Alates kolmapäeva hommikust olen viibinud Inglismaal. Algus oli palju lubav, sest ilm äravahetamiseni sarnane Itaalias olnuga ehk siis päike ja 20 kraadi ümber püsiv temperatuur, ootasin midagi kehvemat. Miskipärast aga läks iga järgneva päevaga järjest külmeks ning nädalavahetusel valitses võistlukohas selline 7-8 kraadine õhk ja hall taevas. Varvastel vist ei hakanudki sõiduajal soe. Väikese märkusena: siinne kant on sama mägine kui Põhja-Eesti. Ring oli päris pikk, üle 6km ning sisaldas ohtralt kitsast singeltrack'i, mille ainuke tehniline element oli,et kellegist lihtsalt polnud võimalik mööduda. Singleid ühendasid lühikesed kruusalõigud. Stardi järgselt peale paari kurvi ootaski ees esimene kruusakas ja seal võeti üles selline hoog, et elioni maitse oli hetkega suus. Ainuke probleem oli see, et võistluseelne ettevalmistus polnud vastav selliseks mtb kriteeriumiks. Poolteist ringi suutsin pea lenku all grupis(ja nende vahel) üleelada aga siis oli ka kõik. Kruusa peal toimus selline sprindivõistlus, et ma polnud suuteline oma kohta kordagi parandama kogu selle aja jooksul, mil seal olin. Singlitel liikus kogu punt nagu rong, sest mööduda polnud võimalik(ilma et ees pool linti sõidaks ja peatuks). Kolmandal ringil läks asi veel hullemaks, sest ühes stardis olid koos eliit, juunorid, expert klassi mehed ja ka sport klassi mehed ja liikumiskiiruse vahe suu. Sellist ükskõiksust või kohati lausa põlgust, mida enamus ringiga(mõni mitmega) saanu kiiremate vastu näita oli midagi täiesti uut minu mõistusele. Võib olla on üks põhjus müstiliselt kõrges stardimaksus(31 naela). Korraldatud on seda asja nii aastaid ja põhjust midagi muuta polevat. Võistlusmaa oli 6 ringi ning kogu alles jäänud ringide käigus parandasin oma positsiooni paar koha võrra. Tundsin ülimat rõõmu, kui sõit läbi sai, sest ausalt, see oli väga tüütu.
Reedel lendan Portugali, kus pühapäeval samuti c1 võistlus.
teisipäev, 29. märts 2011
esmaspäev, 14. märts 2011
Sirmione
Itaalia xc sarja teine etapp(esimene oli Massa Marittima hc) toimus uues kohas. Täitsa Garda järve ääres, tõelises turismikeskuses- Sirmiones. Vaatamata vihmasele ja jahedale ilmale oli kohal palju inimesi, kes suuresti täiesti teadmatult rattavõistluse raja äärde sattusid. Ürituse peakorraldaja oli minu tiimi manager, kes eelnevalt mitu aastat sama asja teinud Montichiari's. Mägiratta võistluse organiseerimiseks pole Sirmione just head (looduslike)eeldustega koht, aga pull rada oli valmis meisterdatud, aga sellisena sõidetav ainult kuivades oludes. Seega tuli ringi päris palju muuta, sest pühapäevane ilm oli kõike muud ilus ja kuiv. Alustada võiks hoopis reede õhtust, kui toimus meeskonnasõit(3 sõitjat tiimis). Seekord ei sõitnud me pühapäevast xc ringi(nagu Montichiaris tavaks oli). Üritus toimus pimedas ja seega on valgustust tarvis ning vastavalt selle vaadati ka võistlurada. Valgusega nagu ikka- vahel rohkem, vahel vähem ;) Asi lühike, vist 3km ja kõik. Saime kirja kaheksanda aja. Tund enne sai ühiselt õhtusöögilauast tõustud ning otse starti. Rada polnud keegi sõitnud ega näinud. :)
Eile(pühapäeval) sadas terve päeva vihma ja rada, mida muudeti vist iga stardi järel kulges nüüd 2/3 ulatuses murul ning sisaldas ohtralt 180 kraadiseid kurve ning mõnda laugemat. Sõit toimus justkui koridoris, sest kogu aeg oli "rada" kahelt poolt piiratud lintide või reklaamtahvlitega ehk siis kõrvalt vaadetes oli muruplats(neid oli mitu) linte, tahvleid ja poste täis topitud. Stardi järgses kurvis toimus suur kukkumine, kiire reaktsiooni tõttu pääsesin külakuhjast ning hetk hiljem oli seljataga harjumatu vaikus. Mu kõrval polnud pm ühtegi ratturit ja minu ees ainult need, kes ka eestpoolt startisid. Koht oli seega ilmselt 30. kandis ja seda seniks kui pöörasime esimesele muruleplatsile, kus ootas lintide rägastik. Kitsas oli nagunii ja pidamine kurvides polnud samuti kiita ning muidugi tekkis korralik tropp. Ühtäkki otsustas keegi, et tema oodata ei viitsi ja pani tuimalt läbi lintide ja loomulikult läksid ka suur hulk rattureid sellega kaasa, mille tulemuseks oli täielik kaos. Ma koheselt selle "ekspressi" peale ei läinud, positioon ei olnud soosiv(olin pm U põhjas, kui mass otsustas ilma kaart tegemata lõigata). Liialdamata võib öelda, et sellega oli minu võidusõit otsustatud. Kuna ma katkestada ei viitsi siis driftisin nii palju ringe ära kui aeg lubas,(80% reegel) seekord 4/6. Kahju, et ilm nii suurt rolli selle ürituse õnnestumise/ebaõnnestumise osas mängis. Siiski ei läinud kogu korraldajate vaev raja meisterdamise osas kaduma, sest päev varem võistelnud said sõita täispikal ringil ning kahtlemata pakkus see palju rohkem positiivseid emotsioone.
