Mountain bike hooaeg on alanud ja päris hoogsalt. Koht tuttav, sai ka eelmisel aastal seal samas esimest korda ratas joone taha sätitud. Seekord oli tunduvalt rohkem osalejaid ja starti kutsumist ei peetud paljuks, mis tähendab ainult head. Teine asi on muidugi see, et kunagi ei tea, kes ja mille järgi järjekorra on paika pannud :) Stardi järgselt natukene tavapärast trügimist, enne kui hoog juba nii üleval, et sellega enam aega tegeleda pole. Peale 50m ehk või nii, lõhkus seltskonna keskel Gehbauer keti, õnneks ta ise õhulendu ei sooritanud aga selle arvelt kannatasid rohkem siis teised, sest hirmsaks manööverdamiseks ja piduradmiseks läks ning sisekurvi pool vähe kinni. Olin ka seal pool ääres aga teha polnud midagi, sest niiviisi nende startidega juba on- pärast hea targutada.Kusagil seal 20-30 vahel olin ja esimesel kahel ringil liikusin päris hästi parematele positsioonidele, kuna rada oli enamasti singletrack siis tuli iga võimalust maksimaalselt ära kasutada, et kellegist jälle mööda saada. Kolmandal ringil haakisin end frm duo tuulde ning heas tempos püüdsime ringi lõpuks kinni Gujani ja sveitslasel tõmbas see mootori korralikult pöördesse. Talle vist ei meeldinud midagi või oli see kerge motivatsiooni surakas. Igatahes jäid frm mehed natuke hiljem maha ja lammutasin koos nimekaimuga head tempot tehes kuni viimase(7) ringi mingi punktini, eesmärgiga kohta parandada aga sama aegselt silmanurgast jälgides, et kes esimesena "mootori kotti laseb". Enne viimasele ringi algust olime siis 7-8 possal ning reaalselt polnud võimalik tõusta kuuendaks ega ka langeda üheksandaks. Tundus, et tal oli veidi rohkem jõudu alles, sest tõusul läks natukene raskeks ja ta sai väikese vahe sisse aga veidi hiljem otsustas tagumine käiguvahetaja s'i vedru, et ei viitsi enam ja lasi end lõdvaks. Tulemuseks oli siis väljaveninud pesunööri kombel rippuv kett. Kuna tõusud oli küllaltki tehnilised ja rada ka libe siis oli ainus varjant tõusudel joosta ning laskumistel rahulikult veereda, et asjad ikka ühes tükis püsiks. Tagajärg oli muidugi jube, langesin neljateistkümnendaks ja kaotasin sel ringil üle 5. minuti.
Kogu sõitu raja erinevates punktides jälginud treener, ütles et kaotasin esimesel ringil julgelt üle minuti esimestele aga järgnevad ringid oli väga head ning reaalselt oli võimalik sõita poodiumile(seal võistlusel top6). See tähendanuks muidugi ka head avaringi aega. Esimesed kolm, cannondale' tehasemeeskonna piloodid, näitasid teistest väheke vägevamaid ringiaegasid.
Sel pühapäeval teine talve grand prix Roveretos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar