Silvelle cx

Eelmisest võidusõidust on möödas juba parasjagu ja nüüd siis pühapäeval tegin päris esimese cyclocross'i stardi. Eelmise nädala lõpp tõi talveilmad kas Itaaliasse st miinuskraadid, lumi, udu jne. Kuigi võistluskohas(Silvelle) ei olnud lund sadanud aga külm oli ikkagi ning kergelt külmunud maapind muutus päeva edenedes iga järgmise stardiga aina suuremaks plägakaks. Open klassi start oli päevaprgrammis kirjas eelviimasena. Kuna mehanni ja pesuvahendeid(survepesur) kaasas polnud siis ringi proovima ei läinud. Jalutasin seal vähe ringi, vaatasin siit-sealt ja oligi kõik. Starti veeres 46 sõitjat ja vähemagi üllatuseta olin ma see viimane starti kutsutu. Kuna cx'is ei paigutata ühte ritta ainult kaheksat sõitjat(nagu xco), vaid neid tohib kõrvuti olla vist nii palju kui mahub siis moodustus pm ainult kolm rida. Paar kurvi asfladil ja siis pehmemale pinnasele. Ruumi algul palju polnud aga vaikselt tuli hakata teistest mööda hiilima. Savinepinnas ja rohi/hein kogunes ratta külge eriti lihtsalt ja suurima mõnuga. Kiiremad ja/või paremini varustatud sõitjad(päris cx mehed) vahetasid ratast igal ringil, sest sõidukiiruse erinevus on meeletu. Sõnadega seda hästi selgeks ei tee, peab ise kogema või nägema. Oluliseim on töö hulk, mida tuleb teha edasiliikumiseks ja kui sul on (taas)kerge ratas puhtad hammakad, kassett ja kett siis tundub, et pöidadele liimitud tubularid ei lõikagi läbi pori kuni kõva pinnaseni välja, vaid justkui hõljuvad selle sopa kohal, puudutades seda täpselt nii vähe ja ainult selleks, et ratas jälle uuesti täis pritsida. Lubatud on kasutada maksimaalselt kolme ratast(kaasaarvatud see, millega sõidad), mis annab võimaluse jätta mõlemasse boksi üks. Sellisel porisel sõidul ühel ringil ka 2x ratast vahetada ei ole midagi erilist, sest ka mehannil on nii oluliselt lihtsam ratast puhastada ning sõitja ei kaota boksipeatusega üldsegi aega vb isegi võidab, sest tee boksi ja välja pole roopaid täis sõidetud pehme heinamaa- võistlustrass. Nagu mainisin siis mehanni minuga kaasas polnud, kuid õnneks oli nõus üks tuttav mehaanik oma põhisõitja kõrvalt võimaluste piires ka minu ratta üle laskma(pestakse neid lihtsalt survepesuriga, sest see on ainus piisavalt kiire lahendus. Distants oli ehk 8+ ringi(ei mäleta). Vahetasin ratast kaks korda kogu sõidu jooksul, sest rohkem polnud võimalik. Ilma liialdamata kaalus viimasena kasutatud ratas 2 korda rohkem kui puhtaks lastud velo. Kõike see lisa puhtalt ratta külge kogunenud pori arvelt. Oluline asi, mis väga palju aitas oli see, et sain sõidetud kasutades ees ainult suurt hammakat. Isegi kui oleks olnud vajadus ka väikese kasutamiseks, oleks ma vahetamise asemel ilmselt jooksnud. Nii mõndagi annaks juurde jooksmisega natukenegi tegelemine, sest igal sõidul on vähemalt üks jooksukas sees ning need kohad on tihti head "litri" panemiseks. Selle jooksmisega on küll nii, et kui korra lähed kasvõi pooleks tunniks siis järgmised paar nädalat ei tule see isegi mõttesse. Lisaks on tavaks ka, et mingil raja osal on püstipandud barjäärid, mis on umbestäpselt 40cm kõrgused ja tihti peale on neid väikeste vahedega mitu tükki järjest. Trennis võib neid bunnyhopida küll aga ega seda nii kerge(mugav) teha pole kui mtb'ga. Võistlus tingimustes tunduvad need seinad kuidagi eriti kõrged :) ja mitme ringiga parajaks porikäkiks muutunud rattaga oleks neid hüpata midagi hoopis muud. Pealegi on need barjäärid jäigalt fikseeritud, kui hüppeharjutus kehvalt välja tuleb siis tagajärjeks on korralik maokas/nippel, pääseteid siis enam pole. Poristes oludes tuleb nagu nii kasutada suuremat ülekannet võrreldes kuiva rajaga ja üritada istuda sadulas nii taga kui võimalik. Need asjad aitavad saavutada maksimaalse võimaliku pidamise, mis on ka siis küllalt tagasihoidlik. Siin vist võetakse ringiga saanud sõitjad alles siis maha, kui liider on nendest möödasõitnud ning see tekitab natukene segadust aga reeglina on alati piisavalt ruumi möödumiseks. Niiviisi järgemööda ring haaval sõitjaid püüdes sain lõpptulemusena kirja 13. koha.