Neljapäev, 28. juuni 2012

Mont Sainte Anne

Viiamati võistlesin Kanadas kaks aastat tagasi, kui samas kohas toimus mm. Iga aasta muudavad korraldajad natuke ka ringi, kas siis sõidetakse mingeid rajalõike vastupidises suunas või on valmis tehtud midagi päris uut. Kivide peal ja vahel navigeerimist oli rohkem kui varasemal kahel korral, mil olen sel võistlusel osalenud. Ilm võistlus eelsel nädalal oli midagi päris uut kogu Kanada jaoks ja raadiost kuuldu kinnitas, et mõõdeti välja järjest uusi soojarekordeid kuni reedeni, mil olukord muutus. Ööl vastu laupäeva jõudis kohale äikesetorm ja vihm. Trennid sai kõik tehtud kuivades oludes ja kõva pinna peale oli tekkinud lahtine pulbri kiht ning lahtiseid ja ka maast välja irvitavaid kive tuli aina juurde. Sellele vaatamata oli rada kiire ja pidamine hea. Peale vihma muutusid keerulisemaks paar järsku kivist/juurikalist tõusu lõiku. Start oli korralik ja selgelt tuleb see paremini välja kui eelnevatel aastatel aga arenguruumi on enam kui küll. Pool ja vahel isegi kolveerand tõusu suudan kenasti eespool startijate tempot hoida(kui pm kohe läheb rada tõusule) aga siis läheb veidi raskeks. Stardinumbriks 61 aga starti kutsusti 39. Esimeselt ringilt tulin samuti top40 kandis. Järgnevatel ringidel möödusin veel paarist sõitjast, aga enim positsioone õnnestus võita võistluse lõpufaasis, kui hakkas vihma sadama st pm viimase kahe ringiga. Kilomeeter või enam enne finishit olin 30. kohal sõitja tagarattas ja peale singletracki lõppu valmis temast mööduma aga veidi enne seda otsustas üks prantslane vasak kurvis ennast lihtsalt jõu ja hea õnnega minust mööda pressida. Täiesti ootamatult tuli see liigutus ja ega kahekesi kõrvuti sinna ära ei mahtunud ning hetk hiljem tuli enne puud peatuda ja sellega oligi sõit otsustatud, lõpetasin 32. Paraku polnud seekord sellist minekut ja tunnet nagu viimastel võistlustel ja seda enam olen rahul välja sõidetud tulemusega. Järgmised paar päeva olid ka rasked, väsimus ja uni igalpool kaasas ja tüütamas. Esmaspäeval lisaks veel 800km reis Windham'i, kus sel laupäeval toimub selle aasta eelviimane mk etapp. Kaks mehanni poolt tehtud pilti päev enne võidusõitu.

Neljapäev, 21. juuni 2012

Gränichen

Esimene Sveitsi BMC Cup tiimi jaoks sel aastal ja varem külastamata kohas. Mõneti üllatav oli, et ka Sveitsis oli ilm peaagu samaväärne Itaaliaga st julgelt üle 30 sooja ja sinine taevas. Sellised suvised ilmad mulle meeldivad, aga väsitavad vähe rohkem kui muidu. Natuke keerulisem on ka ringi proovimine, sest võistlused toimuvad kahel päeval ning kiire ülevaade rajast tuleb saada erinevate vanuseklasside startide vahele jääval lühikesel ajal. Mingi nö "trenni aega" on tegelikult ka aga see on u tund või natuke enam ja tähendaks oluliselt varasemat saabumist võistluspaika. Igatahes sain asjad tehtud ning väikese miinusena tuli välja, et just hooldatud amort ei olnud väga ralli seades, nimelt oli 80mm käigust kasutatav ainult 65mm ja samuti oli kompressioon olematu(väga kergelt käib amort põhja) ja õli eraldus kuigi palju muidugi ka. Mehanni kaasa võetud vahenditega polnud võimalik suurt midagi muuta, seega rohkem õhku pumbaga sisse ja veidi enam tähelepanu. Rada oli kiire ja kogu võistluse oli kasutusel ainult suur hammakas. Mainida tasub ka, et sel rajal oli paar lahedat hüpet tehtud- tundub uus trend olema. Stardiringi ei olnud, sest esimene tõus oli lai asfladtee ja igati piisav, et grupp pikaks venitada. Startisin küllaltki eesotsas(starti kutsuti 20. või 21.) ja tõusu viimasel veerandil käis kiiremate tempo natuke ülejõu. Mõned kohad sai üpris kiirelt juba esimesel ringil tagasi võetud ja see jätkus ka samamoodi teisel ringil. Kolmandal jõudsin ühele nelja liikmelisele seltskonnale järgi ning ei õnnestunud neist enne laskumist mööduda ja sõitsin nende järel. Laskumise lõpus oli lühike ja järsk drop, seda sai "võtta" otse või veidi diagonaalis(mugavam ja grammi võrra kiirem, et siseneda kohe järgnevasse 90 kraadisesse kurvi). Kindlam varjant oli esimene ja mina ka seda kasutasin esimesed kaks ringi aga kolmandal võtsin miskipärast eessõitja järgi automaatselt tema sõidujoone(diagonaal) ning ükshetk läks tagaratas libisema ja hoolimata raskuse nii kiirelt ja ette viimisest kui võimalik, grip'i tagasitulekul lõi inerts rehvi pöia randi tagant ära ja 90% õhust lahkus hetkega. Lasin siis ettevaatlikult edasi kuni tehniliseabi alani, mehann pani varujooksu alla ning võistlesin lõpuni. Kokku oli võistlusmaaks 8 ringi ja uskusin, et suudan end 25 hulka tagasi sõita. Päris nii ei läinud- olin 26. Siiski õnnestus päris korralike ringiaegasid sõita, mis ilma selle jamata võinuks tähendada head tulemust protokolis. Esmaspäeval oli palju toimetamist ning järgmisteks kaheks mk etapiks pani mehann kokku teise big9', millel suurima erinevusena on all 2013 Suntour'i amort- väike kaalu võit ning uus sisu. Täna tegin kaks ringi M.S Anne rajal ja uus mudel on parem vanast ja seda eelkõige ühtlasema ning sujuvama käigu poolest. Küll aga tuleb väljavahetada algupärane õli, sest see ei võimalda väljareguleerida meelepärast tagasilöögi kiirust(ka kõige aeglasemas asendis on liiga kiire) Rajast veel nii palju, et see on parem, tehnilisem ja raskem kui kunagi varem!

