Montichiari

Sel aastal on neli Itaalia xc sarja etappi järjest, esimene toimus 2 nädala eest ja nüüd siis teine etapp ning peale seda kaks tükki. Pärast seda stardib ka mk sari.
Vihma rohke kevad jätkub ja laupäeval sadas pea terve päeva. Master klasside sõitjad(ja mitte ainult) võistlesid väga poristes ja märgades oludes. Pühapäev oli soe ja päikesepaisteline aga kuna sõitudega alustati  juba hommikul siis tegid korraldajad ringi natuke lühemaks, jättes välja ühe eriti mudase ja pehme lõigu, kus täna ja sõitmine kõne alla ei oleks tulnud. Tõusud ja laskumised on lühikesed ja järsud ning kuigi rada muutus kiiremaks ja kuivemaks iga sõiduga, oli siiski palju jooksukaid. Mõnigi neist oli lihtsalt eelnevalt nii ärajoostud, et lihtsalt juba see välistas sõitmise.
Stardiajaks oli 15.00 ja sõitjaid(eliit ja u23) kokku saja kanti. Stardist ei saanud kohe jalga pedaali ja kaotsin nii mõnegi positsiooni aga seejärel linnavahel munakivi tänavatel kurvitamisega õnnestus tänu headele sõidujoontele olukorda parandada ning stardiringi tõusul püsisin liidritega koos. Sattusin Martinez tuulde ja see tundus hea koht, sest oma järjekordset comebacki tegev olümpiavõitjast prantslane on olnud sel aastal väga väle. Sel korral tundus ta ehk veidi ebakindla või ettevaatlikuna, sest lasi päris kiirelt tema ees olnud sõitja minema. Esimesel võimalusel tuiskasin temast mööda ja lõpetasin avaringi 11. või 12. Järgnevate ringidega kiirus vaikselt kasvas, sest rada muutus kiiremaks ja ka rehvidest, mida kasutasin esimest korda, oli tekkinud mingisugunegi arusaam.
Kitsad singletrack lõigud oli kiiremad kui kunagi varem. Pehmetes oludes sissesõidetud sooned ja väliskurvi kogunenud muda, mis nüüd juba vaid parajalt nätske. Hoia ainult ratas kaldu ja usu, et veab kurvi lõpuni välja. Kohe seal samas olev võsa ja puud võivad ju veidi hirmutada aga nendele pole vajadust ega aega keskenduda. Igatahes need kaks kitsast singli juppi, kus mõlemas 6-7 sellist "olude tõttu tekkinud" kurvi, oli minu jaoks kahtlemata kõige suuremat emotsiooni pakkunud osa rajast sellel aastal. Ja see on lõik, mis kuivades ei pruugi isegi meelde jääda- et selline asi üldse rajal oli.
Veel eelviimasel ringil oli minu ja Frueti vahel mängus viimane poodiumi koht ja kuna olime koos sõitnud mitu ringi siis teadsin, kus ja kuidas mul tasuks üritada rünnata, kui me ka viimasele ringile koos läheme. Kuid siis tuli Martinez ja sellise hooga, et teha polnud midagi. Lihtsalt sellise kiirusega kihutas üles tõusust. Proovisin küll järgi minna aga ei olnud sellist võimsust. Viimasele ringi algul olin koos Martinoga ja panin ajama kohe esimesel võimalusel ning sain vahe sisse. Järgmise poole ringi jooksul tuli ta küll vaikselt lähemale aga päris järgi ka ei jõudnud. Kannatasin natuke ka eelmisel ringil purunenud lenksuluku trossi pärast ning seetõttu.
Enne viimast ja kõige pikemat jooksukat tegin kahe suure juurika ületamise järgselt väikese sõiduvea, läks libisema ning läksin sõidujoonest välja. Olin eelnenud singli kurvitanud nii kuis suutsin ja väike edumaa püsis aga jalad olid nii jämedad, et ei suutnud jalga pedaalist välja keerata- jooksukas oli kohe siin, lihtsalt pidin nüüd kaks sammu rohkem tegema. Sekundid tiksusid kiirelt ja Martino sai mööda ja läks kiiremini tõusust üles kui mina. Seega lõpetasin sõidu seitsmendana.
Järgmisel pühapäeval kolmas etapp Chies d'Alpago.

