Üle pika aja taas Tsehhis ja kõik oli tuttav nagu poleks see olnudki nii ammu. Rada oli isegi peaagu sama, mis aastaid tagasi Merida Bike Weekend'i käigus loodi(just nimelt loodi). Suurimad muutused olid rock gardenid ja üks drop. Rada ise on okaspuu metsas ning see tähendab, et juurikaid on ohtralt, iga suuruses ja iga päeva järel jääb pinnast nende vahel vähemaks. Rada meeldis ja sobis mulle suurepäraselt.
Vorm võrreldes nädala tagusega veel paremaks läinud ning olemine värske. Start oli väga kiire ning R Gehbauer, kes tundub olema sõitja, kes üritab möödasõita võimatutes kohtades ning seejärel ise maoli paneb või suudab lihtsalt kukkumise oragniseerida, oli ka seekord ülesannete kõrgusel. Täpsemalt siis pressis ja trügis nii kaua, kui sai ise ka aru, et ikka ei mahu ning selle tulemusel mõlemad rattad blokkis(puude alune niiske asfald) metall piirdeaed sõitis. Kuna see juhtus samas ääres, mõned meetrid enne mind siis järgnes sellele suurem piduradamine ja ka kohtasid tuli loovutada. Hoog üles ja järjest ettepoole, stardiringi lõpuks oli oma stardinumbri väärilisel kohal ja parandasin oma kohta ka esimesel ringil, kuniks umbes kilomeeter enne ringi lõppu viimases rock gardenis õnnestus tagakumm kuidagi lõhkuda. Kiirus oli väga väike aga kerge otb tuli ära. Tehnilise alani ei olnud pikk maa ning seegi oli asfald, kruus, muru. Nii sõidu alguses on vahed veel väikesed ja boksi jõudmise ajaks oli ära andnud pea kümme kohta sinna juurde veel mitte kõige paremini õnnestunud jooksu vahetus ja ongi kõik. Okei, panin täiega edasi, sest powerit oli ja mitte vähe aga miskipärast ei veerenud ratas absoluutselt. Olles varem sarnases olukorras olnud, teadsin päris kindlalt, et ketas on vastu ühte klotsi. Täpselt nii oligi. Hoolimata sellest, et alt võeti slr ja asemele läks samasugune slr. Sõitsin natuke aega veel ja siis tuli jälle 80% reegli tõttu sõit pooleli jätta. Peale sõitu avastasin ühe purunenud asja, mis nüüd täna vahetusse läks. Täpselt ei tea, kus ja kuidas juhtus. Aga see polnud esimene.
Kiita tuleb tsehhe, kes suurepärase mk organiseerisid ja rahva hulk hakkas juba Offenburgi mõõtmeid võtma. Eriti lahe oli kuidas, kogu see mass "ellu ärkas", kui numbri all 1 sartinud(ja lõpetanud) J Kulhavy starti kutsuti. Ilmselt kuulis ta midagi sellist kogu sõidu jooksul nii staadionil kui ka igal tõusul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar