Teisipäev, 27. juuli 2010

Champery, seitse seitse

See aasta oleme vist kõige rohkem käinud Sveitsis võistlemas(va Itaalia). Iga võistluskoht on olnud eriline ja meeldejääv, täpselt nagu rajad ning korraldus. Võistlustekorraldus on absoluutne tipptase, pole ainsatki asja, millele pole mõeldud. Siiski on vahel probleeme parkimisega, sest pea kõik sõidud toimuvad väikestes linnades/külades. Champery’ is oli ka sellega väikeseid probleeme, sest lisaks oli see üheks mk etapiks 4X ja DH meestele/naistele.
Reedel Itaaliast sõitma hakates oli õhk u 33 kraadi soe ja mõned pilved, viie tunni pärast Sveitsi jõudes sadas paksu vihma ning termomeeter näitas +15. Väidetavalt oli pool päeva korralikult sadanud.
Laupäeva hommikul tuli veel kerget vihma, kuid õnneks lühiajaliselt. Eestis oldud aja jooksul oli enamus tarvilikke asju bussist õhku haihtunud. Keegi ei tea midagi. Tuli eestikatel kasutusel olnud small block 8 rajale peale lennata. Esimese poole kilomeetri järel sulandusid jooksud raami ja amordiga ühtlaseks tervikuks. Kuna mingeid alternatiive kuskilt võtta polnud siis ajasin olemas olevate vahenditega läbi. Kaks ringi sõitisin rajal ära ning problemaatilisemad kohad: paar järsku laskumist, mis kogu aeg kuhugi poole pöörasid. Oma balloonidega jätsin paar tükk neist proovimata, küll homme jõuab. Üks tähelepanuväärne asi oli suurim drop, mida siiani xco rajal näinud olen. Piltidelt seda vaadates jätab see palju leebema mulje kui reaalselt. Teadaolevalt keegi oma raamist seal jagu ei saanud, vähemalt võistluspäeval. Stardi eel vähendati võistlusmaad ühe ringi võrra ehk start loop+ 6 ringi. Esimest korda sel aasta ei toimunud sellist lahmimist ja niplite panekut stardis ning tänu sellele õnnestus tasakesi oma kohta parandama hakata. Siiski olid stardiring ja esimene täispikk ring jõhkem matkamine, lihtsalt seisad ja ootad. Rada on kitsas ja tehniline ning eelmise nädala ilm ei mõjunud ka hästi. Ring sisaldab ka ühte pikka ja selle aasta uuendusena ühte järsku tõusu, millel järgeneb keeruline laskumine koos selle drop’iga. Eriti hea minek oli tõusudel, kus toimus põhiline kohtade parandamine/kaotamine. Paraku seekord taas sõitu lõpuni sõita ei õnnestunud ja tuli kaks ringi varem lõpetada, kahju sest kogu “grupp“, kes -2 maha võeti oli suhteliselt koos ning reaalne võimalus positsiooni veelgi parandada. Tehnilistel ja rohkelt singleid sisaldavatel radades on see paratamatu, et on enamusel ei saa kõiki ringe läbitud. Ainuke, mis selleks teha saab on kiirem saada ja olla üks nende hulgas, kes viimase ringi kella helinat kuuleb :) See laupäev järgmine mk, kahe aasta taguse MM rada. Hetkel ei tea, kas on tehtud ka muudatusi või täpselt sama. Profiililt on tegu raskema rajaga kui Champerys, tehnilise poole pealt võib olla gramm kergem kui üldse.