Marco B. pilt
Eile(pühapäeval) sadas terve päeva vihma ja rada, mida muudeti vist iga stardi järel kulges nüüd 2/3 ulatuses murul ning sisaldas ohtralt 180 kraadiseid kurve ning mõnda laugemat. Sõit toimus justkui koridoris, sest kogu aeg oli "rada" kahelt poolt piiratud lintide või reklaamtahvlitega ehk siis kõrvalt vaadetes oli muruplats(neid oli mitu) linte, tahvleid ja poste täis topitud. Stardi järgses kurvis toimus suur kukkumine, kiire reaktsiooni tõttu pääsesin külakuhjast ning hetk hiljem oli seljataga harjumatu vaikus. Mu kõrval polnud pm ühtegi ratturit ja minu ees ainult need, kes ka eestpoolt startisid. Koht oli seega ilmselt 30. kandis ja seda seniks kui pöörasime esimesele muruleplatsile, kus ootas lintide rägastik. Kitsas oli nagunii ja pidamine kurvides polnud samuti kiita ning muidugi tekkis korralik tropp. Ühtäkki otsustas keegi, et tema oodata ei viitsi ja pani tuimalt läbi lintide ja loomulikult läksid ka suur hulk rattureid sellega kaasa, mille tulemuseks oli täielik kaos. Ma koheselt selle "ekspressi" peale ei läinud, positioon ei olnud soosiv(olin pm U põhjas, kui mass otsustas ilma kaart tegemata lõigata). Liialdamata võib öelda, et sellega oli minu võidusõit otsustatud. Kuna ma katkestada ei viitsi siis driftisin nii palju ringe ära kui aeg lubas,(80% reegel) seekord 4/6. Kahju, et ilm nii suurt rolli selle ürituse õnnestumise/ebaõnnestumise osas mängis. Siiski ei läinud kogu korraldajate vaev raja meisterdamise osas kaduma, sest päev varem võistelnud said sõita täispikal ringil ning kahtlemata pakkus see palju rohkem positiivseid emotsioone.
