Val di Sole

Viimane mk sel aastal ning kõik jätkus sarnaselt eelnevate võistlustega sel kuul. Väike erinevus oli see, et seekord toimus kõik juba 10 meetrit peale starti. Suuresti tänu sellele, et kedagi ei huvitanud mitu sõitjat ühes reas on. Õigemini polnudki mingeid ridasid, vaid üks suur mass. Niisiis korralik külakuhi, mille tulemusel murdus just eelmine päev külge kruvitud esipidur. Boks oli kohe 50m peale starti ning seal peale mõngaid minuteid saadi link grippidega lenksu külge(ja isegi pidurdas ka). Tegin siis stardiringi ära ja olin esimestest juba peaagu 4' maas. Esimese ringi lõpus väikselt hammakalt suurele vahetades läks kett üle ning jäi käpa ning suure hammaka küljes oleva julla(peaks keti püüdma, et see ei kukuks sinna, kuhu ta kukkus) vahele kinni. Seda on ühe korra ka trennis juhtunud ja teadsin, et välja tuleb see sealt ainult, kui keti madalam koht on selle jullaga kohakuti. Üritasin, mis ma üritasin aga see kett sinna vahele kinni jäigi. Jalutasin viimase kilomeetri ning 80% juures võeti kiip küljest ja oligi sõit sõidetud. Pärast kulus mehannil mõnikümmend sekundit, et kett sealt kätte saada.
Mis järgmiseks?

Nove Mesto

Üle pika aja taas Tsehhis ja kõik oli tuttav nagu poleks see olnudki nii ammu. Rada oli isegi peaagu sama, mis aastaid tagasi Merida Bike Weekend'i käigus loodi(just nimelt loodi). Suurimad muutused olid rock gardenid ja üks drop. Rada ise on okaspuu metsas ning see tähendab, et juurikaid on ohtralt, iga suuruses ja iga päeva järel jääb pinnast nende vahel vähemaks. Rada meeldis ja sobis mulle suurepäraselt.
Vorm võrreldes nädala tagusega veel paremaks läinud ning olemine värske. Start oli väga kiire ning R Gehbauer, kes tundub olema sõitja, kes üritab möödasõita võimatutes kohtades ning seejärel ise maoli paneb või suudab lihtsalt kukkumise oragniseerida, oli ka seekord ülesannete kõrgusel. Täpsemalt siis pressis ja trügis nii kaua, kui sai ise ka aru, et ikka ei mahu ning selle tulemusel mõlemad rattad blokkis(puude alune niiske asfald) metall piirdeaed sõitis. Kuna see juhtus samas ääres, mõned meetrid enne mind siis järgnes sellele suurem piduradamine ja ka kohtasid tuli loovutada. Hoog üles ja järjest ettepoole, stardiringi lõpuks oli oma stardinumbri väärilisel kohal ja parandasin oma kohta ka esimesel ringil, kuniks umbes kilomeeter enne ringi lõppu viimases rock gardenis õnnestus tagakumm kuidagi lõhkuda. Kiirus oli väga väike aga kerge otb tuli ära. Tehnilise alani ei olnud pikk maa ning seegi oli asfald, kruus, muru. Nii sõidu alguses on vahed veel väikesed ja boksi jõudmise ajaks oli ära andnud pea kümme kohta sinna juurde veel mitte kõige paremini õnnestunud jooksu vahetus ja ongi kõik. Okei, panin täiega edasi, sest powerit oli ja mitte vähe aga miskipärast ei veerenud ratas absoluutselt. Olles varem sarnases olukorras olnud, teadsin päris kindlalt, et ketas on vastu ühte klotsi. Täpselt nii oligi. Hoolimata sellest, et alt võeti slr ja asemele läks samasugune slr. Sõitsin natuke aega veel ja siis tuli jälle 80% reegli tõttu sõit pooleli jätta. Peale sõitu avastasin ühe purunenud asja, mis nüüd täna vahetusse läks. Täpselt ei tea, kus ja kuidas juhtus. Aga see polnud esimene.
Kiita tuleb tsehhe, kes suurepärase mk organiseerisid ja rahva hulk hakkas juba Offenburgi mõõtmeid võtma. Eriti lahe oli kuidas, kogu see mass "ellu ärkas", kui numbri all 1 sartinud(ja lõpetanud) J Kulhavy starti kutsuti. Ilmselt kuulis ta midagi sellist kogu sõidu jooksul nii staadionil kui ka igal tõusul.

em

Peale emv tulin tagasi Itaaliasse trenni tegema ning mõned päevad kulusid mägedest üles-alla sõitmisega(pigem esimesega) harjumiseks. Uskumatu, kui kiiresti võib lauskmaal treenimisest tüdineda. Igatahes pärast lühikest (taas)kohanemise perioodi sai alguse 2-nädalane tõsine ja raske ettevalmistus em'i ning kahe viimase mk etapi tarvis. Õnneks oli võimalik terve selle perioodi treeningud(nagu ka enamsti) teha koos Mister Itaaliaga. Üksi nühkides olnuks küll vist üliraske sellest kahest nädalast maksimumi võtta. Nädal enne EM'i olin väga väsinud. Olemine läks värskemaks nädala teises pooles ehk loetud päevad enne võistlust ja arvan, et mk'del peaks veel parem minek olema. Peale Itaalia maailmakarikat jääb kaks nädalat mm'ini, selleks et teha viimased tähtsad treeningud sel hooajal, et võimalikult tugeva ja motiveerituna aasta olulisemad 1h45' anaeroobses veeta :)
Mõned aastad tagasi olen korra võistelnud Dohnany's ja siis oli tegu väga raske aga vähe tehnilise rajaga. UCI uuenduste mõjul oli nüüd muidugi ringi pikkust kärbitud aga üllatavam oli hoopiski, et rada peaagu uus. Jäänud oli siiski olemus: väga raske ja vähe tehniline. Võistlusmaaks sai 200m stardiring+ 8 ringi. Start oli lausa rahulik- isegi matsu ei pandud. Esimesed kaks ringi läksid kenasti ning paiknesin 43 kohal: minust 5'' kaugusel neljaliikmeline punt ja neist omakorda kümnekonna sekundi kaugusel veidi suurem grupp. Paraku täiesti arusaamatutel põhjustel tuli kolmanda ringi alguses tehnilisele alale järgnevas negatiivse kaldega kurvis tagumine kumm pöia pealt lihtsalt maha. Väga vale tundus sõit lihtsalt pooleli jätta, seega läbisin enam kui pool ringi joostes(mäkke)/sõites, sest boksid olid ainult ühes kohas(ring läks sealt kahel korral läbi). Selle tulemusel sõitsin pöia mõlki ja krasse täis, tagumine blue groove oli täiesti ribadeks. Teine jooks alla ning võistlesin veel kaks ringi. Selle teise ringi lõpus võeti küll 80% reegliga maha ning see kirja ei läinud.
Sel nädalavahetusel järgmine start: mk Nove Mesto's.