Canossa pildid

Tänu ettevõtte G4S toetusele, on mul võimalik võistelda sel aastal ka kahel järgmisel mk etapil, mis toimuvad juuni lõpus, teisel pool suurt sinist vett. Fotod by Boss.

Canossa Cup

Canossa Team ja Hard Rock Team moodustavad ühise UCI võistkonna Hard Rock Canossa Merida. Mõlemal tiimid kasutavad Merida rattaid, SR Suntour amorte, Catlike kiivreid, Northwave kingasid, aga näiteks on kahe tiimi peale kolm erinevat võistlusvormi. Ühine on see, mida kasutakse rahvusvahelistel võistlustel(mk, c1, c2 jne). Canossa tiim oli selle etappi korraldajaks ja tegemist oli nazionale(riiklik!? vms) kategooria võistlusega ja numbrilt kolmandaga sel aastal. Start väikselt keskväljakult, mõned poognad munakividel ja mõni minut hiljem fuoristrada. Päris kiirelt tekkis neljaliikmeline punt, mis peale poolt ringi ühe võrra kahanes ja ringi lõpuks veel ühe sõitja võrra vaesemaks jäi. Kui koos oli veel kolm sõitjat, võtsin tempo tegemise üle eesmärgiga vaadata, kui kiire keegi täna on. Esimese ringi viimase laskumise teise alguse tõusuga õnnestus u 10'' vahe tekitada lähima konkurendiga. Sõita oli vaja kokku 8 natuke üle 4km pikkust ringi. Ring koosnes kahest tõusust ja kahest laskumisest ning lühikesest tasasest lõigust teise joogipunkti juures. Kuus ringi oli ees 10-20'' eduga, lõpuosas(nö siledal) üritas Corti alati mind kinnipüüda ja stardi-finishi alas oli edumaa alati kõige minimaalsem, peale seda tuli hakata ülesmäge liikuma ning seal tuli võtsin need sekundid tagasi. Siiski mitmel korral liikus ta ka tõusudel minuga samas tempos või isegi kiiremini, kuid siis oli palju kasu maxxis ikon kummidest, mis pehme lahtise pinnase ja kiviklibulistel laskumistel eriti hea ja ettearvata käitumisega on. Seitsmenda ringi teise tõusu algul korraliku spurdi järel möödus Corti mõneks hetkeks minust aga seda tempot ta hoida ei suutnud ning enne kui tõus singliks läks võtsin liidri positsiooni tagasi ning viimasele ringile minnes oli vahe võistluse suurim senini ning see suurenes kui finishini. Sel laupäeval 2012 aasta viimane Itaalia internazionale ja kohaks Vermiglio.

La Bresse

Uus koht ja võistlus uci mk kalendris, old school track- üks pikk tõus, ja teine osa ringist singeltrack, laskumine ning stardisirge ja ongi 4,6km täis. Mr Absolut ehk Julien A. elab väidevalt kümnekonna km kaugusel La Bresse'ist. Taaskord oli väga lahe, raske ja tehniline ring kokkupandud. Eelmisest pikast reisist ja võistlusest taastusin kiirelt ja selle võistluse eelsel nädalal tundsin end järjest ja järjest värskemana. Sel nädalal olid trennid vähem intensiivsemad, et paremini taastuda võistlusest ja pikast bussis loksumisest. Laupäeval ehk siis päev enne starti oli eriline "kalevipoja" tunne. Miskipärast oli pühapäevaks alles ainult hea ja värske enesetunne aga power jalgadest kuhugi kadunud. Küllalt selge see on, et ilmselt sai treeningplaanis mingi viga tehtud aga antud hetkel polnud selle teadmisega midagi peale hakata. Vahel on juhtunud, et peale 30-45' trenni/võistlust läheb olukord paremaks ning siis sõidu teises pooles head tempot tehes on võimalik mõistlik tulemuski kirja saada. See oli ka põhjus, miks otsustasin jätkata nii kaua kui saan. Heameelega oleksin juba peale stardiringi boksi keeranud. Tõusul, tundus täiesti võimatu ülesanne kellegi tempos püsida või ise kriitikat kannataval kiirusel liikuma- ja võimatu see ka oli. Siiski kuni viienda ringini õnnestus ringi lõpuks alati keegi kinnipüüda, et saaks sileda osa ja tõusu alguse tuules rippuda. Vaatamata sellele on lõpptulemus numbrilisel kujul peaagu sama, mis nove mestos- nii imelik kui see ka ei tundu. Olen väga pettunud, et see nädalalõpp nii väljakukkus. “Those who risk nothing do nothing, became nothing, achieve nothing”

