Teisipäev, 31. august 2010

US

Ameerika reis algas väikese ebameeldivusega, pagas jäi Taani(va rattakastid). Lubati järgmisel päeval samal kellaajal saabuva lennukiga järgi saata. Kohaliku aja järgi saanuks asjad kätte alles hilja õhtul, NY-> Windham’i veidi alla 250km. Siiski lubati, et lennufirma maksab kinni “hädavajaliku“. Ratas, kingad, kiiver, prillid olid mul olemas, muu vajalik tuli osta. Lubatud neljapäeva õhtuks pagasit ei saabunud(lennujaama saabus) ja öeldi: homme kella 12 paiku kindlalt olemas. See erilist usku ei äratanud eelneva põhjal. Võimalus oli pagasile ise järgi minna ning see varjant käiku läkski. Siinkohal tuleb õnne tänada vms, sest kui isa lennujaama saabus, oli kõik juba Detroiti lendava lennuki peale tõstetud. See lennuk tegi ka vahemaandumisi ja üks lennuväli siit 1h sõidu kaugusel. Põhjenduseks lausuti, et nii neil(lennufirmal) lihtsam. Selline plaan ei sobinud ning mõningase vaidlemise peale oldi nõus asjad lennukist mahalaadima. USA toll oli oma käte ja silmadega kõik ülekäinud ning mittemeeldiva konfiskeerinud- co2 balloonid, mõned aerosoolid jne. Ei midagi asendamatut, aga see kuidas allesjäätu tagasi oli pandud ei vääri kommentaari.
Mõlemal võistluseelsel päeval käisin rajal tiirutamas- meeldis kohe esimesest ringist. Lihtne rajakirjeldus oleks midagi sellist: algul ronid mäkke,seejärel paar lühikest tehnilist singlit, tõus jätkub kõige järsema osaga, lühike kiire laskumine ning natuke singlit, jälle tõus, väga teravate kividega singel(trennis lõhkusin kummi), mõne saja meetrine paun heinamaal ning viimane jupp mäest enne kui saab keerata pikale laskumisele. Tõeliselt hea rada fs rattale. Enamus ajast oli tõusul ruumi laialt ning see aitas kõvasti kaasa “tavapäraste esimese ringi“ troppide mittetekkimisele. Esimesel paari sajal meetril toimus kaks kukkumist, mida suutsin vältida. Võimalik, et siin tehti uus maailmarekord avaringil lõhutud kummide arvuga, kui sellist statistikat peetakse. Ise piirdusin ühe trennis lõhutuga. Kolm esimest ringi liikusin vaikselt ettepoole, kuniks äkki hakkas kõhus pistma ning tuli tempos järgi lasta.Selleks hetkeks oli üle poole tõusust sõidetud ning ringi lõpuks, kui mäest alla olin jõudnud, kadus ka see “valu“. Tõstsin natuke tempot ning varsti hakkasid eespool olijad jälle paistma ning kõik edenes kuni viimase ringini. Tundsin, et suudan veel paar konkurenti kinnipüüda, kuid Täitsa ootamatult lõi kõhtu ülitugev valu, mis muutis pingutamise võimatuks ning lühikese ajaga tuli äraanda 5 kohta, mis lõpp-protokolis andis 49. koha. Minu parim parim maailmakarika tulemus senini.
Esmaspäeval poolepäevane reis Kanadasse.