Kolmapäev, 13. juuni 2012

EM Moskva

Tiitlivõistlused tõelises suurlinnas, ummikud või siis vähemalt väga tihe liiklus 24h päevas ja loominguline ning kohati isegi naeruväärne lähenemine kõigile liikluseeskirjadele. Näiteks 40. kilomeetrine sõit lennujaamast hotelli võttis aega veidi vähem kui 3h ja muidugi mitte läbi linna.. Ei meie kasutuses polnud elektriauto vms, mida vahepeal laadima pidanuks, sest ventilaator ja raadio olid sisselülitatud. Sellele vaatamata õnnestus õhtul ikka väike tiir ka rattaga teha ning seal hulgas üks prooviring rajal. Ööl/hommikul vastu laupäeva sadas parajalt vihma ning ametliku treeningaja algul kohe ringile lennanud said hea ettevalmistuse ja tunde pühapäevaseks võidsõiduks, sel hetkel seda muidugi teadmata ;) Pühapäeval enne kella 11. hakkas vihma sadama(naist eliidi start 11.00) ning sadas mitu tundi järjest ja korralikult. Sadu lõppes meeste sõidu poolel võistlusmaal ning pilvede tagant välja tulnud päike hakkas rada kiirelt kuivatama, mis muutis selle veel libedamaks kui enne. Sõidueelne soendus jäi plaanitust lühemaks, sest üksjagu aega kulus jooksudele porikate peale panekuks ja kõikide sisinate vaigistamiseks- aga see õnnestus! Esimest korda läksid siis alla Maxxise 29eri mudakad ehk Beaver'id ja mõnesaja meetriga maastikul sai selgeks, et need pole grammigi lahjemad asjad, kui 26" xc klassi porikummid täielik kunn- Medusa. Kiirelt sai tagasivõetud kohad, mis stardiringi asfaldi osal erinevatel põhjustel ära sai antud. Paras üllatus oli ka enda jaoks teisel ringil mõnekümne meetri kaugusel näha sõitjaid, kel ühekohaline number seljal.. Kolmanda ringi teiseks pooleks olin jõudnud 12. positsioonile ja kiirust jätkus, ees veel 3 ringi ning puudu oli veel viimane komponent(speed, mud and glory. #222)- glory, kergelt liialdades :P Siis aga ühel liivasemal ja väga auku sõidetud/pidurdatud laskumisel otsustas kett suurelt hammakalt lahkuda ning ennast käpa ja hammaka vahele ümberpaigutada. Ilmselt teab iga sram xx hammakaid kasutanud sõitja, et juba algusest peale on see välimisel küljel olev ketipüüdja liiga lühike ja 7. korral 10. kett sinna peale ei jää, vaid kukub selle alla. Uskumatu on see, et kindlameelselt tehakse neid hammakaid täpselt nii juba sarja müügile tulekust peale, oli see ehk 3 aastat tagasi või isegi 4.. Ka eelmisel aastal tuli seda probleemi paaril korral võistlustel ette ning eriti rõõmsaks tegi meele, kui Sepp ühele päeval teatas, et seda junni pole raske eemalda ja ta selle ka ära tegi! Peale seda olen lasknud alati selle julla välja puurida aga hiljuti oli just tutikas hammakas külge keeratud ning teadagi.. Laupäeval seda cränki külge kruttides, häiris see nõme jublakas esimese asjana silma. Eemaldamiseks vajaliku tööriista polnud käe pärast ja mõte, et see ikkagi täiesti uus ja kulumata hammakas tekitasid mingisugust usku, aga asjatult. Igatahes, esialgu üritasin rahu sälitades ja rahulikult tegustsedes ketti õigesse asendisse ja samaaegselt ka õige nurga alla saada, et see kätte saada ning siis uuesti hammakale tõsta. Ei õnnestunud. Läksin närvi ja rapsisin nii kuis suutsin. Tulemus sama. Sõitjad samaaegselt järjest mööduvad ning hakkasin juba mõtlema, et kas tõesti siin see sõit lõppebki.. Märkan, et üks pealtvaataja kõnnib minu suunas, peatub ja vaatab olukorda ning samal hetkel, kui võtab käed taskust ja välja sirutab, saan kuidagi keti sealt vahelt välja.. Täiega edasi ja parandan oma kohta küllaltki kiirelt ja peagi olen 16. possal aga sealt ettepoole jõudmine käib ülejõu, vahed on ka parajalt suured. Rajalt kaduv vesi muudab iga ringiga pinnast libedamaks ja aeglasemaks ning kiiruse eelist kusagilt leida väga keeruline. Muidugi olnuks kindlasti abi tõusudel jooksja jalgedest ja kiirusest. Sel pühapäeval sõidan Sveitsis HC kategooria võistlust ja järgmisel teisipäeval algab reis teisele poole ookeani, kus toimuvad järgmised kaks mk etappi.

