US

Ameerika reis algas väikese ebameeldivusega, pagas jäi Taani(va rattakastid). Lubati järgmisel päeval samal kellaajal saabuva lennukiga järgi saata. Kohaliku aja järgi saanuks asjad kätte alles hilja õhtul, NY-> Windham’i veidi alla 250km. Siiski lubati, et lennufirma maksab kinni “hädavajaliku“. Ratas, kingad, kiiver, prillid olid mul olemas, muu vajalik tuli osta. Lubatud neljapäeva õhtuks pagasit ei saabunud(lennujaama saabus) ja öeldi: homme kella 12 paiku kindlalt olemas. See erilist usku ei äratanud eelneva põhjal. Võimalus oli pagasile ise järgi minna ning see varjant käiku läkski. Siinkohal tuleb õnne tänada vms, sest kui isa lennujaama saabus, oli kõik juba Detroiti lendava lennuki peale tõstetud. See lennuk tegi ka vahemaandumisi ja üks lennuväli siit 1h sõidu kaugusel. Põhjenduseks lausuti, et nii neil(lennufirmal) lihtsam. Selline plaan ei sobinud ning mõningase vaidlemise peale oldi nõus asjad lennukist mahalaadima. USA toll oli oma käte ja silmadega kõik ülekäinud ning mittemeeldiva konfiskeerinud- co2 balloonid, mõned aerosoolid jne. Ei midagi asendamatut, aga see kuidas allesjäätu tagasi oli pandud ei vääri kommentaari.
Mõlemal võistluseelsel päeval käisin rajal tiirutamas- meeldis kohe esimesest ringist. Lihtne rajakirjeldus oleks midagi sellist: algul ronid mäkke,seejärel paar lühikest tehnilist singlit, tõus jätkub kõige järsema osaga, lühike kiire laskumine ning natuke singlit, jälle tõus, väga teravate kividega singel(trennis lõhkusin kummi), mõne saja meetrine paun heinamaal ning viimane jupp mäest enne kui saab keerata pikale laskumisele. Tõeliselt hea rada fs rattale. Enamus ajast oli tõusul ruumi laialt ning see aitas kõvasti kaasa “tavapäraste esimese ringi“ troppide mittetekkimisele. Esimesel paari sajal meetril toimus kaks kukkumist, mida suutsin vältida. Võimalik, et siin tehti uus maailmarekord avaringil lõhutud kummide arvuga, kui sellist statistikat peetakse. Ise piirdusin ühe trennis lõhutuga. Kolm esimest ringi liikusin vaikselt ettepoole, kuniks äkki hakkas kõhus pistma ning tuli tempos järgi lasta.Selleks hetkeks oli üle poole tõusust sõidetud ning ringi lõpuks, kui mäest alla olin jõudnud, kadus ka see “valu“. Tõstsin natuke tempot ning varsti hakkasid eespool olijad jälle paistma ning kõik edenes kuni viimase ringini. Tundsin, et suudan veel paar konkurenti kinnipüüda, kuid Täitsa ootamatult lõi kõhtu ülitugev valu, mis muutis pingutamise võimatuks ning lühikese ajaga tuli äraanda 5 kohta, mis lõpp-protokolis andis 49. koha. Minu parim parim maailmakarika tulemus senini.
Esmaspäeval poolepäevane reis Kanadasse.