Teisipäev, 24. august 2010

Võru rattaralli ja Kambja maraton

Rohkem kui aasta möödas viimasest mnt võistlusest ja siis oli tegu vist 2009 aasta kevadel Lillepi rattarajal peetud kriteeriumiga. Võru sõiduks õnnestus laenuks saada tipptasemel võistlusratas, mis muutis asja veelgi nauditavamaks.
Sõit oli päris aktiivne ja umbes peale kahekümnendat kilomeetrit toimus õige" äraminek", mille algatasid Saaremaa ratturid. Läksid nad pm kahekesi koos ja korraga, mis tekitas grupis justkui seisaku või lühise. Järgi kihutas neile veel Timmo, kui õigesti mäletan. Ise olin sel hetkel pundi eesotsas ja ootasin(ilmselt nagu paljud teisedki), et keegi läheks ja saaks talle tuulde hüpata. Veidi hiljem üle õla tagasi piiludes nägin, et grupp oli täiega pidurit tõmmanud ning ma ootamatult üksi nende ja jooksikute vahel. Aitäh ja kühveldasin esimestele järgi. Kümmekond km ehk sõitsime neljakesi koos, kui meiega ühines veel 5 peagrupist põgenenud ratturit. Üheksakesi ühtlase tempoga kihutades lasime kuni lõpukilomeetriteni välja. Enne otsustavaid hetki õnnestus mul esikummi torge saada , mille tulemusel lahkus sellest kuskil pool sisse pumbatud õhust. Olukorra "päästis" kummide sees olnud sealant, mis augu ummistas ja lubas edasi sõita(püsti sõites andis madal rõhk tunda). Jooksu vahetada poleks olnud mõtet,sest jäänud oli veel umbes 3km. Hetk hiljem pani Alpha Balticu sõitja esimese litri, millele järgnes veel paar tükki teistelt võistlejatelt. Kuna mul finishis mingeid häid väljavaateid polnud, panin ühe Läti tiimi sõitja ürituse järel kohe kontra ning kohe pea lenksu all täiega edasi. Väike vahe oli sees ja natuke aega see ka püsis, kuid punt tuli siiski järgi ja läks ka hooga mööda. Lõpetasin kaheksandana.
Laupäeval tegin taastava treeningu maanteel.
Järgmisel päeval kell 12 Kambjas maratoni stardis. Trassi pikkuseks 66km ja suurem osa sellest mööda kruusa. Lõuna- Eestile kohaselt olid teed tihti ka loodist väljas, sellest hoolimata tuli kogu sõidu keskmine kiirus ikkagi üle 30km/h. Starti läksin 5min varem ja hea, et koridori ära mahtus. Tuli kohe algul korralik pingutus teha, et sõidu etteotsa jõuda. Peale esimest metsa/heinamaa lõiku oli alles jäänud kümneliikmeline grupp, mis natuke aega koospüsis- peagi hakati lammutama. Kõigi jaoks(ilmselt?) veidi üllatavad sildid eesootavast mäefinish lõhkus pundi täiesti ja veidi peale mäekat võitnud Allani kätte ning oligi kolme punt koos, mis sõitis mööda kruusa- ja metsateid kuni viimase 7 kilomeetrini. See lõpp oli super: 2-3 arvestavat tõusu/laskumist, mättalist heinamaad ja veidi singlit. Kohe kui kruusalt ärapöörasime proovis Allan asjad selgeks teha ja vajutas kõvasti. Pingutasin nii kuis suutsin ning hetkeks tundus, et ei saagi enam järgi aga siis tulid need päästvad laskumised. Oma fs rattaga olin seal kiirem ja sõitsin teisel laskumisel väikese vahe sisse. Seejärel üks laugem ja tasem lõik(kus edu meetrid peaagu sulasid), peale seda minu arust selle maratoni sõidu kõige pikem tõus. Vajutasin kohe gaasi põhja ja enne tõusu lõppu tagasi kiigates Allanit enda taga ei näinud. Kihutasin kuni viimaste meetriteni ja sain ühtlasi ka elu esimese võidu fs rattaga.