Klõps: Boss
Video: https://www.youtube.com/watch?v=y0ThNxWF_SE

Tabiano

Täpselt nagu aasta eestki toimus 25. aprillil(riiklik püha) võidusõit Tabianos, mis oli taaskord ka regiooni meistrivõistluseteks. Sõidu pikkuseks kaks ringi ja 3/4 rajast oli kuiv ka kiire aga see 1/4 väga porine ja libe. Üks lõik, kus ohtralt sõidujooni sisse sõidetud ning siis mingit hetk need kõik ära kuivanud ja nüüd jälle vesi peal. Tükk tegemist, et esimene ja tagumine ratas samasse soonde saada ning lisaks palju negatiivse kaldega kurve. Pinnas oli savine ja seega jäi eriti kerge vaevaga igale poole kinni.
Umbes pool esimesest ringist sõitsin koos paari sõitjaga aga siis tekkis sobiv hetk natuke tempot tõsta ning teised kaasa ei tulnud ja ülejäänud distantsi sõitsin soolot.
Kõige olulisem oli hea trenni teha ja uut ratast testida. Nimelt sai siis päev varem valmis uue sram xx1 grupiga  ht. Lisaks sellele näppisid BSC mehed ka amordi kallal, mille tulemusel on suurenenud amordi reguleerimise võimalused. Mitte, et nüüd oleks rohkem nuppe mida keerata või vajutada, vaid olemas olevad asjad said täiustust. Täitsa uhiuued on ka carbon pöiaga sram rise 60 jooksud, mis on külgsuunas jäigemad kui kõik teised jooksud, mida varem kasutanud olen. Esialgne tagasiside on otsast lõpuni positiivne. Sram xx1 on vähemagi kahtluseta revolutsiooniline toode.

Samsung Estonian Cup 2013

Toredate juhuste kokkulangemisel olin kohale Eesti rattahooaja suurima ürituse tutvustusel. 

Delfi ja ERR inimesed küsisid mõned küsimused ja panid taustaks kaamera ka käima. Ei oska öelda, kas ka teist interjuud saab kuskilt ka näha.

Delfi oma:

