Albstadt

Üldse esmakordselt Saksamaa Bundesliga sarja stardis ja täitsa edukalt. Päris võistluspaika saabusin alles võistluspäeva hommikul ja jätkuvalt vihma sadas. Kogu eelnenud nädala oli ka rohkem kui piisavalt sadanud ja nähes sel ajal võistelnud nooremaid rattureid, otsustasin ringi proovima mitteminna. Jättes tutvumise esimese ringi peale, teades et see läbitakse alati veidi aeglasemalt(tehnilisemad lõigud) kuna sõitjad on veel küllalt koos- mis ongi selle põhjustaja. Samuti vähendati algselt 6 ringilist võistlust kahe ringi võrra, kuigi rajaolud polnud tegelikult väga hullud- kogu ring sõidetav ja samuti ringiajad ei veninud liiga pikaks. Nelja ringlise võistluse võitja(Lukas Flückiger) aeg napilt üle tunni. All olnud Maxxis Ikon'id sai vahetatud pikamlt mõtlemata nendesse oludesse palju paremini sobivate Maxxis Beaver'ite vastu. Moskva kogemuse põhjal juba teadsin, et need on super kummid poris. Stardist jäin korraks sõitjate vahele karpi(paiknesin täiesti keskel algul) ning korraks tuli ka pidurilinke puudutada, aga üsna kiirelt läks rada laiaks ning pressisin end vähe ettepoole. Umbes kilomeetri pärast olime esimesel tõusul- parajalt järsk aga kaetud mingisuguse kruusaga vms ning seetõttu hea pidamisega ja sõidetav aga ratta "imes mõnusalt maasse kinni". Esimesel ringil ronisime mööda seda päris pikalt üles ning välja jäi esimene laskumine(seda sain järgmine ring teada). Kogu selle järsema ja laugema tõusmise jooksul vaikselt ja tasapisi möödusin sõitjatest, kokku parandasin selle ringiga oma kohta umbes 10. võrra ning lõpetasin ringi 14. kohal. Laskumised oli järsud ja parajalt roopasse sõidetud, hea kiiruse hoidmiseks oli hea sõidujoone leidmine tähtis. Teine ja ühtlasi pikk laskumine tuli kohe algusest peale korralikult välja ning järgneval ringil natuke sõidujoont korrigeerides isegi veel paremini. Teisel ja kolmandal ringil liikusin veel ettepool ning isegi kommentaator võttis kätte ja otsis paberilt mu nime ja rahvuse välja, et seda siis korduvalt kõva häälega teadvustada ;) Igatahes viimasele ringile minnes nägin enda ees viiendal positsioonil sõitnud Ralph Näf'i ja võis ta ehk olla 10-15'' kaugusel. Üritasin-üritasin ning tundus, et enne esimesele lühikesele laskumisele minekut olin talle mõne grammi võrra lähemale higistanud, peale laskumist tundus vahe sama suur nagu oli laskumise eel. Tõus jätkus ning lootus püsis aga kahjuks enam lähemale talle ei saanud, kuna Emil Lingren oli minust umbes sama kaugel taga siis ei saanud mingil juhul ketti lõdvaks lasta. Sõitsin laskumisel nii kiirest kui suutsin, sellise mõtte/eesmärgiga, et alati võib ju konkurent eksida või rikub sõidu mehaaniline probleem(nädala eest Bundesliga etapil kaotas Näf liidrikoha ja sõidu viimasel ringil laskumisel, tehnilise probleemi tõttu). Teadsin, et olen sellel raja osal kiirem Lingrenist aga viies koht tähendanuks ühtlasi poodiumi ja mina olin kuuendal kohal. Laskumise lõpuosas olin veidi liialt optimistlik kiiruse valikul ning ühes kurvis läksid mõlemad ratta slaidima ning parkisin korraks külili ära. Kuna libe oli parasjagu siis libisesin omajagu maas edasi koos rattaga, mis oli piisav, et uuesti püsti tõustes, tuli Lingren ja sõitis mööda. Paarsada meetrit edasi ootas tehniline ala ning ühtlasi sile heinamaa lõik, kus mul teda enam uuesti püüda ei õnnestunud. Väike unistus poodiumi viimasest "astmest" ja riskist oli igatahes rohkem väärt, kui see sõiduvea tõttu kaotatud kuues koht. Foto: Armin M. Küstenbrück