Esmaspäev, 24. september 2012

RMK Kõrvemaa

Lühike, kiire, aktiivne sõit. Keskuse juurest minema pannes läks kohe sõiduks, peale stardijärgset kaht küngast ning mõnda kruusa kilomeetrit pöörasime pehmemale ja ebatasasemale pinnasele. Proovisin korduvalt minema saada aga konkurentide päevaplaaniga see kuidagi ei sobinud ning nad tõid mu punti tagasi. Võimalusi minema panna oli palju ja miks mitte proovida. Tegelikult ju kaasvõistlejad ise jätavad "ukse lahti". Suvalise üheksakümne kraadise kurvi läbimise käigus paari ratta pikkuse(või enama) vahe saavutamine, moment tagasi mõnekümne cm kaugusel olnud sõitjaga, ei ole midagi erilist või rasket. Ja päris tõesti on väga suur vahe, mis asjad jooksu peale venitada ja täispumbata. Lisades siia veel jäiga esihargi(vintage?), mis mittesildal maastikul paraku hoopis võistleja edasiliikumise kiirust kärbib ning muidugi mõista ka rohkem väsitab ning kurnab- ja ongi valmis naljaks hübriid, mille asemel oleks võinud ju mnt või cx ratta valida ja siis võib olla hoopiski vastavatel võistlustel osaleda. Eks lõpuks teeb igaüks ise valiku, millega ja kuidas sõidab aga kui need paar rida kellegi mõtlema panid siis oli see juba kirjutamist väärt! Natuke veel sõidust, esimesel kolmandikul otsustavalt plehku panna ei õnnestnud ja järgnenud osa distantsist kulges veidi kiirematel lõikudel ja teedel aga ka kerge üles-alla liikumine kuulus asja juurde ning gruppi selja taha jätta prooviti mitmel korral ka seal ning mõne "harrastaja"(treeningtundide poolest kindlasti mitte) arendatav kiirus kruusal on kergelt öeldes muljetavaldav. Kui lõpuni oli jäänud umbes 7-8 km ja rataste all parasjagu raputav heinamaa lõik, mis lõppes lauge laskumisega metsa vahele, otsustasin proovida ning sain minema enne üht lühikest porisemat kohta. Pärast lühikest kruusalõiku, olid viimased kilomeetrid kõrvemaa keskuse ümbruse suusaradadel, kus enam edumaad käest ei andnud. Arusaamatutel põhjustel olid korraldajad iga suusaraja(vist) laskumise "ette" maasse löönud hoiatussildi: ohtlik laskumine. Kui seal kellegil tõesti nüüd midagi juhtus(kukkus vms) siis olen päris kindel, et ilma selle sildita oleks see olemata jäänud. Ausalt, need olid ilmselgelt liiast ja tekitasid rahulikuma kulgeja jaoks kindlasti rohkem kahju kui kasu.

Teisipäev, 18. september 2012

Tartu maraton

Sel korral pidasin oma väljavaateid võidu osas kaasarääkimiseks suuremaks kui varasematel aastatel. Raja osas mingit muutust ei olnud ehk siis- sama nagu alati see 89km on olnud. Kruusa autobahn'id olid pidulikult siledaks lükatud ja vb ka teerulliga ülekäidud ning kivisid olid ka kuidagi ainult tee serva jäänud. Kuid need vähesed metsa-alused lõigud olid märjad ja parajalt porised, need tundusid ka parimad kohad millegi üritamiseks. Küllalt lihtsalt ja korduvalt õnnestus saavutada neil rajalõikudel väike edumaa pundi ees aga need meetrid ja sekundit võeti kiirelt tagasi. Kuna Püta pani eest minema juba rolleriraja tõusul ning tõsist ja otsustavat reaktsiooni sllele ei järgnenudki siis enamus distantsist toimuski lihtsalt tiksumine. Kiirelt sai selgeks, et ega midagi ei muutu ka ning niimoodi lastakse kuni viimaste meetriteni. Seda vaatamata, et sel korral oli grupp koguni 25+ sõitjat ning väikese koostöö mõjul polnuks liidri kinnipüüdmine eriline pingutus. Proovisin ise korduvalt pundist minema panna ja oli veel paar sõitjat, kes seda tegid aga väikest punti, mis võinuks ehk midagi muuta, ei tekkinud. Üldiselt püüti kõik need üritajad päris kiiresti kinni ja siis tempo taas langes. Enne Puka vahefinishit oli üks pikem porine lõik, seejärel veidi kruusa ning siis veel korra metsa enne kui jälle kruusale ning üle vahefinishi joone. Sellel esimesel tehnilisemal lõigul otsustavalt pundist minema paningi, järgmisel kruusalõigul tulid tagant järgi Oras ja Deho. Sellel tehnilisemal ja järgneval metsalõigul õnnestus pea 3-minutiline liidri edu vähenda minuti kanti ja tundus päris reaalne, et kolmekesi koos töötades suudame Püta ehk veel kinnigi püüüda. Varsti hakkas seis aga hoopiski hapuks kiskuma- taas, sest kruusal sõites hakkas vahe hoopis suurenema. 12-13km enne lõppu ei suutnud mina enam samas tempos edasi liikuda ja jäin maha. Õnneks oli selleks ajaks edumaa grupi ees piisavalt suur, et tulin üksi lõpuni ära ja see tähendas neljandana üle joone. Pildi tegi Marko Rebane

