Esmaspäev, 30. juuli 2012

Val d'Isere

Teine mk etapp Prantsusmaal 2012 hooajal ja erinevalt eelmisest(La Bresse) päris kõrgel merepinnast- u 1850m. Pole varem nii kõrgel võistelnud ega ka treeninud ja ringikõndides aru küll ei saanud, et midagi õhu osas teistmoodi oleks. Trenni tehes ja just tõusedel oli muidugi nö erinevus tuntav, on ikka raskem hingata küll ja võisteldes kogesin pikematel tõusudel ka kerget valulikust rinnus. Tavalisest keerulisem oli ka tempo valik, sest mk normatiiv on: kohe stardist vähemalt 100% ja pärast veel juurde- ja muidugi, ka seekord ei olnud midagi teisiti. Kergematel lõikudel tuli üritada leida veidikenegi aega taasumiseks, samaaegselt lähimatele konkurentidele seeläbi midagi kaotamata, et siis hetk hiljem järgmisest tõusust üles ronida. Peale õnnestunud starti ja head esimest ringi(stardiringi ei olnud) olin top30 lähedal ja kuigi silmapiiril enam kui 10 sõitjat silmaga olematu vahemaa tagasi tegemine oluliselt raskem kui arvata võiks. Samuti ei tahtnud liiga kiire tempo valikuga alt minna. Ringiajad olid küll sujuvalt järjest kiiremad aga sellele aitas enim kaasa peale vihma kiirelt kuivav ja seeläbi kiiremaks muutunud rada. Ilm oli ka see, mis sõidu huvitavaks muutis, sest kuivades oludes oli see rada kahtluseta kõige lahjem selle aastases mk kalendris. Ootuspäraselt oli ronimist muidugi(probleemiks on hoopis tasasema lõigu leidmine) palju küll oli ring tehnilise poole pealt küllalt lihtne ja seda just viimase kahe aasta "mk standardi" järgi. Kahelt eelmiselt mk etapilt saadud punktide abil sain stardinumbri top60 hulgas(st, et olen mk reitingus 60 esimese seas) ja ilmselt ka suuresti tänu sellele õnnestus vältida stardi järgseid probleeme, mis tavaliselt esimesel ringil just sõitmist segama kipuvad. Esimesel kahel ringil parandasingi oma positsiooni enim ja viimasele ringile läksin veel 27 positsioonil, kuid vaatamata enda parimale ringiajale, ei suutnud seda kohta lõpuni hoida ja tuli kiirem(A. Craig) mööda lasta. Seega lõpetasin 28. nagu ka eelmisel etapil Windhamis ja mk hooaja kokkuvõttes andis see 46. koha. Sel aastal osalesin kõigil maailmakarika etappidel peale esimese, mis toimus LAV'is. Järgmisel aastal on just seal mm. Mõnda aega on väljas ka järgmise aasta mk'de toimumiskohad ja ajad. Uue kohana on kirjas Norra etapp, mis on ilmselt lähim võimalus näha oma silmaga mtb tippsõitjaid. Kes oodata ei jaksa siis sel aastal toimub Hafjell'is DH viimane mk etapp.

Pühapäev, 22. juuli 2012

Jõelähtme

Väga hea meel on, et ka järgmine aasta saan sõita kaunis sini-must-valges Eesti meistrisärgis. Selleks tuli Jõelähtme vallas Ülgase küla lähedal toimunud emv’steks maha märgitud 6,4km pikkusel rajal kõige kiiremini viis ringi sõita. Paberil ei tundu just kõige keerulisem ülesanne kellegi jaoks. Või? Tundus nagu olnuks sel aastal stardis rohkem sõitjaid kui paaril viimasel, võimalik et seda võimendas tavapärasest veidi kitsam stardikoridor, mis ka tekitas sellise mulje. Tore, kui statistika seda kinnitama peaks. Peakohtuniku stardieelseid korraldus mõistsid mõned esirea mehed natukene teisiti ja „püssi pauguks“ olid nad vähemalt kaks korda käiku jõudnud vahetada. Esimese ringi esimese poole sõitsin viiendal-kuuendal possal ja võidusõidu etteotsa jõudsin teise joogiala eelsel kruusatee lõigul, mis andis parima positsioon järgnenud paariks lühikeseks tõusuks ja laskumiseks ning peale „mõrvari vanaemast“(midagi sellist sellele lühikesele seinale nimeks pandi) alla tulekut olin pm konkurentide eest plehku pannud ja järgi oodata ma neid ei kavatsenud :) Ühtlaselt ja korraliku tempoga sõitsin kõik järgmised ringid, kuigi edumaa suurenes vaikselt oli(ja on) sellest hoolimata oma tempos sõitmine väga oluline, sest aitab vältida lihtsaid/rumalaid sõiduvigasid, mis kipuvad „rahulikumalt võttes“ keskendumisvõimet hajutama ning sõitu segama. Puht füüsiliselt ei olnud rada raske, seda hoolimata tublist tõusumeetrite hulgast ringi kohta aga reaalselt jäid need vertikaal meetrid justkui vähe tajutavaks. Lõiguti nõudis rada küll veidi suuremat tähelepanu, ratta valitsemist ja ehk ka osavust, aga kus seda siis poleks ja käib see ju iga mägiratta võistluse(ja trenni) juurde. Samas võimaldas rajaprofiil oma olemuselt enne tehnilisemaid kohtasid taastuda ja seega selgema pilguga ning kindlama enestundega eesootavale peale lennata, seda muidugi juhul kui plaan polnud kõige lihtsamad ja siledamad lõigud enda jaoks pingutuse osas kõige raskemaks teha ja seetõttu võis tunduda ehk isegi iga kivi või käbi kiirust kärpiva takistusena. Aitäh inimestele ja ettevõtetele, kes mind sel aastal mistahes viisil aidanud või/ja innustanud on, ilma teieta poleks kindlasti olnud võimalik sellises mahus ja tasemel treenida ja võistelda ning päeva lõpuks rõõmu tunda sellest, et saan tegeleda ühe kõige lahedama ja emotsioonide rohkema spordialaga maailmas! Siiamaani on asjad alati kuidagi toimima ja korda saanud ning loodevasti õnnestub nii ka hooaja lõpuni. Tänud ka kõigile kaasaelajatele raja ääres ja muidugi ka korraldajatele, kes nii lühikese ajaga korraliku ringi valmis tegid. Jõudu, julget mõttelendu ja tahtmist taset aina tõsta ka edaspidiseks!

