Pole mahti olnud, et viimaste sõitude kohta mõned read kirjutada. Teen siis selle täna ära. Kolmandal oktoobril sõitin Itaalias ühe xcp sõidu(La Prevostura), mis oli mõne saja kilomeetri kaugusel mu elamispaigast. Ilm oli eelnevalt vihmane ja sadas ka sõiduajal kergelt. Kuivades tingimustes olnuks tegu väga kiire sõiduga, aga märg ilm muutis raja tehnilisemaks ja kindlasti ka paremaks. Pikkasid tõuse ei olnud ning esimesed kilomeetrid olid hoopiski väga kiired ning otsustav minek toimus vihma-libedal trepiastmetega munakivi tõusul. ülitäpselt tuli pedaleerimisel jõudu rakendada, sest natuke kõvemini tähendas: ratas ringi ja kiirus koheselt palju väiksem(paar meetrit eessõitjale hetkega äraantud) ning seda sadulas istudes, sest püsti peal tundus liiga võimatu olevat. Pool tõusust sai kuidagi balanseeritud pidamise piiril ja vahel üle selle ja ühtlasi kiiremate tempos püsitud aga siis tuli paar viga sisse vms ning jäänud ma olingi. Kohe peale selle tõusu lõppu proovisin veel esimesi kinnipüüda(vahe ei olnud suur) aga hilja. Viimased 10 kilomeetrid olid vb just seetõttu nii vaevalised. Enda sõit polnud suurem asi aga porine rada ja vihmane olid meeltmööda ning just see aitas kõik negatiivse kuhugi tahaplaanile jätta.
Esmakordselt sain see aasta osavõtta Lõuna- Prantsusmaal toimuvast Roc de Azur nimelisest rattaüritusest. Kui keegi küsiks, et kuhu või mida sõitma minna siis seda võistlust soovitaks kindlasti. Enne või peale sõitu saaks samas seal samas lihtsalt puhata või turismiga tegeleda. Hea treenituse ja/või laia rattapargi korral saab koguni nädala jagu võidusõita. Kõvakahvlit ei ole tarvis kaasa võtta. Ise osalesin pühapäeval toimunud 56km pikkusel sõidul, mis peaks ka olema xcp vist. Kuna netis regamine oli ammu enne lõppenud, kui tiim selle sõidu väljapakkus siis tuli end kirja panna päev enne starti kohapeal. Stardimaks oli kallim aga lisaks ei saanud enam esimesse koridori(nii väideti), mis mõeldud eliit klassile(ilmselt ka eelmise aata kiiremad) ja tuli startida teisest kastist- see oli aga väga suur. Sai juba umbes 20min enne starti koridori mindud aga üllatuseks tähendas see ikkagi pm viimast rida. Täiesti mõistmatu, miks ja mis kell need esimesed sinna lindi taha juba ronivad?! Üllatas ka see, et rada oli väga lai. Algul mõned silla ületused olid, kus pidi seisma veidi aega ja esimene tõus oli ka singel aga peale seda anna ainult minna. Laskumised tehnilised ja kivised aga mööda sai ka seal, tuli lihtsalt teine "joon" valida. Loomulikult oli ka singelid ja kõik seda, mis ühest mtb sõidust mtb sõidu teeb. Arvestades seda suurt rahvamassi (mis seab oma nõuded ka rajale ja selle laiusele, sest kõik peavad ju kuhugi äramahtuma;)), olid korraldajad super hea ringi valmis joonistanud. Ootasin midagi palju igavamat ja labasemat aga sain kõike muud. Järgmine aasta tahaks jälle seal stardis olla.