Esmaspäev, 10. september 2012

Saalfelden

Ühe ehk olulise asjana võiks ära mainida, et sõidan ka järgmised kaks aastat Hard Rock Merida tiimis. Selle aastase xco mm’i rada oli kiire ning koosnes kahest pikast ja laugest tõusust. Sõites ei tundunud üldsegi, et ühe ringi peale 180 tõusumeetrit kokku tuleb. Nädala eest Albstadtis toimunud sõidul oli 190 tõusmeetrit ringi kohta ja see oli hoopis midagi muud. Nii oli igatahes rajainfos kirjas. Seekord distantsiks: start loop pluss kaheksa ringi(kõik kokku pea 40km). Võistlusnumbriks 33 ja see tähendas startimist küllaltki stardijoone lähedalt ning esiotsast alustades, sujusid asjad ootuspäraselt rahulikumalt, kui keskelt või veel kaugemalt tulema hakates. Seda sel korral hetkeni kuniks asfaldilt eemaldumise järgselt kolm kõrvuti võidutrügijat lenksud kokkusidusid ja peaagu kogu „tee“ laiuselt maas vedelesid. Mõni hetk hiljem uuesti hoo üles saades tuli nina vastu stemmi pundi saba püüda. Esimese ringi jooksul õnnestus tagasijõuda kolmekümnenda koha kanti ning paari järgmise ringiga veel mõned edukad möödumismanöövrid teha. Väga kiirelt tekkisid paari liikmelised pundid ja kellegile järgijõudmine oli raske, kuigi ajavahed sõitjate vahel olid väikesed. Tehnilise poole pealt ei olnud rada keeruline, aga pärast tugevat vihma kolmapäeval ning sellele järgnenud neljapäeva hommikusi treeninguid oli reedeseks ametlikuks treeninguajaks enamus rajal olnud juurikatel koor maha sõidetud ning savine pinnas metsas ei kuivanud ära ka laupäeva lõunaks. Neljandal ringil, kahe puu vahel maapinnal olevate kooreta hiigeljuurikate ületamise käigus natukene ise puterdades, tuli kuidagi moodi kett maha ning hoo raugedes pidin hetkeks seisma jääda, et probleem kiirelt lahendada ja edasi sõita. Suur hunnik minuteid möödus ja jõudsin järgi sõitjatele, kellega koos olin enne seda väikest tehnilist probleemi ja reaalselt püütavad tundusid mitteüldse kaugel ees sõitnud tsehh ja kanadalane. Viimasele ringile minnes vähenes nende mõlemaga järjekindlalt ja uskusin, et suudan vähemalt ühest neist teise tõusu jooksul mööduda ja parimal juhul enne neid staadionile(viimased paarsada meetrit pikk staadioni ring enne finishit) laskuda aga päris tagarattasse neile kummagile ei jõudnud ning staadioniringile saabudes olid meie kolme kohad selged ilma lõpuspurdita. Igatahes sõitsin tsehhiga täpselt võrdse ringi aja(12:30). Pühapäeval toimus esimest korda xce mm, mille põhisõite kandis üle ka red bull tv. Kel vaatamata jäi siis tasub seda kindlasti teha, sest sõidud olid põnevad. Järelvaadatav on muidugi ka laupäevased xco eliit klassi sõidud.