http://tv.delfi.ee/video/tINRaUoc/

Nals

2013 esimene Internazionale d'Italia sõidetud ja täitsa hästi. Eelmisel nädal otsustas kevad ka siiakanti lõpuks tulla. Rada oli pühapäevaks täitsa kuiv ja kõva st väga kiire, kõigil eelnevatel kordadel(mil olen sel võistlusel osalenud) on raja olukord olnud: jube tolm, palju lahtist ja liivast pinnast, iga suuruses lahtised kivid jne.
Starti kutsuti kaheksandana ja seega oli viimane, kes esimesse ritta mahtus. Pärast väikest viivitust, mil põhjuseks tehnilised probleemid, läks kiirelt sõiduks. Üritasin nii kaua kui võimalik kiirete tempos püsida ja raskeks läks siis kui otsustavaks kihutamiseks läks ehk siis asfaldi tõusu lõpus enne kui võistlusringile pöörasime. Kuna esimene 25 voolas kenasti üles-alla ja paremale-vasakule siis mingit "ummikut" ei tekkinud ning enne singletrack tõusule jõudmist sain oma positsiooni veidi parandada. Samas taktis jätkus võistlus kuni lõpumeetriteni välja. Kusagil poolel võistlusmaal tekkis selline kahtlane tunne, et esirehv on vist omavoliliselt õhku äraandnud aga õnneks ei olnud nii. Kui see võis mõneks hetkeks hoogu ja enesekindlust kahjustada siis minust möödunud Alvarez(mitmel korral võitnud Nalses), kustutas kogu selle jama peast sama kiirelt kui see sinna tekkis. Sõitsime koos peaagu kolm ringi. Viimasel kahel ringil oli väga raske, sest tõusu algul hakkasid tekkima krambid aga kuna järsemad lõigud vahelduvad laugematega siis sain mõlemal korral hea rütmi kätte ning hoidsin silmadega eessõitja tagarattast kinni. Tõusu viimasel osal, mis on ühtlasi ka kõige järsem, ei olnud nii palju jaksu kui Alvarezel ja jäin mitu rattapikkust maha aga alla ei andnud. Järgnenud tehnilisemal lõigul, mis üles-alla käib ning lõppeb lühikese tehnilise laskumisega, jõudsin talle jälle lähemale. Olukorra omakasuks pööramise oli vaja mööda sõita enne pika ja kiire laskumise algust, mis mul ka õnnestus. Nüüd nägin, et kuues koht on ka siin samas ja sõitsin mäest alla nii kähku kui suutsin, spurtisin üles lühikesest järsust nukist ning tundus, et jõuan järgi. Laskumise viimasel järsul osal, mis lõppeb 180 tagasipöördega üle igasuunas kasvate juurikatega, olid käed nii paksud, et ei jõudnud piduri linke ka piisavalt kõvasti sikutada aga siiski hooga turvavõrku ka ei lennanud. Siiski kurvi läbimise kiirus kannatas tänu sellele liiga pikaks läinud pidurdusele aga sinna kadus ehk sekund või kaks. Laskumise viimased kurvid, lühike asfaldi lõik ja natuke veel suure kiirusega kurvitamist aga ei jõudnud piisavalt lähedale. Finishi sirge eelses tagasipöördes kiikasin üle õla, et kus Alvarez täpselt on ja oli pm samas selja taga. Viimased paarsada meetrit spurtisin veel nii palju kui tuli ja näed, saingi enne teda üle joone. Kirja läks kaheksas koht ja jäin rahule, jalg on iga stardiga järjest teravam olnud.
Järgmine nädalavahetus ma ei võistle. Ülejärgmisel toimub Itaalia xc teine etapp ja seal joonel.

Schaan

Ühes linnriigis esmakordselt jälle käidud, sedapuhku siis Lichtensteinis, kus toimus selle aasta esimene Sveitsi BMC Racing Cup etapp. Kiireid sõitjaid oli stardis palju ja seda näitas kõige paremini- kiirus, mis kohe peale stardipauku üles võeti. Kuigi regulaarne ja järjepidev töö, et paranda võimekust võistluse esimestel minutitel, on kindlasti natukese haaval ka tulemust näidanud siis minna on veel parajalt pikk maa. Sõidu algus on lihtsalt "all out" spurtimine, mis tundub(ja minu jaoks ongi) lõpmata pikk. Siiski oleks vale öelda, et edasiminek selles osas on vaid mm mõõdetav. Tean ja usun, et asjad liiguvad õiges suunas ning ilmselt väike on tõenäosus, et mingi aja möödudes mk tasemel starte võitma hakkan, aga igatahes on see eesmärk.
Esimesel ringil tuli siis positsiooni osas kaotuseid kanda ja kohe esimesel võimalusel hakata neid tagasi tegema. Kuna ring oli väga lühike ja kiire(ajad 10-11' vahel) siis tuli sõita kokku 9 ringi. Vorm on iga sõiduga  paranenud ja sel korral oli juba täitsa hea tunne. Järgmise kolme ringi jooksul parandasin pidevalt oma kohta ja kui viiendat korda raja kõige kõrgemasse punkti jõudsime siis kihutasin kahekümne hulgas ja sõitjaid olid siin samas- mõne kümne sekundi kaugesel. Paraku juba teisel ringil kiiretes kurvides hakkas tekkima kahtlus, et esirehvis pole enam sama palju õhku kui startides ja päris kindlasti ma selle rehviga lõpuni ei tule. Hoog oli tõesti hea ja kuidagi ei suutnud boksi ees pidurit tõmmata ja seisma jääda enne kui tõesti enam sõita ei kannata. Kolmandal ja neljandal ringil tuli veidi tempot reguleerida ja rohkem tähelepanelik olla aga viiendal peale järsku ja väga kiiret laskumise esimest osa, kus esiotsa käitumine selgelt näitas, et kui nüüd peaks sellises konditsioonis alla väljajõudma siis on küll hästi. Kohe järgnenud s kurvis oli ilmselt võistluse kõige "huvitavam" hetk ja järelejäänud osa laskumisest sai läbitud olematu kiirusega, sest kallutada enam ei kannatanud üldse.
Jooksu sain vahetatud ja jätkasin sõitu aga eks selline asi natukene nüristab ikka, isegi kui püüad sellest nii üle olla kui võimalik. Möödusin järgnevatel ringidel kolmest- neljast sõitjast ja lõpetasin 26.
Sel pühapäeval on kõigi Itaalia tiimide jaoks väga oluline võidusõit- esimene Internazionali d'Italia osavõistlus toimumiskohaga Nals.