Esmaspäev, 9. juuli 2012

Rakke

Kahel viimasel korral, kui olen osalenud Rakke rattamaratonil, on tulnud leppida esimese kaotaja kohaga- seda muidugi täiesti oma süül. Kolmas „selline“ jäi olemata, kuigi ega palju ei jäänud puudu ka seekord :) Vähem kui 10km enne finishit polnud üks pööre noolega märgistatud või oli seda kellegil rohkem tarvis kui võistlejatel ja kuna metsarada jätkus ka otsesuunas- tõsi, seal oli paar peenikest puud maas ning automaatselt hüppasin neist hooga üle, kui siis Pets hõikas, et paremale läheb siit. Viskasin kiirelt otsa ringi ja eks omajagu sekundeid(kiirus 25- 30) pidurdamisele, pööramisele ning kiirendamisele kulus ning tagasi märgistatud rajale. Kui Pruus kohe minema pannuks(hõikamise järgselt) siis suure tõenäosusega oleks 12. Rakke rattamaratonil teine võitja. 90% sõita jäänud rajast oli kiire ja sile ning sirgetel oli ta väle. See nädal treenisin kergelt, et taastuda ja harjuda ajavahega. Ka eelnev ettevalmistus ei ole kõige sobivam seesuguseks kihutamiseks ja mõnekümne kilomeetri järel andsin jalad harjumatusest ka märku.Rakke rajaolud muidugi vist ei saakski enam kiiremas olla, kui nad olid. Raskemad(profiililt) oli algus kilomeetrid staadioni lähedal ja tiirutamine Emumäe ümbruses ning viimased kolm-neli kilomeetrit taas Rakke staadioni lähedal- üles- alla, paremale-vasakule. See oli ühtlasi ka viimane koht, kus ilmselt võitja pidi selguma. Proovisin paaril tõusul tempokamalt, aga päris nö tulistada ei saanud, see oli tingitud koostöö lõpetanud amordilukust, milletõttu 80% sõidust lahtise amordiga tuli sõita. Ega seda lukku rajal eriti vaja polnudki, aga sellele staadioni ümbruse lõigul küll, kuna tegu küllaltki järskude, lühikeste põntsudega, mida kõige kiirem läbida sadulast väljas. Sadulas istudes attackida on seal pm võimatu. Olukord lahenes teisiti, ühes laskumise järgses kurvist(ohh, seda kurvi ma ju mäletan/tean) välja lennates, sisekurv oli vist eelmise aasta eestikatest nii treppi pidurdatud, et täiskiiruse pealt loopis see mu täiesti trajektoorilt välja- väliskurvi ja kaugemalegi. Olin omadega pooleldi kusagil kõrge heina sees ja ehk isegi peaagu põllul(künnivao kuju ja asukoht jäi küll järgi proovimata). Ei kaotanud ma õnneks märkimisväärselt kiirust ja kütsin edasi, mõned sekundid viis või nii hiljem tundub, et seljataga väga vaikseks jäänud ja pilk üle õla informeeris, et näe Pets oli vähe põhjalikumalt seda põllu moodi ala uurima läinud. Vaatamata sellele ei löönud ta käega ja võidusõit käis kuni finishini, sest eks oli ju kohti(allesjäänud u 2km), kus lihtne sõiduviga võinuks veelkord positsioone muuta. Kaheliikmeline liiderduo tekkis peale Emumäe vahefinishit, kui maastikurattaga(ratas, millel on vähemalt esiamort) sõitnud Pets konkurentidele tagatulesid näitas. Mina olin sel hetkel neljase pundi viimasel possal(Emumägi lõhkus suurema grupi) ja omajagu tegemist oli möödumiskohtade leidmisega(sõidujoone kõrval palju mättaid ja ka kive). Peale selle tehnilisema lõigu lõppu sõitsime mõnda aega endiselt kahekesi aga siis püüdsid Caspar ja Sander(vb oli sõitjaid rohkem) meid kinni aga peatselt järgnenud mättalisel heinamaa tõusul jäid nad uuesti maha. Aitäh veel peakorraldaja Enno Eilo ja co. special edition võistlusnumbri ja osalemistingimuste eest! Autor Tanel Meos

