Teisipäev, 31. märts 2015

Keyesville Classic

Osalesin esmakordselt all mountain stage race üritusel nimega Keyesville Classic​. Kokku kahepäevane üritus, esimesel päeval 30 minuti pikkune short track, paari kilomeetri pikkusel xc ringil. Poolteist tundi hiljem super d, mis lihtsalt öeldes tähendab mäest laskumist(downhill). Kõik, kes soovivad osaleda sellel tuuril, peavad kasutama sama ratast ehk muuta ei tohi midagi ka rehve. Short track läks hästi ja peale 3 ringi sõitsin konkurentidega vahe sisse. Super d oli tõsisem katsumus, kui oodata oskasin. Kohti, mida vaadata ja proovida oli üksjagu ning selleks oli vaja ka aega. Sõitsin raja korra läbi ja see polnud piisav kindlasti. Samas tundus totter hakkata ka viimast võtma, riskides enda või varustuse lõhkumisega. Oma võistluse tegingi ilma mingisuguseid riske võtmata, kahjuks jäi mulle ette minut enne mind rajale läinu ja sinna kadus väike hulk sekundeid. Kaotasin sel etapil palju ning sain kirja mõned üksikud punktid ja langesin kokkuvõttes seitsmendaks. Arvestus käis punktide, mitte aja järgi ja kuna super d olid kõige kõrgemad punktid ja ka suurimad punkti vahed siis nii läkski. Teisel päeval xc sõitis Ameerika vanakooli stiilis pikal ringil ehk erinevatel trail'del. Võistlusmaaks 3x8 miili. Esimesed kaks ringi sõitsin koos paari konkurendiga. Viimasel ringi esimesel tõusul keerasin kiirust juurde ja sain minema ja sõitsin terve ringi üksi. Seega sain kaks etapivõitu aga lõpetasin kokkuvõttes kuuendal kohal. Tänan Derek Hermon​ ja Bear Valley Bikes​ , tänu nende abile ja majanduslikule toele sain selle sõidul osaleda ja ka jätkata ettevalmistus ja võistlemist Californias.

Rohkem pilte, videoklippe ja juttu, kui jälgid:
https://www.facebook.com/martinlooracing

Kolmapäev, 25. märts 2015

US Cup #2 Fontana

Photo: Ronnie Wyman
Kõige olulisema asi esimesena, nimelt sai eelmisel nädalal endale juurde toetaja, kelle suur toetus summa aitab katta võistlus- ja reisikulusid. See tore ja abivalmis inimene on Indrek Narusk. Ratta asjadega veidikenegi kursile olijale meenuvad ilmselt kiirelt brändid Velonia ja Viks. Indrek soovis, et mul hästi läheks ja ma kaugele jõuaks. Luban, et annan endast parim!
Teine etapp oli hc kategooria võidusõit ja nii minu kui ka taustajõudude ootused oli kõrged. Kahe sõidu vahele jäänud nädal oli raske- treeningutest taastumine polnud nii hea kui tavaliselt ja kuigi olin laupäevaseks jõuprooviks väljapuhanud siis polnud just nii tugevat tunnet nagu esimesel etapil aga kurtmiseks nüüd küll põhjust polnud, top10 tundus kohustuslik. Stardikoht oli parem, pääsesin teise ritta. Kogu seda stardiala kattis purustatud asfald ning sõitjad nühkisid sinna soont sisse, et pidamist saada kohalt minnes. Midagi sellist, mida motokrossi mehed seal stardipuu taga teevad enne tsikli sinna lükkamist. Sain hästi minema ja kiiruse üles aga ärevamad hetkes ootasid kohe ees, kui esimeses kurvis üks trek tehasetiimi tüüp esijooksu sõitis. Õnneks mitte liiga räigelt. Järgmine pööre oli 180-kraadine ning samuti lahtise pinnase peal. Pidurdasin veidi varem ja lõikasin sisekurvi, sest suurem mass vajus kõik väliskurvi. Sain päris hästi läbi kurvi aga keegi sõitis mulle otsa ning see lõi tasakaalust välja niipalju, et hetkeks või kaheks tulid mõlemad jalad pedaalidest lahti aga see läks kalliks maksma, sest kaotasin üksjagu kohti ning kuna järgnes pikk kiire ja sile lõik siis ei suutnud seal midagi enamat kui mõnest sõitjast mööduda ja sedagi sellele lõigule järgnenud asfaldi tõusu. Singlile sai kehval positsioonil ning ajaline kaotus esimese ringi järel oli suur. Olin vihane, et nii läks ja üritasin iga hinna eest ja igal pool midagi tagasi võita. Kolme ringiga olin hunniku energiat äraraisanud ning vägagi rumalalt, sest kõik selle aja, mis võitsin tõusu ja laskumisega, kaotasin ära selle pika sileda osaga. Ei suutnud seal midagi tagasi teha, vaid pigem kaotasin aega. Ring oli 3,5 miili pikk aga sellest pool oli siledal ning võimatu tundus seda esimesel ringil kaotatud aega mingilgi määral tagasi teha. Need sirged olid ka kõige raskemad kogu selle sõidu juures, tundsin et olen seal kehv. Vaatamata kõigele pingutasin need kõik kuus ringi nii kõvasti kui suutsin. Parandasin positsiooni ja veel pool kilomeetrit enne finishit olime 3kesi koos ning 5 sekundi kaugusel veel 2 sõitjat. Sellel viimasel lühikesel tõusul oli jaks täitsa otsas ning kaaslased jäid paremate kohtade nimel võistlema. Minu tulemuseks jäi 17. koht, kuigi veel enne seda viimast põntsu oli kindel, et neist kahest saan kahtlemata jagu. Kahjuks nii ei läinud.
Pühapäeval sõitsin oma teise short tracki ja see läks paremini. Sõiduajaks seekord 15 minutit + 3 ringi ja kuni nende viimase kolmeni sõitsin poodiumikohal aga sõidu otsustavas faasis ei olnud piisavalt kiirust ning mind kinnipüüdnud 3 konkurenti edestasid mind ka finishis. Seega lõpetasin sõidu seitsmendana.
Esialgne plaan oli sõitagi kaasa kaks esimest Ameerika sarja etappi ja siis koju tagasi tulla. Plaanid muutusid, kui siin elavad Bear Valley Bikes tiimis sõitvad eestlased pakkusid välja võimaluse pikemaks siia jääda ning kõrgmäestikus elada ja treenida. Kõik õnnestuski niimoodi ringimängida, et sain siia jääda. Osalen ka aprillis peetaval kolmandal ja neljandal US Cup osavõistlusel.
Mtü Breakaway spordiklubi on saanud juurde ühe uue toetaja Anna K. Aitäh, toetuse eest.

Esmaspäev, 16. märts 2015

US Cup #1 San Dimas

Trey Jarno, mina, Kadi Niinberg ja Derek Hermon. Pilt: Jesse Kelly
Neljapäeva hommikul õige vara tuli koos oma kodinatega lennujaama laekuda, et siis kolme lennureisi abil maanduda LAX lennujaamas. Kõik kulges kenasti kuni siis lõpp-punktis selgus- ratas ei mahtunud viimasele lennule peale ja tuleb järgmise lennuga aga eakat lennujaama pagasiteeninduse töötajat tsiteerides:"Hey, don't worry mr, you will get your bike soon.." Järgmise päeva hommikul oligi olemas ja pärast ettevalmistust suund Bonelli Parki peale-võistluspaika. Sain võimaluse proovida ESI Grips kõige värskemat toodangut ning olles varasemalt mitu aastat nende käepidemetega sõitnud siis saan öelda, et need uued ergonoomilised on suur samm edasi. Speed Evolution toetab tubless ventiilide ja tubless sealantiga.
Olulise lükke selle mineku teoks saamisele andis Elmo Kassin, kes on mind rohkem kui korra Californiasse võistlema ja treenima kutsunud. Sealt edasi värsked kontaktid eestlastega, kes siin elavad ja mtb värgiga tõsiselt tegelevad. Tänu Bear Bikes Valley Bikes tiimiliikmetele Trey Jarno, Kadi Niinberg ja ameeriklasest tiimi omanikule Derek Hermon, oli mul võimalik 112 protsenti keskenduda võidu sõitmisele. Kõik toimis ideaalselt. Sooja oli korralikult 34-35kraadi ja lauspäike veel lisaks. Kõvasti vett tuli tarbida sõidu vältel ja vähemalt sama suur kogus läks enda kastmise peale. Super treenimis- ja võistlusvõimalusi oli kasutama tulnud hulk rattureid väljaspoolt Ameerikat ning oma tagasihoidliku reitingu kohaga, pääsesin starti kolmandast reast. Päike siras lagipähe ja edevalt läikivatest mustadest sidi kingadest hakkas juba kerget suitsu ja kärsahaisu tulema..
Start antud ja väga midagi seal ärateha ei õnnestunud, olin seal kusagil 30 ringis- täpselt nagu alustasin. Kuna polnud ühtegi sellist tõsist pudelikaela vms siis ei lagunenud punt kohe kildudeks ja käis kõva andmine. Esimestel ringidel vältisin igasugu üleliigseid liigutusi ja vähe väärtuslikku spurtimist ebaolulistes kohtades ning parandasin vaikselt oma positsiooni. Viimaseks kaheks ringiks olin end välja higistanud esikümne meeste lähedusse ning pool ringi enne lõppu tundus ka võitlus 8 ja 7 koha peale võimalik, kuid lõpuks jäid siiski mõned üksikud sekundid lahutama ja sain kirja 9nda koha. Tõsiselt raske võidusõit, mille puhul abi ja hea töö "feed zone's" on enam kui ülioluline. Isegi ei oska arvata, kui palju vedelikke ma kokku selle päeva jooksul tarbisin aga kindlasti on see number kahekohaline.
Siin sõidetakse ka short tracki, mis tähendas 20 minutit+ 2 ringi põhjagaasiga andmist väikesel ringil(eilse xco start loop). Jarno julgustas ikka osavõtma ja proovima ning lisaks mu oma huvi ka see disipliin järgiproovida. Niisiis Jarno regas mu ära ja oligi olemas. Starti kutsumine oli eelmise päeva tulemuste põhjal ning esirida oli soolas aga kuna stardinimekiri ei olnud kõige värskem siis sain alustada jällegi kolmandast reast- läksin ilma kutsumata. Pärast muidugi vabandati selle apsu pärast. Sõit oli karm aga hea lühike pingutus anaeroobses tsoonis. Meenutab natukene cx aga kuna võistlus oluliselt lühem siis tempo selle jagu kõrgem. Olin kogu sõidu esimeses pundis ja selle tagumises otsas ka lõpetasin, kohta pakun sinna 10-15 vahele, ametlikke tulemusi ei õnnestunud leida.

