel nädalavahetusel on tõsisem võidusõit ees ootamas ja kuna kahelt esimeselt mk etapilt kandilised nullid kirjas ning ka reitingus kerge langus läbielatud siis tuleb kusagilt sealt seltskonna keskelt startida. Sellest aastast esimesed kaks stardirida maailmakarika reitingu alusel ning sinna 16 parem sekka jõudu antud olukorda arvesse võttes on vähe tõenäoline. Eelkõige loodan tasakesi jälle kiiremaks saada ning usun Saksamaal toimuval em'il esimest korda top15 hulka tõusta.
Aitäh, et aitasite lühikesele puhkusele ja võimalikult kiirele tagasitulekule kaasa: dr Mihkel Mardna ja Ortopeedia Arstid Kliinik, Aivo Liksor ja Sparta Spordiklubi ning Priit Salumäe ja  Hawaii Express.