Teisipäev, 17. august 2010

emv Rakke

Sellist asja polegi veel juhtunud, et võistluse start edasilükatakse ning reaalne on ka sõidu ärajäämise võimalus. Õnneks suudeti võistlusrada taas(ei tea mitmes kord) korda seada ja 1,5h plaanitust hiljem tulistasime rajale. Vett oli selle lühikese aja jooksul kõvasti taevast alla tulnud, mis tegelikult muutis sõidu kindlasti huvitavamaks. Suur grupp lagunes veidi peale Rakke staadioni ümbruses tehtud tiiru ja enne 10. kilomeetrit oli moodustunud kaheksaliikmeline juhtgrupp, mis Emumäele eelneval pikal kruusalõigul oluliselt suurenes ja seejärel üürikeseks ajaks väga väikeseks kahanes. See pikk kruusateede ralli oli mulle kõige raskem, sest kiirus oli meeletu ning lisaks käis ainult üks teise võidu literdamine, millega ma enam nii harjunud pole kui paar aastat tagasi. Metsa vahel võeti asja palju vabamalt- puhati vist ja oodati uut kruusa/asfaldi lõiku. Jälgisin ainult, et pundis püsiks ja ootasin viimast 5km, kus parim võimalus midagi korda saata. Lõpu kilomeetrid kulgevad sarnaselt esimestele Rakke staadioni ümbruses, kus veidikene ka üles-alla liikumist. Jalad oli sellest kihutamisest piimhappe üledoosi juba enne poolt võistlusmaad kätte saanud, tuli lihtsalt igahinnaga pundis või selle läheduses olla. Sõidu jooksul oli ainult paar lühiajalist äraminekut. Tasapisi pudenes pundist ka üksikuid sõitja nii tehnilist probleemide kui ka ilmselt väsimuse tõttu. 4- 5km enne lõpujoont oli hetkeks veel kuueliikmeline punt koos, aga enne staadioni lähedusse jõudmist lammutati see laiali. Sel momendil olid energiavarud juba täielikult lõppenud ning veeresin inertsi jõul finishisse. Hetke olukorras lähtudes panin viimase välja paar kilomeetrit varem, kui olin algselt peas kalkuleerinud. Tagantjärgi mõeldes ei olnud see üldsegi paha asjade kulg aga powerit pidanuks õnnestumiseks pikemalt jätkuma.
Super oli see tahe ja töö, mis Rakke elanikud ära tegid, et võistlus üldse toimuda saaks. Suured tänud teile kõigile kena pühapäeva eest!

Reede, 13. august 2010

trc Rakvere

Esimene võistlus uues vormis! See oli ka kõige positiivsem asi kogu selle sõidu juures, okei rada oli tegelikult samuti tip-top. Enne sõitu hakkasid "jamad" peale: alustuseks õnnestus teisel prooviringil hea hooga külili panna. Põhjus lihtne, tundus et "Seda kohta" on palju parem teistmoodi sõita, sest saab otsemini ning muidugi ka kiiremini. Parema põlv nahk selle tulemusel taas katki. Starti. Esimesed kaks ringi õnnestus klaasikilde ja muud teravat vältida siis kolmandal ringil lõikas mingi asi kummi paraja lõhe, mille peale oli kumm paari sekundiga tühi. Vahelduva eduga sõites/joostes, ei saanud kinga pedaalist välja ning tagajärjeks väikese hoo peal "ümbervajumine", mille tulemusel väänasin vasaku käe nimetissõrme välja. Tunda hakkas see andma alles viimastel ringidel ja peale sõitu läks korralikult paiste. Valutas ka parajalt. Kui varujooksu alla sain ning üle joone veeresin, olin esikolmikust 1'25'' kaugusel. Tõstsin natuke tempot aga sellest polnud absoluutselt tolku, sest vahe püsis kuni sõidu lõpuni kuskil seal kandis.
Üks Margus Valja pilt:

Kolmapäev, 4. august 2010

vorm

Enne sõitu sai ka see valmis:

Val di Sole

Eelmine nädalavahetus juhtus midagi "täiesti uut". Ma ei saanud võistelda, sest lõplik registreerimine ja litsentsikontroll jäi läbimata. Võistlus toimus laupäeval, sest pühapäeval oli kavas ainult DH. Kohale läksime reedel nagu siiani alati, erinevus seisnes siis selles, et tavaliselt tähendab see võistluspaika saabumist 2 päeva varem, nüüd aga üks. Viimane võimalus registreerimiseks oli reede hommikul kella 9- 11. Sellel ajavahemikul oli kohapeal tiimi boss, kes lihtsalt ei tulnud selle peale, et võiks selle asja ära teha. Meie saabusime kella 12 paiku ja tunni jagu hiljem trenni ning karm tõsiasi selgus alles pärast seda.. Tegelikult on võistlus eelne ajakava igal mk etapil sama, ametlikud treeningajad on isegi suhteliselt samal ajal. Igaüks saab siit oma järeldused teha. Põhiliselt täna Nõmme ja Iisaku sõitude punktidele olin tõusnud juulikuu lõpu seisuga u23 ratturite arvestuses top20 hulka. See tähendab stardikohta 50-70 koha vahel. Minu stardinumber oli selleks sõiduks 69( nt Champerys 119). Egas midagi magasime öö eelnevalt reseveeritud hotellis ja järgmine päev peale naiste sõitu sai pikk ja raske trenn tehtud. See oli ilmselt parim viis auru välja laskmiseks.