Kolmapäev, 17. oktoober 2012

Roc d'Azur

Nelja päeva jooksul toimus selle festivali käigus terve hunnik võidusõite, mina osalesin ainult pühapäevasel sõidul, mis kannabki nime Roc d'Azur. Tegelikult on ka see maratoni(reedel toimus 83km pikkune roc maraton) moodi sõit, lihtsalt km ja sõidutunde napib, et olla päris see. Rada ise on väga lahe! Olen ka korra varem sel ringil võistelnud(muutused eelmise korraga väga väikesed kui üldse) ja tol korral tuli alustada suure rahvamassi keskelt, nüüd aga täitsa esimeses stardireas koos päris võidusõitjatega. Esmakordne nähtus oli, et kohtunike keelu peale- oma stardijoonest ettepoole liikuda, ei teinudki seda keegi(vähemalt esimeses 4-5. reas). Esimesed kilomeetrid on siledal st kiired ja natuke kurvitamist ning päris sügavaid löökauke. Pidev positsioonivõitlus käib asja juurde aga kui esimese tõusu alla jõudsime pudenes seltskond kiirelt laiali. Kohe algusest peale laamendas väga kõvasti (hilisem võitja)Tempier, kelle tempoga suutsid kaasa minna tema tiimikaaslane Longo ja teine prantslane Marotte. Olin heal positsioonil ning möödusin veel tõusu algul 3-4 sõitjast, et järgi pressida end samas-kohe-siin-ees pedaalivatele Sauser'ile ja Käss'ile . Sauser tegi kärmet tempot ja ilmselgelt ei soovinud ta mingil juhul liidreid siin minema lasta. Ronisime ikka päris kiiresti(vahe esimestega olematu 5-10'') ning siis läheb Kurschat kõrvalt sellise hooga mööda, et kui isegi suudaks mõelda- lähen!, on juba liiga hilja. Noh, umbes nagu vahel ikka hõredama liiklusega tunnil autostradal juhtub- vaatad peeglisse- tühjus, viis sekundit hiljem "kõigub" auto kergelt, möödujast, kelle tagatuled nüüd ainult veel paistavad. Igatahes kühveldas Wolfram mööda ka esikolmikust sellise hooga, et need pidid tolmu köhima ja samal hetkel käiku vahetama. Selleks ajaks hakkas esimene mägi ka otsa lõppema ning järgnes tehniline laskumine(nagu nad kõik sellel sõidul on). Kurschaft pudenes kiiresti kaugusesse, sest tehnilistel lõikudel kaotab ta rohkem kui tõusudel suudab võita. Selle laskumise järgselt oli mängust väljas ka Longo, kes tühja rehvi ja vahu ballooniga rajaäärde mängima jäi(see ei aita kunagi, aga mõni ikka kannab kaasas). Sisekas(d) ja co2 või pump kui üldse. Järgmisel, veidi laugemal osal tekkis siis 5-liikmeline punt, kuhu ka mina ära olin eksinud. Tempier jällegi pikalt ei oodanud ning hakkas kohe tõusunurga suurendes püsti-peal lõhkuma. Sauser, Käss ja mina irdusime päris kiirelt, aga mitte väga kaugele. Ronimise viimases osas ei suutnud enam nende tempos püsida ja lasin väikese vahe sisse. Enne uuesti laskuma asumist tuli tagant järgi Lakata ning allamäge kulgedes püüdsime kinni ka Marotte'i, kes ühe kurvi natuke otseks sõitis ja sellega aega kaotas. Sellise kolmikuna sõitsime ära enamus distantsist. Siis tuli lihtsalt nö varsema eest helgelt tasuda, nimelt ei õnnestunud staffil õigeaegselt kahte esimesse joogiallasse jõuda ning samuti selgus mõnikümend minutit enne starti, et kogu batooni-geeli majandus on mahaununenud. Kui peale 1h40' võidusõitmist joogipudeli kätte sain siis muidugi oli see juba mõne minutiga tühi. Sõita jäänud raja pool oli küll profiilit kergem aga sellest oli vähe abi ja kaotasin positsioone kõvasti. Katse mõne möödunud sõitja tempos edasipürgida oli lihtsalt ebareaalne ning nii ta siis läks- sinna noh. Lõpetasin selle 56km pikkuse Roc d'Azur'i nimelise võistluse 18. Ühtlasi oli see ka selle hooaja viimane mtb võistlus. Nüüd peale veidi rahulikumat treeningperioodi, lülituvad detsembrist treeningplaani ka cx võistlused. Eriettevalmistust nendeks ei tee, vaid tegu on ühe osana treeningus.