Marco B. pilt
esmaspäev, 7. märts 2011
Iisrael
Reedel ja laupäeval võistlesin Iisraelis, kus sain ka esimese uci võidu see aasta. http://www.cyclingnews.com/races/israel-cup-yokneam-2-1/results
Väike tiir mööda singelid, pikk tõus ja laskumine ning asfladi tõus enne finishit. Rajaolud olid ideaalsed: varasematest vihmadest kuivanud pinnas, palju pidamist, suured kiirused, ei mingit tolmu- väga fun! Ei juhtu tihti, et saan startida esimesest reast(mahtusin sinna viimasena:). Stardi järgselt suundusime kohe tõusule(stardiringilt jäi väike paun välja) ning ronimise jooksul moodustus 5-6 liikmeline grupp. Metzler hakkas esimesena tõsisemat tempot tegema teisel ringil, mis seltskonda lõhkuma hakkas. Kolmandal ringil otsustasin proovida, kui suure reserviga ta seda eelevat tegi. Sain sellise väikese (10''-15'') vahega minema ning Metzler oli ainuke, kes üritas järgi tulla. Sõitisin poolteist ringi üksi, kuid meie vahe vaikselt vähenes ning peagi olime kahekesi koos. Päris kiiresti sai ikkagi selgeks, et tõusudel(eriti viimasel järsul asfladi tõusul) olen temast kiirem. Laskumistel liikusime suht samas tempos. Natuke ma küll kõhklesin, et vb tal ikka mingi trump veel varuks ning seetõttu jätsin otsustava liigutuse viimasele ringile. Oletasin, et kui ta midagi tõsist ikka üritab siis kindlasti enne mind. Niimoodi siis jõudsimegi finishi lähedusse ning algas asfaldi tõus. Järsul lõpuosal spurtisin nii kuis suutsin ja sain minema. See tundus sel hetkel uskumatu, ka peale joone ületamist. Ma ei tea, kas olen kunagi varem pidanud nii palju vaeva nägema võidu nimel, aga igatahes oli see seda väärt. Omapärane oli see, et ringide arvu ei näidatud ega ka öeldud enne kui 2 ringi oli lõpuni jäänud ja ma ausalt öeldes ei teagi mitu ringi me sõitsime :)
Peale sõitu lühike 40km reis autoga ja olingi Haifas. Seal oli c1 sõit ja startlisti olid lisandunud mõned poolakad ning seetõttu tuli alustada nüüd teisest stardireast(nad kõrgema uci reitinguga). Rada oli natuke muudetud võrreldes eelmise aastaga- lühemaks tehtud ning stardiringi ka enam polnud. Seekord öeldi kohe ära mitu ringi tuleb sõita( 6 siis) ja ka ringilugeja oli olemas :) Stardist kenasti minema ja kõik okei, kuni keegi otsustas tagajooksu rammida. See liigutus pressis mu sõitjate rivist välja ning vähendas ka hoogu. Hetkeks tundus, et hops, paari kiirema liigutusega olen oma possal tagasi aga siis oli olemas juba uus vend, kes küünarnukid laiali trügima hakkas. Kaotasin küll ainult 5-6 kohta ja ei saanud kõige otsemat teed singlile, aga sellel üpris kitsal(sõidujoon) tõusul läks minema väike punt. Kaks ringi punnisin, et järgi jõuada, aga vahe püsis muutumatuna. Seejärel hakkas eilne sõit ilmselt ka kehale meelde tulema ning vahe hakkas tasapisi kasvama. Siiski lagunes ka see punt iga ringiga ning nende rongist lahti haakinute arvelt parandasin oma kohta kuni viimaste kilomeetriteni :) Lõpetasin kuuendana.
Seekordne reis oli palju elamuste rohkem, kui aasta eest. Seda eelkõige tänu suurepärasle host'ile Basso, Lee Cougan Iisrael maaletooja abile. Kui eelmine aasta oli eesti koondise majutus täielikus ghettos(haifa downtown), mis jättis linnast väga sünge mulje siis nüüd olin Haifa ülemises osas ning neid kahte kohta omavahel võrrelda ei tasu. Yokneam ja selle ümbrus on veel paremad: maastik, rohelus, vähene liiklus, head teed jne. Ei mingit tühermaad või kõrbe. Suurepärasele reisile pani rõveda punkti lennujaama ennasttäis ja üleolev turvatiim, kelle jaoks oli minu nelja päevane visiit nii suure pagasiga üks vääääääääga kahtlane tegevus. Seega tuli kõik lahti kiskuda ja läbi tuhnida. Sain nt kogu rattakasti uuest pakkida. Aega kulus tublisti üle tunni. Hea oli see, et jõudsin vähemalt lennule, kuigi mitte sellises meeleolus nagu arvanuks. A ja pardel on üks väga ohtlik asi ning seda ei lubatud minul transportida ühestki kotis ega kastis. Laadija koos juhtmega pakiti eraldi ühete kasti ning pardel ise teise. Viimase sain kätte päev hiljem(sest omanikuga samale lennule ei lubata).
