Tartu maraton

Sel korral pidasin oma väljavaateid võidu osas kaasarääkimiseks suuremaks kui varasematel aastatel. Raja osas mingit muutust ei olnud ehk siis- sama nagu alati see 89km on olnud. Kruusa autobahn'id olid pidulikult siledaks lükatud ja vb ka teerulliga ülekäidud ning kivisid olid ka kuidagi ainult tee serva jäänud. Kuid need vähesed metsa-alused lõigud olid märjad ja parajalt porised, need tundusid ka parimad kohad millegi üritamiseks. Küllalt lihtsalt ja korduvalt õnnestus saavutada neil rajalõikudel väike edumaa pundi ees aga need meetrid ja sekundit võeti kiirelt tagasi. Kuna Püta pani eest minema juba rolleriraja tõusul ning tõsist ja otsustavat reaktsiooni sllele ei järgnenudki siis enamus distantsist toimuski lihtsalt tiksumine. Kiirelt sai selgeks, et ega midagi ei muutu ka ning niimoodi lastakse kuni viimaste meetriteni. Seda vaatamata, et sel korral oli grupp koguni 25+ sõitjat ning väikese koostöö mõjul polnuks liidri kinnipüüdmine eriline pingutus. Proovisin ise korduvalt pundist minema panna ja oli veel paar sõitjat, kes seda tegid aga väikest punti, mis võinuks ehk midagi muuta, ei tekkinud. Üldiselt püüti kõik need üritajad päris kiiresti kinni ja siis tempo taas langes. Enne Puka vahefinishit oli üks pikem porine lõik, seejärel veidi kruusa ning siis veel korra metsa enne kui jälle kruusale ning üle vahefinishi joone. Sellel esimesel tehnilisemal lõigul otsustavalt pundist minema paningi, järgmisel kruusalõigul tulid tagant järgi Oras ja Deho. Sellel tehnilisemal ja järgneval metsalõigul õnnestus pea 3-minutiline liidri edu vähenda minuti kanti ja tundus päris reaalne, et kolmekesi koos töötades suudame Püta ehk veel kinnigi püüüda. Varsti hakkas seis aga hoopiski hapuks kiskuma- taas, sest kruusal sõites hakkas vahe hoopis suurenema. 12-13km enne lõppu ei suutnud mina enam samas tempos edasi liikuda ja jäin maha. Õnneks oli selleks ajaks edumaa grupi ees piisavalt suur, et tulin üksi lõpuni ära ja see tähendas neljandana üle joone. Pildi tegi Marko Rebane