Jätkan võistlemist siin Californias, laupäeval toimub Fontanas HC kat võistlus. Seda on võimalik ka otsepildis vaadata youtube või uscup.net lehel.

Spordiklubi Breakaway on juurde saanud veel kahe inimese panuse: Kristiina M ja Kaido K. Aitäh teile!

Stardipaik.ee lehel läks käima kampaania toetuse kogumiseks, et alustada ja minna võistlema maailmakarika etappidele.
http://stardipaik.ee/projektid/jalgrattasport/martin-loo-mk-etappidele/

Saa osa kõigest jälgides(like) minu lehte facebookis

Esmaspäev, 9. märts 2015

Sunshine Cup #2 Amathous

Võistlejaid stardis oli üksjagu vähem kui mitmepäeva üritusel. Stardinumber oli väga hea ja ega ka stardil endal miskit häda polnud. Sõit aga ei läinud nii nagu tahtnuks. Polnud head tunnet ja juba algusest peale oli üks kannatamine ja vaevaline minek. Esimese võistluse järgselt oli parajalt ka väsimust, kuid ettepoole vaatavalt ei tundunud ka arukas hetke olukorda mitte ärakasutada st. heas kliimas nädala jagu korralikult trenni teha. Ja tagasihoidlikum minek ei olnud niivõrd ootmatu üllatus, kui pigem väike pettumus lõpptulemuse näol, sest oli hea võimalus korralik kogus uci punkte saadaval. Lõpetasin ju alles 13ndana. Rada ise polnud ka kergemate killast- 200m tõusu ringi kohta, kitsas, väga kivine, tehniline.
Mind aitasid Küprose tuuril rajaääres Superior Brentjens tiimiliige Maksym Gavrylenko ja sel pühapäeval SCS Racing tiimi võidusõitja Matthias Wengelin.
Järgmiseks on kavas väisata Californiat, et osaleda kahel US Cup etapil. Pärast seda oleks väga tore alustada võistlemisega ka Euroopas aga eks ole näha kui palju ja mis mahus seda teha saan.

Teisipäev, 3. märts 2015

Sunshine Cup #1 Afxentia

Autor: Karl-Martin Rammo
Suur hulk aega on mööda läinud viimasest võistlusest enne Küprost. Nüüd mõned päevad tagasi lõpetasin nelja päevase uci shc kategooria tuuri. Aastaid 4-5 tagasi osalesin esmakordselt sellel tuuril, kuid siis oli see päeva võrra lühem ja samuti sõideti esimese etapina eraldistart samal rajal, kus viimase päeva xco ning nende vahele mahtus p2p(punktist- punkti) sõit.
Nüüd toimus esimene etapp Lefkara linna ümbruses ja võistlusmaaks üks 5,7km pikkune ring, mis koosnes kahest tõust ja 2. laskumist. Kirja läks avaetapilt 19.koht.
Teise päeva hommikul oli enestunne hea ning start anti juba varem mainitud Lefkara linnakesest ning esimesed 4km(ainult mäkke) asustatud alalt välja sõideti saateautode taga kuniks anti päris start. Tükk aega käis võidusõit asfladil ja kohati oli tee väga püstloodis ning sõitjaid aina pudenes ja pudenes. Kui pehme pinnase peale ära pöörasime siis muutus veeramine veidi kehvemaks aga kiirus jäi pea samaks nagu rajaprofiil. Mingi hetk haakisime ka lahti väikese 5-6se seltskonnaga kõige kiiremate hulgast ning läksime veid vaiksema tempoga edasi(st teised läksid lihtsalt kiiremini), kuid tasakesi hakkas ka see väike punt katki minema ja pikk, kiire ning ohtlik laskumine lammutas pundi täielikult. Paraku oli edasine võistlustrass väga kiire ja tuuline, üksi oli raske head kiirust hoida ja edusamme teha. Sõit lõppes karmi 3km pikkuse tõusuga, mis oli boonus juhul, kui veel jaksu alles. Vastasel juhul täielik õudukas. Õnneks olin sõitnud säästvalt ning see aitas sekundeid võita. Etapi pikkuseks 47,9km ning kohale jõudsin 18ndana.
Kolmanda päeva etapp oli veidi tuttav sellest 4-5 aasta tagusest ajast. Neutraal start täpselt nagu päev varem ja ülesmäge. Kui päris start anti siis pöörasime kohe kruusale. Olin natukene kehval positsioonil ja tuli pingutada, et esimestele järgi jõuda, kuid sain sellega hakkama. Stsenaarium oli äravahetamiseni sarnane eilsega. Tempot krutiti ja krutiti ning sõitjad järjest kadusid. Olin ka ise paaril korral raskustes ja kaotasin kontakti liidritega aga siledamatel või lühikestel allamäge lõikudel sain jälle punti tagasi. Raskeks läks siis kui algas singel ja ka tõus jätkus. Ükshetk ei jaksanud enam sabas püsida ning hilisemad paar eksimust veidi keerulisematel lõikudel jätsid mind veel kaugemale. Laskumine jällegi kiire, kitsas ja ohtlik. Ohtlik- kui kogu aja on ühel pool kivist sein ja teisel pool tühjus ja kümneid minuteid järjest ning kõrgemates ja parema nähtavusega kohtades on täisvarustuses mägironijad- vajadusel võistlejate aitamiseks/päästmiseks siis võib laskumise kohta ohtlik öelda küll. Eelnevalt rajaprofiiliga tutvudes jäi mulje nagu tulekski kogu raja teine osa kergelt ja sujuvalt allmäge aga päris nii see ei olnud. Taas oli pikalt sellist laia- "jeep road"kruusateed, mis kulges üles, alla ning seal üksi vuhisedes, oli selline võistlus- või võistlemisetunne kiire kaduma. Kaotasin sellel etapil palju aega, lõpetasin 44,9km raja 17ndana.
Neljas ja otsustav etapp xco stiilis ja koosneb kahest ringist- suur ring ja väike ring selle sees- aitab neid kahte ringi ühenduses hoida sild. See pole nüüd moderne xc rada, on järske tõusunukke ja tehnilisi laskumisi aga neid seovad kokku kiired kruusatee lõigud ning ka 5,9km ring on tänapäeva mõistes väga pikk. Igatahes, sõita tuli neid 5 tükki. Kuivõrd stardis andis keha tunda, et ka eelmistel päevadel on võidusõiduga tegeldud ja tunne polnud just kõige teravam siis iga ringiga enesetunne paranes ning viimasel kahel ringil oli tõesti hea minek. Lõpetasin etapi 14. kohaga. Tuuri kokkuvõttes olin 16.
Sel pühapäeval osalen Sunshine Cup teisel etapil, mis on ühtlasi uci c1 kategooria võistlus.

Info, tulemuste jms kiiremaks ja mugavamaks jagamiseks tegin ka twitteri konto @Martin7Loo. Pikemaid arutelusid, mõtteid ja sarnast saab ka edasipidi lugeda siit.

Kolmanda märtsi seisuga on Breakaway Spordiklubi kaudu lisandunud toetajate hulk: Meike T, Eno M, Andre K, Jüri S.

Aitäh teile kõigile!