Väike tiir mööda singelid, pikk tõus ja laskumine ning asfladi tõus enne finishit. Rajaolud olid ideaalsed: varasematest vihmadest kuivanud pinnas, palju pidamist, suured kiirused, ei mingit tolmu- väga fun! Ei juhtu tihti, et saan startida esimesest reast(mahtusin sinna viimasena:). Stardi järgselt suundusime kohe tõusule(stardiringilt jäi väike paun välja) ning ronimise jooksul moodustus 5-6 liikmeline grupp. Metzler hakkas esimesena tõsisemat tempot tegema teisel ringil, mis seltskonda lõhkuma hakkas. Kolmandal ringil otsustasin proovida, kui suure reserviga ta seda eelevat tegi. Sain sellise väikese (10''-15'') vahega minema ning Metzler oli ainuke, kes üritas järgi tulla. Sõitisin poolteist ringi üksi, kuid meie vahe vaikselt vähenes ning peagi olime kahekesi koos. Päris kiiresti sai ikkagi selgeks, et tõusudel(eriti viimasel järsul asfladi tõusul) olen temast kiirem. Laskumistel liikusime suht samas tempos. Natuke ma küll kõhklesin, et vb tal ikka mingi trump veel varuks ning seetõttu jätsin otsustava liigutuse viimasele ringile. Oletasin, et kui ta midagi tõsist ikka üritab siis kindlasti enne mind. Niimoodi siis jõudsimegi finishi lähedusse ning algas asfaldi tõus. Järsul lõpuosal spurtisin nii kuis suutsin ja sain minema. See tundus sel hetkel uskumatu, ka peale joone ületamist. Ma ei tea, kas olen kunagi varem pidanud nii palju vaeva nägema võidu nimel, aga igatahes oli see seda väärt. Omapärane oli see, et ringide arvu ei näidatud ega ka öeldud enne kui 2 ringi oli lõpuni jäänud ja ma ausalt öeldes ei teagi mitu ringi me sõitsime :)
Peale sõitu lühike 40km reis autoga ja olingi Haifas. Seal oli c1 sõit ja startlisti olid lisandunud mõned poolakad ning seetõttu tuli alustada nüüd teisest stardireast(nad kõrgema uci reitinguga). Rada oli natuke muudetud võrreldes eelmise aastaga- lühemaks tehtud ning stardiringi ka enam polnud. Seekord öeldi kohe ära mitu ringi tuleb sõita( 6 siis) ja ka ringilugeja oli olemas :) Stardist kenasti minema ja kõik okei, kuni keegi otsustas tagajooksu rammida. See liigutus pressis mu sõitjate rivist välja ning vähendas ka hoogu. Hetkeks tundus, et hops, paari kiirema liigutusega olen oma possal tagasi aga siis oli olemas juba uus vend, kes küünarnukid laiali trügima hakkas. Kaotasin küll ainult 5-6 kohta ja ei saanud kõige otsemat teed singlile, aga sellel üpris kitsal(sõidujoon) tõusul läks minema väike punt. Kaks ringi punnisin, et järgi jõuada, aga vahe püsis muutumatuna. Seejärel hakkas eilne sõit ilmselt ka kehale meelde tulema ning vahe hakkas tasapisi kasvama. Siiski lagunes ka see punt iga ringiga ning nende rongist lahti haakinute arvelt parandasin oma kohta kuni viimaste kilomeetriteni :) Lõpetasin kuuendana.
Seekordne reis oli palju elamuste rohkem, kui aasta eest. Seda eelkõige tänu suurepärasle host'ile Basso, Lee Cougan Iisrael maaletooja abile. Kui eelmine aasta oli eesti koondise majutus täielikus ghettos(haifa downtown), mis jättis linnast väga sünge mulje siis nüüd olin Haifa ülemises osas ning neid kahte kohta omavahel võrrelda ei tasu. Yokneam ja selle ümbrus on veel paremad: maastik, rohelus, vähene liiklus, head teed jne. Ei mingit tühermaad või kõrbe. Suurepärasele reisile pani rõveda punkti lennujaama ennasttäis ja üleolev turvatiim, kelle jaoks oli minu nelja päevane visiit nii suure pagasiga üks vääääääääga kahtlane tegevus. Seega tuli kõik lahti kiskuda ja läbi tuhnida. Sain nt kogu rattakasti uuest pakkida. Aega kulus tublisti üle tunni. Hea oli see, et jõudsin vähemalt lennule, kuigi mitte sellises meeleolus nagu arvanuks. A ja pardel on üks väga ohtlik asi ning seda ei lubatud minul transportida ühestki kotis ega kastis. Laadija koos juhtmega pakiti eraldi ühete kasti ning pardel ise teise. Viimase sain kätte päev hiljem(sest omanikuga samale lennule ei lubata).
teisipäev, 1. märts 2011
Sunshine cup #2
Küprose Sunshine Cup’i teine osavõistlus oli kolmepäevane HC kategooria tuur. Esimene etapp: eraldistart xco rajal. Stardijärjestus uci reitingul alusel(väikeste eranditega) ja startide vahe üks minut. Korraldajad olid selleks aastaks väljamõõtnud uue raja, mis koosnes kahest väikesest ringist. Päris palju singlit ja lühikesi, järske tõuse+ laskumisi. Algul oli rada kaetud igas suuruses kivide ja kiviklibuga. Igapäevaga muutus sõidujoon puhtamaks ja seetõttu ka rada kiiremaks. Pühapäevaks oli trass korralikult ära lihvitud ning igalpool sõidutrajektoor sees, Välja nägi asi just nagu ringarada võistluste ajal. Sõitsin ringi kindlapeale- üleliia punnimata ja riskimata. Kaotust võitjale tuli üksjagu nii lühikese distantsi kohta 1’50’’.