Neljapäev, 6. september 2012

Albstadt

Üldse esmakordselt Saksamaa Bundesliga sarja stardis ja täitsa edukalt. Päris võistluspaika saabusin alles võistluspäeva hommikul ja jätkuvalt vihma sadas. Kogu eelnenud nädala oli ka rohkem kui piisavalt sadanud ja nähes sel ajal võistelnud nooremaid rattureid, otsustasin ringi proovima mitteminna. Jättes tutvumise esimese ringi peale, teades et see läbitakse alati veidi aeglasemalt(tehnilisemad lõigud) kuna sõitjad on veel küllalt koos- mis ongi selle põhjustaja. Samuti vähendati algselt 6 ringilist võistlust kahe ringi võrra, kuigi rajaolud polnud tegelikult väga hullud- kogu ring sõidetav ja samuti ringiajad ei veninud liiga pikaks. Nelja ringlise võistluse võitja(Lukas Flückiger) aeg napilt üle tunni. All olnud Maxxis Ikon'id sai vahetatud pikamlt mõtlemata nendesse oludesse palju paremini sobivate Maxxis Beaver'ite vastu. Moskva kogemuse põhjal juba teadsin, et need on super kummid poris. Stardist jäin korraks sõitjate vahele karpi(paiknesin täiesti keskel algul) ning korraks tuli ka pidurilinke puudutada, aga üsna kiirelt läks rada laiaks ning pressisin end vähe ettepoole. Umbes kilomeetri pärast olime esimesel tõusul- parajalt järsk aga kaetud mingisuguse kruusaga vms ning seetõttu hea pidamisega ja sõidetav aga ratta "imes mõnusalt maasse kinni". Esimesel ringil ronisime mööda seda päris pikalt üles ning välja jäi esimene laskumine(seda sain järgmine ring teada). Kogu selle järsema ja laugema tõusmise jooksul vaikselt ja tasapisi möödusin sõitjatest, kokku parandasin selle ringiga oma kohta umbes 10. võrra ning lõpetasin ringi 14. kohal. Laskumised oli järsud ja parajalt roopasse sõidetud, hea kiiruse hoidmiseks oli hea sõidujoone leidmine tähtis. Teine ja ühtlasi pikk laskumine tuli kohe algusest peale korralikult välja ning järgneval ringil natuke sõidujoont korrigeerides isegi veel paremini. Teisel ja kolmandal ringil liikusin veel ettepool ning isegi kommentaator võttis kätte ja otsis paberilt mu nime ja rahvuse välja, et seda siis korduvalt kõva häälega teadvustada ;) Igatahes viimasele ringile minnes nägin enda ees viiendal positsioonil sõitnud Ralph Näf'i ja võis ta ehk olla 10-15'' kaugusel. Üritasin-üritasin ning tundus, et enne esimesele lühikesele laskumisele minekut olin talle mõne grammi võrra lähemale higistanud, peale laskumist tundus vahe sama suur nagu oli laskumise eel. Tõus jätkus ning lootus püsis aga kahjuks enam lähemale talle ei saanud, kuna Emil Lingren oli minust umbes sama kaugel taga siis ei saanud mingil juhul ketti lõdvaks lasta. Sõitsin laskumisel nii kiirest kui suutsin, sellise mõtte/eesmärgiga, et alati võib ju konkurent eksida või rikub sõidu mehaaniline probleem(nädala eest Bundesliga etapil kaotas Näf liidrikoha ja sõidu viimasel ringil laskumisel, tehnilise probleemi tõttu). Teadsin, et olen sellel raja osal kiirem Lingrenist aga viies koht tähendanuks ühtlasi poodiumi ja mina olin kuuendal kohal. Laskumise lõpuosas olin veidi liialt optimistlik kiiruse valikul ning ühes kurvis läksid mõlemad ratta slaidima ning parkisin korraks külili ära. Kuna libe oli parasjagu siis libisesin omajagu maas edasi koos rattaga, mis oli piisav, et uuesti püsti tõustes, tuli Lingren ja sõitis mööda. Paarsada meetrit edasi ootas tehniline ala ning ühtlasi sile heinamaa lõik, kus mul teda enam uuesti püüda ei õnnestunud. Väike unistus poodiumi viimasest "astmest" ja riskist oli igatahes rohkem väärt, kui see sõiduvea tõttu kaotatud kuues koht. Foto: Armin M. Küstenbrück