Pilt: asprosport

Saint-Raphael

Võistlemine Vahemere ääres jätkus, seekord siis Prantsusmaa pinnal, aga tunduvalt madalamate õhutemperatuuridega kui eelnevatel sõitudel. Laupäeval sada kõvasti vihma ja vesi voolas mööda rada, sest punane ja kivine pinnas vett eriti endasse ei ime ning seega polnud paksu muda/pori, kui mõned üksikud kohta väljaarvata.
Kuna programmis oli pühapäeval tunniajaline auk siis tundus hea mõte jätta raja proovimine pühapäevaks, et siis peale seda starti. Ei teagi, kas korraldajad kaotasid selle võimaluse teadlikult või venisid esimesed sõidu lihtsalt pikemaks aga ringi proovida ei saanudki.
Tegu oli c1 kategooria sõiduga aga starti kutsuti küll mingi prantslaste reitingu alusel, sest esiritta said ainult prantslased ja siis edasi hakati vaatama nöo või millegi muu järgi. Igatahes pääsesin vähemalt teise ritta. Stardisime tõusult ja sain täitsa normaalselt minema ja kiirelt toimus ka mingi kukkumine teises ääres. Veidi sõideti tõusu tavapäraselt- kiirelt, kuid siis lasti gaas maha. Hingeldasin seal ja mõtlesin, et nüüd tuleb ülikiirelt äärde ära liikuda ja üritada ettepoole saada, sest muidu tuleb tagant järgmine mass peale, kes kõik hooga pikali sõidab või jään lihtsalt kuhugi karpi. Oli u 20 sõitjat ja siis olematult väikese vahega terve hulk. Enne, kui jõudsin oma manöövrit alustada, tuli juba hooga üks itaallane ja jäi väga vähe puudu, et oleks lihtalt minu ratta esijooksu sisse lennanud. Teha polnud midagi ja jäin kehvale positsioonile ning kaotasin palju kohtasid enne päris rajale pööramist, olin ehk esimese neljakümne hulgas. Keerulisemaks tegi olukorra see, et polnud aimugi ringist. Esimesel kahel ringiga jäi rada ja jooned meelde ning järgmised kolm sai oluliselt kindlama tundega sõita. Kõik kokkupanna siis kaotasin muidugi esimese ringiga palju aga sain sõita rattaga, mis toimis algusest lõpuni nagu vaja. Kindlasti suuresti tänu ka sellele, et päev varem kaks-kolm ringi rajal vett laiali pritsimas ei käinud. Kuna mul endiselt veel on ainult üks ratas ning tehnikat ja inimesi täis bussid expo alas ei pargi siis tuleb valikuid teha. Lõpetasin sõidu kümnendana, mis on kõiki asjaolusid arvestades täitsa hea tulemus.
Sel nädalavahetusel sõidan teistega võidu BMC Racing Cup' esimesel etapil Schaanis.