Haanja 100

Minu kolmas haanja 100, järgmisel korral peaks rohelise taustaga stardinumbri saama ja kaugel see maailma üks ihaldusväärsema puhvgi on.. Igatahes, sel korral oli rada tänu ilmastikule pehmem ja porisem kui eelmine aasta ning ka ring vastupidises suunas. Sõidupäeavl oli ilm taaskord ilus(kes siis seda aastate tagust 0 kraadiga stardihommikut ei mäleta) ja Eesti sügise kohta päris arvestatava soojakraadiga. Esimesed 20+ km ei erinenud eelmistest kordadest ja nagu ka aasta eest, kaotasin kõik teised sõitjad ära esimese pikemal metsa lõigul, kus ka esimesed laskumised, tõusud ja vihmavee töödeldud singlid. Tore on küll, kui umbkaudu 20km läbimise järel rõõmsalt rajaäärest ergutatakse- läheb-läheb, lõpp on lähedal :) Eelmistel aastatel on igakord sõidu lõpuosas energia(ja seetõttu ka jõud) otsa saanud ja siis tundub, et see lõpp ei tule vist kunagi.. Nüüd siis võtsin ajaviidet(sööki) kaasa hoopiski vähem aga sööma hakkasin veel varem ning see tehnoloogia töötas suurepäraselt lõpuni välja. Millal siis sööma hakata? Siis kui tundub, et praegu küll mitte- sõites alles algas. Omamata ülevaadet konkurentide edenemisest rajal, lasin kogu distantsi omas tempos ja poleks olnud üllatunud kui keegi mõnel siledamal või kruusasemal lõigul järgi või mööda tuhiseb. Sel aastal seda ei juhtnudki ning võistlus järgse info põhjal tean hoopis, et edumaa jälitajate ees kasvas tasapisi ja järjekindlalt. Vaatamata kõigele, oli kogu rada sõidetav(va mõned tõusud) ja huvitav, sest sellist lihtsalt kihutamist polnud(va esimene kruusalõik) ning kiire edasiliikumise eesmärgil tuli rohkem tähelepanu pöörata sõidujoone(ka jälje) valikule, olenemata kas tee oli loodist vähe või palju väljas. Hea, kui järgmine aasta ehitataks selle järve ääres lama puu ületamiseks sild, seekord pidi veel alt roomama. Mälu põhjal tundub, et see puu jõuab iga aastaga maale järjest lähemale.? Natuke märkimist nõudev on ka masside tapja(ilma naljata) massimõrvar, millest see aasta tuli üles ronida ja ilma köieta aga rattaga. Usutavasti kellegil seal sõit pooleli ei jäänud aga üks samm edasi kaks tagasi oli päris kindlasti tihti juhtuma. Sealt alla sõita pole küll mingi kunst- ülesminekuga võrreldes. Aja ja kilomeetrite lennates jõuabki kätte pöördepunkt, kus rada suundub eelmistest kordadest tuttavatele viimastele 22-23km'le. See Vällamägi ja selle ümbruse matkarajad on üks mainimisväärne koht ja ühtlasi ka kõige raskem takistus, mis veel teel finishisse ületada tuleb. Kui nüüd keskendumisvõime ja jõud pole peale seda mahajätnud siis edasine tuleb juba veidi kergemalt. Vastasel korral muidugi mitte. Meeldiva teadaandena sai lõpetamise järgselt teada, et sõitsin üle eelmisel aastal tehtud rajarekordi. Ausalt öeldes, kilomeetrid lendsid kiiresti rataste alt läbi küll ning seesugustes tingimustes metsa vahel sõita on super, aga et see kõik nii kiirelt toimus, oli omajagu üllatus. Pärast jahedaid ja vihmaseid suvelõpu ja sügise alguse ilmasid, on äärmiselt mõnus, mõne tunni pikkuse lennureisi järel, lühike vorm selga panna ning päikesepaistel sõitma minna.