Teine etapp siis xco point to point, mis tegelikult lihtsalt lühike maraton(45km). 90% ajast kulges tegevus mööda kruusateid, aga tee oli loodist väljas st ei kihutatud ühtlaselt keskmise kiirusega 35-40km/h. Tõusumeetreid tuli üle 1500m. Võistlusraja viimane tõus oli pikk ja ka tehniline. Viimastel kilomeetritel oli palju varjant soovi korral mäe nõlvalt alla kukkuda ja sinna jäädagi. Terve sõit oli hea enesetunne ning olin vahelduva eduga esimeses ja teises pundis. Enne viimast tõusu tükeldati punti parasjagu ning üritasin kõvasti, et vahet tagasi teha(polnud aimugi kui pikk, järsk või raske tõus ees ootas). ¾ oli asi kontrolli all aga viimaseks veerandiks enam powerit ei olnud. Kaotasin ära 5 hoopis positsiooni alles jäänud distantsi läbimisel
Pühapäeval klassikaline xco, starti kutsuti tuuri paremusjärjestuse põhjal, mis andis mulle veidi parema stardikoha, kui uci reitingutabel seda teinud oleks. Olukord polnud kiita juba esimestest meetritest, sest tundus nagu võistleksin vales masinaklassis. Täiesti tühi tunne, stardiring kulges ainult mööda laia kruusateed, aga tempo käis üle jõu. Edasise sõidu käigus parandasin küll oma positsiooni, aga seda ainult sellise sportlikuviha abil: kui korra näed eespool kedagi sõitmas siis üritad iga hinna eest ta kinnipüüda ja järgmine hetk kaugustesse jätta. Viie ringi lõpuks oli 43. kohal ning tuuri kokkuvõttes 35.
Homme õhtul lendan Iisraeli, kui reedel ja laupäeval võistlused(c1 ja c2) ning võimalik, et osalen ka pühapäeval siin Küprosel peetaval kolmandal Sunshine Cup osavõistlusel.
Teine etapp siis xco point to point, mis tegelikult lihtsalt lühike maraton(45km). 90% ajast kulges tegevus mööda kruusateid, aga tee oli loodist väljas st ei kihutatud ühtlaselt keskmise kiirusega 35-40km/h. Tõusumeetreid tuli üle 1500m. Võistlusraja viimane tõus oli pikk ja ka tehniline. Viimastel kilomeetritel oli palju varjant soovi korral mäe nõlvalt alla kukkuda ja sinna jäädagi. Terve sõit oli hea enesetunne ning olin vahelduva eduga esimeses ja teises pundis. Enne viimast tõusu tükeldati punti parasjagu ning üritasin kõvasti, et vahet tagasi teha(polnud aimugi kui pikk, järsk või raske tõus ees ootas). ¾ oli asi kontrolli all aga viimaseks veerandiks enam powerit ei olnud. Kaotasin ära 5 hoopis positsiooni alles jäänud distantsi läbimisel
Pühapäeval klassikaline xco, starti kutsuti tuuri paremusjärjestuse põhjal, mis andis mulle veidi parema stardikoha, kui uci reitingutabel seda teinud oleks. Olukord polnud kiita juba esimestest meetritest, sest tundus nagu võistleksin vales masinaklassis. Täiesti tühi tunne, stardiring kulges ainult mööda laia kruusateed, aga tempo käis üle jõu. Edasise sõidu käigus parandasin küll oma positsiooni, aga seda ainult sellise sportlikuviha abil: kui korra näed eespool kedagi sõitmas siis üritad iga hinna eest ta kinnipüüda ja järgmine hetk kaugustesse jätta. Viie ringi lõpuks oli 43. kohal ning tuuri kokkuvõttes 35.
Homme õhtul lendan Iisraeli, kui reedel ja laupäeval võistlused(c1 ja c2) ning võimalik, et osalen ka pühapäeval siin Küprosel peetaval kolmandal Sunshine Cup osavõistlusel.
Tellimine:
Postitused (Atom)