Neljapäev, 4. oktoober 2012

Haanja 100

Minu kolmas haanja 100, järgmisel korral peaks rohelise taustaga stardinumbri saama ja kaugel see maailma üks ihaldusväärsema puhvgi on.. Igatahes, sel korral oli rada tänu ilmastikule pehmem ja porisem kui eelmine aasta ning ka ring vastupidises suunas. Sõidupäeavl oli ilm taaskord ilus(kes siis seda aastate tagust 0 kraadiga stardihommikut ei mäleta) ja Eesti sügise kohta päris arvestatava soojakraadiga. Esimesed 20+ km ei erinenud eelmistest kordadest ja nagu ka aasta eest, kaotasin kõik teised sõitjad ära esimese pikemal metsa lõigul, kus ka esimesed laskumised, tõusud ja vihmavee töödeldud singlid. Tore on küll, kui umbkaudu 20km läbimise järel rõõmsalt rajaäärest ergutatakse- läheb-läheb, lõpp on lähedal :) Eelmistel aastatel on igakord sõidu lõpuosas energia(ja seetõttu ka jõud) otsa saanud ja siis tundub, et see lõpp ei tule vist kunagi.. Nüüd siis võtsin ajaviidet(sööki) kaasa hoopiski vähem aga sööma hakkasin veel varem ning see tehnoloogia töötas suurepäraselt lõpuni välja. Millal siis sööma hakata? Siis kui tundub, et praegu küll mitte- sõites alles algas. Omamata ülevaadet konkurentide edenemisest rajal, lasin kogu distantsi omas tempos ja poleks olnud üllatunud kui keegi mõnel siledamal või kruusasemal lõigul järgi või mööda tuhiseb. Sel aastal seda ei juhtnudki ning võistlus järgse info põhjal tean hoopis, et edumaa jälitajate ees kasvas tasapisi ja järjekindlalt. Vaatamata kõigele, oli kogu rada sõidetav(va mõned tõusud) ja huvitav, sest sellist lihtsalt kihutamist polnud(va esimene kruusalõik) ning kiire edasiliikumise eesmärgil tuli rohkem tähelepanu pöörata sõidujoone(ka jälje) valikule, olenemata kas tee oli loodist vähe või palju väljas. Hea, kui järgmine aasta ehitataks selle järve ääres lama puu ületamiseks sild, seekord pidi veel alt roomama. Mälu põhjal tundub, et see puu jõuab iga aastaga maale järjest lähemale.? Natuke märkimist nõudev on ka masside tapja(ilma naljata) massimõrvar, millest see aasta tuli üles ronida ja ilma köieta aga rattaga. Usutavasti kellegil seal sõit pooleli ei jäänud aga üks samm edasi kaks tagasi oli päris kindlasti tihti juhtuma. Sealt alla sõita pole küll mingi kunst- ülesminekuga võrreldes. Aja ja kilomeetrite lennates jõuabki kätte pöördepunkt, kus rada suundub eelmistest kordadest tuttavatele viimastele 22-23km'le. See Vällamägi ja selle ümbruse matkarajad on üks mainimisväärne koht ja ühtlasi ka kõige raskem takistus, mis veel teel finishisse ületada tuleb. Kui nüüd keskendumisvõime ja jõud pole peale seda mahajätnud siis edasine tuleb juba veidi kergemalt. Vastasel korral muidugi mitte. Meeldiva teadaandena sai lõpetamise järgselt teada, et sõitsin üle eelmisel aastal tehtud rajarekordi. Ausalt öeldes, kilomeetrid lendsid kiiresti rataste alt läbi küll ning seesugustes tingimustes metsa vahel sõita on super, aga et see kõik nii kiirelt toimus, oli omajagu üllatus. Pärast jahedaid ja vihmaseid suvelõpu ja sügise alguse ilmasid, on äärmiselt mõnus, mõne tunni pikkuse lennureisi järel, lühike vorm selga panna ning päikesepaistel sõitma minna.