Neljapäev, 31. juuli 2014

Eestikad

Pilt: Kadi Maarand
Kokkuvõttes läks kõik hästi ja juhtisin sõitu esimese ringi teisest poolest kuni finishini välja. Käisin nädalas sees ka rajal trennis ja Magnus Kruusman näitas ette, kus vaja paremale või siis vasakule pöörata ning ootuspäraselt oli rada kiire ja lisaks mõned liivasemad kohad. Paari tiiruga oli kõik päris selge ja järgmised ringid sai suurema hooga sõidetud. Trennis oli raske täpselt arusaada kuidas ja kus need palgid nüüd olema peaks aga muu tundus kõik väga hea. Võidusõidul tuli väikese üllatusena see puu trepp, mille olemast olust aimu polnud. Kuid üks asi, mida võiks iga korraldaja vältida tuleb sellest betooni sektsiooni- kui kuni võistlusteni on kaldtee veidi enam kui poole betoonploki kõrguseni ja teine äär üldse ilma siis nii peaks ka see jääma. Paratamatult lööb kohe tule põlema, et mis veel teistmoodi on.. Ehmatas ära kogu järgnevaks sõiduks. Järgmiste ringidega tuligi kindlat joont hoida- pingutada piisavalt, et tähelepanu ei hajuks ja ise ning ratas tervena finishisse jõuda. Sain sellega kenasti hakkama ning särk jäi mulle. Tervitan ja tänan kõiki raja ääres olnuid kaasaelajaid niisamuti võistlusekorraldajaid. Loodetavasti hakkab nüüd vaikselt radade ja seos sellega ka sõitjate tase tõusma. Näiteks on selle aasta Kanada mk rajal suurim "gap jump" mida siiani xc võistlusrajal näinud ja hüpanud. Nimeks on "River gap" ja seda tühjust seal vahel u 2m.  
Aitäh: Kristjan Sepp, kes amordi ägedamaks tuunis, Kristjan Suvi, kes time pedaalid sõidukorda sättis ja Hawaii tiimi, kes raatsisid asfladil kulgemiseks Classicu mnteka seina küljest võtta ja kasutada anda. 

Väärt vaatamist:
https://m.youtube.com/watch?v=ZZNKmNbBrTo

Esmaspäev, 14. juuli 2014

Lenzerheide

http://asprosport.smugmug.com/
Pärast Itaalia sarja viimast etappi sai põhiliselt trenni tehtud, mis on ettevalmistuseks hooaja viimaseks osaks. Selle perioodi lõpetas pühapäeval bmc sarja etapp Lenzerheide's. 
Tehniline rada- ohtralt juurikaid ning eelmiste päevade vihm, mis pinnase pehmeks muutnud ning muidugi ka libedus. Startida sain kolmandas reast ja alustuseks tuli üles kihutada pikast tõusust, mis kulges mööda asfaldit. Algul kohe libises king üle pedaali aga parandasin vea kiirelt ja püsisin kolmandiku või veidi enam esimeste tempos aga kui siis tõusu teises pooles hakati juurde panema, et välja selgitada paremus järjestus esimesele laskumisele saamise osas, läks raskeks. Polnud enam midagi juurde panna ning kaotasin kohti. Stardiringi teine pool ja esimene ring olid tõsiselt keerulised, sest raske oli leida kohti möödumiseks ja selles faasis võitleb igaüks järjekindlalt oma hetke positsiooni eest ka need, kes ennast algul kohe pildituks tõmmanud. Pärast seda läks paremaks ja ka kiirus tundus hea. Ainult see asfladi tõus(pool starditõusust) oli alati raskem kui eelmine ring. Sõidu käigus ei olnud üldse aimu, mis kohal paiknen ja kui sõidulõpus sain teada, et olin 21 siis olin pettunud tulemuses, kuid siiski oli enesetunne ja minek kogu sõidu jooksul parem kui eelmisetel sõitudel, mis olen peale vigastust teinud. 
Nüüd järgmiseks siis pühapäeval Jõulumäel toimuvad emv. 

Teisipäev, 8. juuli 2014

Ninety-nine

Sellest kuust kasutuses põhilise treening- ja võistlusrattana. See muutus on eelkõige seotud Hajfelli(mm) rajaga, kus pole üldsegi väga järske või keerulisi laskumisi,rocky gardeneid või lihtsalt hulle singleid, pigem vastupidi. Küll on aga kogu ring mega künklik,ebatasane ja kivine- mis kordagi ennast unustada ei lase. Norrani on veel üksjagu aega ja seniks tuleb trennides ja võistlustel õppida, harjuda ja harjutada, et lisamugavust(ja kiirust) maksimaalselt kasutada.