Scorze cx

Sama kant, kus oma esimese cx võistluse sõitsin. Veneto ümbruses pididki olema kõige paremad cx võistlused Itaalias seda nii korralduse, sponsorite, sõitjate, pealtvaatajate jne osas. Taaskord oli ilma tõusude/laskumisteta ring. Ületada tuli korduvalt kraave, millest enamus olid sõidetavad. Kuivades oludes oleks need kõik sõidetavad aga porisemates oludes sõidetakse sisse nii sügavad sooned, et hoog kaob hetkega ratas jääb sinna lihtsalt kinni. Kuigi nädal oli täiesti vihma vaba siis päevane päike ja öine külm hoiavad pinnase stabiilselt plägase ja libedana. Läksin ringi proovima kuivailma tubularidega ja nende sai väga uljalt ühest raja äärest teise pühitut. Täitsa hea, et need piirdepostid tugevasti maasse on löödud, kui paremini sihtida siis saab vajadusel külgeliikumise jälle edasiliikumiseks muuta. Võidusõidu ajaks läksid mõlemale rattale alla dugasti rhino'd. Laupäevaste ja pühapäeva hommikuste sõitudega oli enamustes kohtades sees korralikud sooned. Nendes sõitmine oli muidugi kiireim viis liikumiseks ja paaril natuke keerukamal lõigul kippus ikka juhtuma. Lisaks veel kaks liiva lõiku, kus mõne mehe ratta alt lendas liiva nagu sõidaks tsikliga ja esimesel ringil viskas üks sõitja end ka pikali, ratas risti keset liivakasti ja muidugi esimese asjana hakkas kõiki sinna saatma. Ring oli kiire ja esimesed kaks tiiru püsis esiots päris koos aga ei saanud kuidagi piisavalt kiiresti teistest mööda, et üritada poodiumi eest sõita. Kuigi rajal on laiust küllalt, pole lihtne "sõidujoone" kõrvalt eessõitjast mööda saada ja esimesed paar ringi pressib ja trügib igaüks rohkem kui järgnevate ringide jooksul kokku. Stardis oli jällegi u 40-50 sõitjat ja kolm rida aga kui juba 200m peale starti kurvitamiseks läheb siis on esimese ja tagumise otsa kiiruse erinevus vähemalt kahe kordne. Täpselt ei teagi mitu ringi me sõitsime aga lõpuks sain kirja 7. koha open arvestuses, kuuendast kohast jäi lahutama 4-5 ratta pikkust. Joon tuli enne vastu lihtsalt. Järgmisel pühapäeval "hooaja" viimane cx võistlus- Rooma cx maailmakarika etapp.

Reggio Emilia cx

Viimase nädala teine pool oli taaskord tavapärasest külmem ja sadas ka lund. Laupäev oli ohtralt päikest ja pühapäevaks ei olnud lumest väga midagi alles jäänud, aga kuna öised õhutemperatuurid jätkuvalt nullist madalamale kukuvad siis maapinda kergelt ikka külmub, oli pärastlõunaseks ajaks valmis samasugune plägane ring nagu nädala eestk. Sõitjatest jäi puudu paraku seekord ja open kategooria starti ei tehtudki, sest osalejaid ainult kaks. Seega, mina ja ainus u23 klassi sõitja võistlesime koos juunioritega aga arvestuse väliselt muidugi. Ringide arv oli meil kahel sama nagu juunioritel ning alustasime viimastena. Poole ringiga jõudsin mööda kõigist võistlejatest ning mõnda aega hoidsin ka seda positsooni. Teise ringi algul, kohe varsti peale boksist möödumist, väikesel tõusul(kaetud kivi ja savi seguse halli ollusega, mis oli pehme ning jäi eriti vapralt kummide külge- mõne hetkega hõõrus juba raami) tõmbas tagakäigukale ringi peale ja esialgse kiire vaatluse põhjal tundub, et asi piirdus vist ainult katkise raamikõrvaga. Ega midagi, cx mehele kohaselt- hops rattalt maha ning õlale ja joostes edasi. Paksema sokiga on nw king ka täitsa arvestav jooksujalats. Bokse oli ainult üks ja seega tuli selline u 2km pikkune jooksukas teha. Teine velo alla ja edasi, päris kiirelt möödusin uuesti kahest sõitjast, kes selle vahemaa rattaga kiiremini sõitsid kui mina jooksin. Selle lögaga kaetud künkaid(nii tõus kui langus) oli ringi peale kaks tükki ning edaspidi ma võtsin neid joostes- nii tegi enamus kohe algusest peale. Rajal tegelikult päris jooksukat polnud. Nüüd olid need kaks kohta päris head, et harjutada rattalt maha- ratas õlale- ratas maha- uuesti rattale tehnika kiiremaks arendamist. Eelmise korral jäi mainimata, et Time pedaalid on väga meeldivalt üllatanud oma suurepärase toimimisega poris. Kaks barjääri kuulus ka ringi sisse, väga suure vahega(cx standardi järgi) ja kõrgust ka natukene vähem ehk u 30cm. Neid hüppasin sel korral(va teine ring, kui jooksin pea kogu ringi). Vaatamata sellele, et polnud otseselt kellegiga võidusõita, sain väga hea trenni ja hea emotsiooni õhtuseks pizza söömiseks.