Esmaspäev, 4. juuni 2012

Vermiglio

Viimane Internazionale di Italia sel aastal. Esimest korda juhtus selline asi, et kahe päeva jooksul ei sadanud seal vihma ja ka sooja oli mõnusalt üle 25 kraadi. Sellel rajal on ka üks nö legendaarne laskumine, mille üks külg on täies pikkuses oranzi võrguga turvatud(üle serva vaadata ei tasu). Tegemist on kiire ja kitsa laskumisega ning kuivas pinnas sõideti pulbiks kiirelt, see tõi välja kivid ning tekitas auke. Päris karm oli see aga 100 prossa fun! Künlik heinamaa laskumine oli samuti natuke kiirem ning see tekitas kaks double'it. Ringi pikkuseks 4,3km ja sellest umbes neljaniks sile aga alles jäänud kilomeetrite sisse mahub 3 tõusu ja laskumist ning seitsme ringi andis kokku üle 1500 tõusumeetri. Eelmise päeva tiim manage miitingul öeldi: võistusmaaks start loop+ 9/10 ringi.. Kui stardi eel teatati, et tuleb sõita 2 stardi ringi ning 7 ringi, paranes enesetunne hetkega ;) Sileda osa muutis raskeks ja ühtlasi taktikaliselt oluliseks väga tugev tuul, mis juba teisel stardikal hakkas gruppe selekteerima. Esimesel ringil läksid eest kaks sõitja: hilisem võitja ja Tiberi, seejärel 5-6 liikmeline punt ning siis mina koos kahe Biachi tiimi sõitjaga oli umbes. Teise ringi algul püüdsime kiirelt selle väikese grupi kinni, vastu tuule otsa lõppus pani üks Forestale tiimi liige minema ja peale pööret tegin mina seda sama. Tugev tuul lisas sellel otsal kõvasti kiirust ning jõudsin talle järele ja tõusul jäi ta maha. Laskumisel, lähtudes tõsiasjast, et speed is your friend, olid kaks liidrit ainult ehk 10'' kaugusel. Ringi lõpuks olime kolmekesi koos. Sõitsime nii kolmanda, neljanda ja ka pool viiendast ringist. Nimelt sai üks mees kohe silma sellega, et kogu sellel pikal tuulisel lõigul korra ees käis mõneks sekundiks. Laskumistel kaotas ta veid aega aga suutis selle tagasi teha tõusudel. Viiendal ringil joogialas, kui mina juua võtsin, Tiberi geeli tarbis, pani tema viimase possa pealt litri ja sai päris korraliku vahe. Sel ringil tekkisid tõusul krambid ja sadulas istudes ülesmäge sõita polnud võimalik. Lahtise pinnase ning järsku nurga tõttu aga ei saa püsti olles ka parima tahtmise juures kogu jõudu kasutada. Eelmiste koos sõidetud ringidega olin välja mõelnud plaani, kus proovida ees minema panna ning mõte oli seda teha sel samal ringil aga Braidot jõudis ette. Loomulikult ei tulnud mul mõttesegi teha seda joogialas. Krampidega oli jama seis kuni sõidulõpuni ning langesin mõne ringiga kolmandalt kohalt kaheksandaks. Hirmutav oli see, et kuuendale ringil tekkisid krambid ka laskumisel ning tundus, et nüüd adjöö ja läheb sukeldumiseks. Õnneks nii ei läinud. Ilmselt oli krampide põhjuseks soe ilma ja see, et abivägi unustas ajapuuduse tõttu spordijoogi tegemise minu jaoks, mis tähendas ainult vee joomist. Võistlusintensiivsuse tasemel ei lähe vesi alla, vaid jääb makku. See on häiriv ja ühtlasi takistab piisava koguse vedeliku tarbimist, sest kõht on vett täis. Arvan, et mul oli olemas reaalne võimalus võidelda võidu nimel. Pildid by Boss