Nove Mesto

Eelmise aasta kõige parem mk rada, mida oli täiustatud ühe laskumise lõpuosa muutmisega. Tehtud oli kaks järjestiku drop'i ja neile järgnes double(bmx stiilis), mida sai ka ilma hüppamata ületada. Double xc rajal- how cool is that!? Mega, kui asjad ja rajad sellise kiirusega edasiarenevad, sest siis sõidavame varsti kõik 29'' full susserite, dropper seatpost'ide ja baggy shorts'idega. Ootan huviga! Tundub vähemalt, et see aasta on paljud korraldajad hakanud rohkem vaeva nägema "kunstlike" tehniliste elementide ehitamisega. Nove Mesto on üks parimaid näited, et tehnilise ja huvitava ringi koostamisemine ei nõua super häid looduslikeolusid või mingisuguseid suuri eeldusi. Kogu rada on ülesehitatud kõigest ühele nõlvale. See võistlus on pm väljakasvanud üritusest nimega Merida Bike Weekend, mis esmaskordselt toimus Nove Mestos samal aastal, kui mina tsehhi Merida Biking Team'is sõitsin. Rääkida suurtest töölishordidest või värvilisepaberi mägedest ei ole siinkohal mõtet. Ettevõtmine ise ja töö hulk oli muidugi suur ning aega võttev protsess. Stardinumbriks 70,(esimesed 60 rivistakse mk reitingu alusel, mitte uci reitingu) mis suht sama kui Belgias. Paarsada meetrit peale starti pandi nö "täiesti tühja kohapealt" täpselt minu ees korralikult pikali. Pidurdan ja ratas blokkis kuidagi proovin kuhugi poole pääseda, samaaegselt eespool olnud sõitjad ja rattad lohisevad mööda asfaldi mõnekümne cm kaugusel. Tundus, et siin see võistlus seekord ka lõppeb, kuid pooledi sõites-hüpetes üle kellegi ratta või kahe, kaotasin pea kogu kiiruse aga jäin püsti. Paar venda küll sõitsid mulle rattase aga tunuds, et õnneks tehnika kannatada ei saanud. Üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna: http://www.cyclingnews.com/races/uci-world-cup-xco-3-xce-2-2012/elite-men-cross-country/photos/222349 Paraku on nii, et sellised stardisirge püherdamised on saanud väga tavapäraseks osakaks mk'del, sest vaikselt kaob varasem trend, mil stardile järgnes peaagu kohe tõus. Igatahes, sain hoo uuesti üles ning esimese tõusu alguseks jõudsin pundile taas järgi. Stardiring ja järgnevad 4 ringi sõitsin hästi: parandasin vaikselt positsiooni, vältisin vigade tegemist tehnilistel lõikudel e ajakaotust ning neljandale ringile minnes oli kõigest 10-15'' kaugusel top40. Paraku neljanda ringi lõpus kustusin ja viiendal ringil olin täitsa kapsas. Neljadal ringil olin 10 ja viienda 20 sekundit aeglasem eelnevatest ringidest ning olin maandunud 46 kohalt kuskile 60+ astmele. Kahtlemata on see ka üks kiiremaid mk radasid ning tempo oli tõesti kõrge. Esiots sõitis võistluse alla nõutud uci ajalimiidi(võitja aeg 1h30-1h45) ja nii lühikese võistluse korral pole mitteühtlaselt võrdsete ringi aega korral põhjust head lõpptulemust oodata. Viimaseks ringiks suutsin ma-ei-tea-kuskohast leida midagi, et natukenegi kaotatut tagasi teha. Kui silme ees mustasid ruudukesi ja ringikesi näeb ning tõusul esirattast kaugemale kui meeter vaadata ei suuda siis enamat kuskilt võtta vist küll ei ole. Lõpetasin kuuekümnendana ja peale kolmandat etappi(ma osalenud kahel) olen mk arvestuses 81 kohal. Üllatus oli suur, kui stardiboksis oodates, ilmutas end aia taga rattaäss Sigvard Kukk. Kui järsku mõnd eesti keelset sõna kuuled siis võtab korra ikka mõtlema küll, enne kui üle õla tagasi vaatad, et mis asja..

Alpago

Täpselt nagu u aasta eest sadas vihma, kilomeetri kõrgusel juba taevas vastu maad. Väike erinevus oli see, et seekord sadas kogu võistluse jooksul ka vihma. Õnnestus soojemaid riideid niikaua seljas-jalas hoida, et külm enne starti ei hakanud. Hea on küll stardiringi asfaldi tõusu kütta, kui vesi ojana mööda teed alla voolab. Stardinumber 5, täpselt nagu Montichiari ja ülesandeks vähemalt sel positsioonil ka lõpetada. Esimene tõus andsin mõned kohad ära aga maastikul hakkasin üpris olukorda parandama ning kõik toimis kenasti, kuniks komandal ringil tuli teha esimene boskipeatus, et esirehvi õhku lisada. Edasi, aga paraku juba järgmisel ringil lõpetas lepingu tagumine käiguvahetaja(shifter lenksul). Polnud võimalik enam käike alla vahetada- alles olid kaks suurimat hammakat 36 ja 32. Tulemuseks teine boskipeatus aga ei õnnestunud mehannil paari minutiga midagi muuta, sest väljanägemiselt kõik terve ja korras. Kaks ringi nii sõita polnud mõtet- päris kindlasti oleks väga külm hakanud. Kogu seltskond nägi välja nagu mudaravila kliendid. Väga kahju, et selline jama sundis katkestama, sest viie hulgas lõpetamine oli täiesti võimalik, seda muidugi ilma tehniliste probleemideta, sest erinevalt Montichiarist, oli valitud tempo jõukohane stabiilseks või isegi tõusvas joones sõitmiseks ja kohad kuni kolmandani saadaval. Ööl vastu pühapäeval lõhuti ühe tiimi bussi juhiuks ja löödi sisse klaas, et varastada sinna jäetud 14 paari jookse koos kassettide ja rehvidega. Sellest tulenevalt tuli alustada crossmarkidega, mis paberil tundus täielik lollus aga nagu tihti peale, oli ka sel korral reaalsus midagi muud. Vihma kallas nii tõsiselt, et sellist kittivat muda ei jõudnudki tekkida. Rehv kogu aeg puhas nagu sõidaks märjal asfaldil. Slaidimist ja funny oli muidugi ohtralt, krt crossmark on ikka väga universaalne kumm! Mehann timmib ratta jälle toimima ning pühapäeval Nove Mesto. Ei tea kas keegi selles vihmas ka pilte viitsis klõpsida. Solobike.it lehe mingi uudis ilmselt ikka tuleb.