Silvelle cx

Eelmisest võidusõidust on möödas juba parasjagu ja nüüd siis pühapäeval tegin päris esimese cyclocross'i stardi. Eelmise nädala lõpp tõi talveilmad kas Itaaliasse st miinuskraadid, lumi, udu jne. Kuigi võistluskohas(Silvelle) ei olnud lund sadanud aga külm oli ikkagi ning kergelt külmunud maapind muutus päeva edenedes iga järgmise stardiga aina suuremaks plägakaks. Open klassi start oli päevaprgrammis kirjas eelviimasena. Kuna mehanni ja pesuvahendeid(survepesur) kaasas polnud siis ringi proovima ei läinud. Jalutasin seal vähe ringi, vaatasin siit-sealt ja oligi kõik. Starti veeres 46 sõitjat ja vähemagi üllatuseta olin ma see viimane starti kutsutu. Kuna cx'is ei paigutata ühte ritta ainult kaheksat sõitjat(nagu xco), vaid neid tohib kõrvuti olla vist nii palju kui mahub siis moodustus pm ainult kolm rida. Paar kurvi asfladil ja siis pehmemale pinnasele. Ruumi algul palju polnud aga vaikselt tuli hakata teistest mööda hiilima. Savinepinnas ja rohi/hein kogunes ratta külge eriti lihtsalt ja suurima mõnuga. Kiiremad ja/või paremini varustatud sõitjad(päris cx mehed) vahetasid ratast igal ringil, sest sõidukiiruse erinevus on meeletu. Sõnadega seda hästi selgeks ei tee, peab ise kogema või nägema. Oluliseim on töö hulk, mida tuleb teha edasiliikumiseks ja kui sul on (taas)kerge ratas puhtad hammakad, kassett ja kett siis tundub, et pöidadele liimitud tubularid ei lõikagi läbi pori kuni kõva pinnaseni välja, vaid justkui hõljuvad selle sopa kohal, puudutades seda täpselt nii vähe ja ainult selleks, et ratas jälle uuesti täis pritsida. Lubatud on kasutada maksimaalselt kolme ratast(kaasaarvatud see, millega sõidad), mis annab võimaluse jätta mõlemasse boksi üks. Sellisel porisel sõidul ühel ringil ka 2x ratast vahetada ei ole midagi erilist, sest ka mehannil on nii oluliselt lihtsam ratast puhastada ning sõitja ei kaota boksipeatusega üldsegi aega vb isegi võidab, sest tee boksi ja välja pole roopaid täis sõidetud pehme heinamaa- võistlustrass. Nagu mainisin siis mehanni minuga kaasas polnud, kuid õnneks oli nõus üks tuttav mehaanik oma põhisõitja kõrvalt võimaluste piires ka minu ratta üle laskma(pestakse neid lihtsalt survepesuriga, sest see on ainus piisavalt kiire lahendus. Distants oli ehk 8+ ringi(ei mäleta). Vahetasin ratast kaks korda kogu sõidu jooksul, sest rohkem polnud võimalik. Ilma liialdamata kaalus viimasena kasutatud ratas 2 korda rohkem kui puhtaks lastud velo. Kõike see lisa puhtalt ratta külge kogunenud pori arvelt. Oluline asi, mis väga palju aitas oli see, et sain sõidetud kasutades ees ainult suurt hammakat. Isegi kui oleks olnud vajadus ka väikese kasutamiseks, oleks ma vahetamise asemel ilmselt jooksnud. Nii mõndagi annaks juurde jooksmisega natukenegi tegelemine, sest igal sõidul on vähemalt üks jooksukas sees ning need kohad on tihti head "litri" panemiseks. Selle jooksmisega on küll nii, et kui korra lähed kasvõi pooleks tunniks siis järgmised paar nädalat ei tule see isegi mõttesse. Lisaks on tavaks ka, et mingil raja osal on püstipandud barjäärid, mis on umbestäpselt 40cm kõrgused ja tihti peale on neid väikeste vahedega mitu tükki järjest. Trennis võib neid bunnyhopida küll aga ega seda nii kerge(mugav) teha pole kui mtb'ga. Võistlus tingimustes tunduvad need seinad kuidagi eriti kõrged :) ja mitme ringiga parajaks porikäkiks muutunud rattaga oleks neid hüpata midagi hoopis muud. Pealegi on need barjäärid jäigalt fikseeritud, kui hüppeharjutus kehvalt välja tuleb siis tagajärjeks on korralik maokas/nippel, pääseteid siis enam pole. Poristes oludes tuleb nagu nii kasutada suuremat ülekannet võrreldes kuiva rajaga ja üritada istuda sadulas nii taga kui võimalik. Need asjad aitavad saavutada maksimaalse võimaliku pidamise, mis on ka siis küllalt tagasihoidlik. Siin vist võetakse ringiga saanud sõitjad alles siis maha, kui liider on nendest möödasõitnud ning see tekitab natukene segadust aga reeglina on alati piisavalt ruumi möödumiseks. Niiviisi järgemööda ring haaval sõitjaid püüdes sain lõpptulemusena kirja 13. koha.