Neljapäev, 5. juuli 2012

Windham

Pärast vihmaste ilmade saabumist, oli õige aeg Kanadast lahkuda ja liikuda lõuna suunas. Umbes-täpselt kokku 800km(d2d) ja lisaks ka ajakulu usa piiril- ootmiseks ja ootamiseks ning lõpuks ka paberite täitmiseks, et riiki siseneda. Sellega asi piirdus ja täiendavaid lisa kontrolle, läbiotsimisi või küsitlusi läbiviia ei soovitud. Windhami nimelises väikelinnas oli veel näha ka eelmise aasta orkaani purustusi ehk „asju“, mida veel pole jõutud taastada või uuesti ehitada- sõltuvalt vajadusest. Rada oli küllaltki vähe kannatada saanud ning peaagu täpselt sama nagu kahe aasta eest. Peakorraldaja ja hulga hulga Windhami elanike soovil, anti start Windhami kesklinnas asuvalt sillalt ja asjaolu, mis kohale tulnud ratturite jaoks ei tähendanud ehk midagi, oli väga oluline kohalikele. Peakorraldaja tänas sõidueelsel koosolekul rattureid ja tiime, et vaatamata mõningatele ebamugavustele, ei protestinud keegi selle idee/soovi vastu. See tegin natukene keerulisemaks tehnilisepersonaali tegevusgraafiku, aga mitte nüüd nii väga. Nimelt viidi soovijad peahoone(selle taga asus esimene tehniliseabi- ja joogiala) bussiga u 2km kaugusele stardialasse ning kohe peale starti andmist tagasi. Seega ei saanud need inimesed olla tehniliseses alas, kui sõitjad seda esimesel korral läbisid. Kogu stardiring(tegelikult paari km pikkun tee jupp), mis viis ringile ja oli järjest järsenev tõus. Nendes oludes läheb sõidutee laiune sõitjaterivi päris kiirelt kitsaks ning pikaks. Ka peale tavaringile pööramist jätkus liikumine üles mäge, sest liitumine toimus pm raja madalaimas punktis. Sellises nö vanakooli rajal(pikk tõus ja pikk laskumine) on eriti oluline õige tempo valimine,sest kustumise korral on liikumiskiiruse langemine katastroofiline. Stardinumbriks 45 ehk kuues rida. Stardiring oli väga soodne, et oma kohta parandada ja/või mootor kiirelt kokkulasta. Ise võtsin esimese poole väikese varuga ning päris võidusõiduks läks tõusu järsemas lõpuosas enne tavaringile pööret. Esimesel kahel ringil parandasin oma positsiooni päris kiirelt ning parema nähtavusega tõusuosadel nägin enda ees ka suuremat gruppi, kus oli 10 ja enamgi sõitjat, paraku piisavalt lähedale nendele ei jõudnud ja iga järgmise ringiga pudenes sealt tasapisi sõitjaid. Kuna terve nädala(või enamgi) oli soe ja kuiv siis tolmas rada korralikult ning laskumisel andis see eriti tunda. Ainuke ja õige oli minna esimesena aga seda tahtsid teha kõik ning tõusu lõpus käis usin võitlus selle koha nimel. Isegi 2. või 3. possal minnes, oli nähtvus olematu. Selleks, et mitte liigselt riskida ja mingitki orientiiri omada, tuli hoida oluliselt pikemat pikivahet kui tavaliselt. Sellel raja laskumise kiirused on väga suured(kõige suuremate kiirustega rada mk kalendris viimased 3a.), puhtalt ehku ja õnne pealt ilma midagi lõhkumata/kukkumata nendes tingimustes pikalt ei sõida. Kui viimasele ringile minnes mõtlesin, et tahan ja suudan end 25 hulka sõita siis paraku ei olnud enam alles energiat, et grammi võrra tempot tõsta, tuli hoopis kaks sõitjat mööda lasta- Litcher ja Hermida, selle asemel, et mitte üldsegi nii kaugel olnud Skarnitzel, Sauser ja Kursaft kinnipüüda ja mööda sõita, lõpetasin siis 28.