Reede, 23. juuli 2010

EMV Iisakus

Seekordne sissekanne on eriti hiline.. Eelmisel pühapäeval toimusid Ida- Virumaal Iisakus EMV maastikuratta olümpiakrossis. Võistlemisega alustati päev varem, kui samal rajal selgitati Eesti meistrid noorte seas. Nädala sees käisin võistlusrada sõitmas, kuid laupäevased sõidud olid omajagu rada muutnud. Eelkõige laskumisi, kus oli pinnast juurikate vahelt märgatavalt vähemaks jäänud, selle asemel tekkisid iga ringiga sügavamaks muutuvad augud. Kahele pikemale tõusule eelnesid kiired ja mättalised heinamaa laskumised. Ilma amordita oli kindlasti omamoodi huvitav sõita. Ühe ringi pikkuseks öeldi 5km ja sõita tuli neid kaheksa tükki, kokku kulus 40km läbimiseks 2 tundi üks minut.
Sõitisin see aasta eliidi arvestuses, sest lühidalt öeldes oli niiviisi võita oluliselt rohkem kui kaotada. Üllatav oli näha stardinimekirja, kus oli üles antud kõigest 7 ratturit(eliit). Paari aasta pärast piisab vist sõidu lõpetamisest, et poodiumil olla!?
Sõidust: avaring tiksuti väga rahulikult, lootuses et äkki antakse ainult seitse ringi(ringide arv otsustati esimese ringi järel, et sõiduajaks saada 2 tundi). Kuna aeg oli nõrgem, kui juunioridel siis ilmselt ei pidanud kohtunikud pikalt arutlema ringide arvu üle.. Siiski oli ka üks ärev hetk, kui ühes 90 kraadises kurvis pressi end mööda Tartu Ülikooli vormis sõitja ja mõni hetk hiljem end ootamatult pikali viskas- ise metsas ning ratas keset singlit. Teisel ringil tõsteti tempot ning kiiresti sai selgeks, et kehv on sõita väikeses grupis(ka ainuüksi kellegi taga), sest laskumised tolmasid jubedalt. Kõige pikema tõusu lõpus otsustasin natukene juurde panna ning kuuldes enda taga vaikust, panin veidi veel juurde. Kõik järgnevad ringid sõitisin üksi ja oma tempos. Rada oli raske ja see sobis mulle hästi. Ilm oli palav ning tähtis oli piisavalt juua ja võimalusel end jahutada. Tänu oma vanematele olid mul selleks ideaalsed tingimused, eriti hea oli enda jaheda veega kastmine, mis aitas värskust säilitada. Veel tänaks Sigvard Kukk, kes just õigel ajal hea nõuaga abiks oli :)
Eile jõudsin tagasi Itaaliasse, maisipõllud on väga kõrgeks kasvanud ja temperatuur suvine +37. Homme kola bussi ning Sveitsi poole teele, kus pühapäeval maailmakarika etapp.

Rene Kundla foto

Teisipäev, 13. juuli 2010

Põltsamaa trc

Laupäeval südaööl jõudsin Iisraelist tagasi ja pühapäeval kell 12 olin Põltsamaal team rattapoe etapi stardis. Päev bussis ja lennukis ei mõju just hästi, aga õnneks oli rada kiire ja paari üksiku vertikaalse jõnksuga. Esimese ringi lõpuks oli jäänud neljaliikmeline punt. Ma ei mäletagi mitu ringi me sõitsime aga üle kümne(ringi pikkus 2,7km). Kiirus oli kogu aeg suur ja veidi ebaharjumatu oli üle väga pika aja niiviisi kihutada. Mõte oli saada hea treening, mis ka õnnestus. Viimasel ringil sõitin väikese vahe sisse ja võitsin.

Reede, 9. juuli 2010

EU meistrivõistlused Haifas

Seoses usuliste eripärasustega peetakse selle aasta euroopa mv sõidud ära nädala sees. Eile(neljapäeval) oli U23 sõit ja täna rajal eliit. Start oli 30 min enne keskpäeva, taevas selge ja päikese käes sooja 40 kraadi ringis- rajal varjulisi kohti polnud. Enesetunne oli kehvem kui kahel eelmisel päeval ning vajusin stardiringil pundi tagumisse ossa. Vaikselt parandasin oma kohta sõidu jooksul aga see kõik toimus täna vaimsele enesesundimisele, sest esimesed kaks ringi oli pea katkestamise mõtteid täis. Lõpetasin 28. positsioonil. Tõesti oli üliraske selles kuumuses võidusõita ja seekord lihtsalt ei suutnud olukorraga kohaneda. Tagajärgi targutades võinuks siia saabuda mitu päeva hiljem, nt teisipäeval. See oleks märgatavalt suurendanud võistluse eelarvet, mistõttu tuli valida ainukene alles jäänud varjant. Eriti jama oli see, et ka viimasele ringile ei lastud, mõni kümmend sekundit pidanuks kiirem olema
Iga päevad on taevas selge olnud ning hästi õrn tuul, mis on ka soe. Päevasel ajal on inimesi liikvel väga vähe ning ka kohalikud inimesed varjuvad selle kuumuse eest. Kõige hullem saun on kella 11. kuni 18. Pärast seda läheb temperatuur mõistlikuks ja kella poole üheksast on täiesti pime väljas. Väga, väga ettevaatlik tuleb olla rattaga sõiduteel liigeldes, sest ärevad olukorrad on kiired tekkima. Kõige rohkem kasutust leidev seada kohalike autodes on signaali nupp(konditsioneer ei lähe arvesse). Kiiruspiirangutele lähenetakse väga loominguliselt ja olukorrast sõltuvalt. Lõunamaadele omapäraselt on asfald läikiv ja libe. Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja toredad.
Kui tagasõiduga kõik kenasti sujub siis tahaks pühapäeval team rattapoe etapi stardis olla.

Kolmapäev, 7. juuli 2010

Port of Tallinn gp

Esimese asjana tahaks tänada korraldajaid uci võistluse korraldamise eest+ väga raske, huvitav ja tehnilise rada. Kummardus ka pealtvaatajate ning ergutajate ees. Sõidu algus kulges kenasti, kuniks sain aru et tagumisse kummi ole kuskilt torke saanud. Sealant oli oma ülesande kenasti täitnud, kuid kurvide ning keerukamate kohtade läbimisel pääses sellest lõhest välja nii õhk kui ka sealant. Teisel ringil tekkis võimalus ja otsustasin proovida Sauseri eest ära sõita, mis paraku ebaõnnestus. Mõte olnuks kümmekond sekundit enne teda tehniliseabi alasse jõuda ja uus jooks alla panna. Peatuda tuli igajuhul ning seda ma ka kolmanda ringi algul tegin, kahjuks puterdasin üksjagu ning "boksipeatus" võttis 3-4x kauem aega kui pidanuks. Kaotasin u 50 sekundit sellega. Pärast seda oli muidugi kange soov kaotatud aeg tagasi teha ning pingutasin tempoga veidi üle, mis andis väsimuse näol tunda viimasel kahel ringil. Tehnilised probleemid röövivad alati ka sõidutuju ja motivatsiooni, kuid koduradadel ja Eesti rattafännide ees sõitmine annab sellise lisaenergia laengu, mida sõnadega võimatu kirjeldada. Mitte kuskil mujal pole parem.
Esimest korda proovisin ka 1x9 setupit(ees üks hammakas). Eelis tavapärase 2x9 süsteemi ees on lihtsus ja kaal(pole tarvis esivahetajat, trossi, kõrisid ega vahetajat lenksul), samuti chainsuck peaks olema võimatu. Vastavalt rajale tuleb hammakas valida, sest pead suutma ka viimastel ringidel ülekannet ringi ajada. Laupäeval kasutasin 36 hammakat ja taga 11-34 kassett. Väga positiivse mulje jättis ja käikudest puudu ei jäänud(ei sirgel ega tõusul).
Rajaääres tehti palju pilte, galerii linke leiab: http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=27499&start=50

Neljapäev, 1. juuli 2010

Bern HC

See oli parima korraldusega sõit, kus siiani osalenud olen. Startikohta sai mäetõstukiga, u 800m kõrgusel merepinnast. Terve nädalavahetus oli väga ilus ja soe ilm. Rajal palju lühikesi ja järske tõuse, kohati tahtnuks veel väiksemat ülekannet. Ring oli lühike, ainult 4,5km ja läbida tuli 3 stardiringi+ 7x4,5km. Paraku võeti enne viimast ringi maha ja lõpetada ei saanud. Enda viimasel ringil kaotasin viimasel tõusul 3 positsiooni ning jäin ilma paarist uci punktist, mida jagati 25. esimesele. Start õnnestus hästi ja suutsin oma kohta hoida ning järgneval kuuel 4,5km ringil parandasin oma kohta 5-6 koha võrra.