Haanja 100

Just selle pealkirja all naaseb see blogi väärikamalt ja suurejoonelisemalt kui iial varem. Ikka ja endisel selleks, et kajastada kõige paremini minu tegemisi kahel rattal- ikka seal, kus lõpeb asfalt. Asjad pole siin muutunud: kiita saavad need, kes seda väärivad, sõimata need, kes selle ära teeninud ja naerda need, kes ridade vahelt lugeda oskavad.
Esimesena lühike tagasivaade Eesti rattahooaja ühele tippüritusele, milleks on Haanja 100 ja seekord ka veel uhkes juubeli kuues. Väärika sündmuse tähistamiseks oli Specialized Eesti kamp toon taaskord siia Christoph Sauser'i- kahtlemata kõige suuremate ja väärikamate tiitlitega jalgratturi, kes (ametlikult)tänaseni Eestis käinud.
Eelmise päeva õhtul toimunud pressikonverentsi käigus sai kuulda ja küsida nii mõndagi ja kõik see peaks olema täiespikkuses ka Haanja 100 plaadi peal olemas.
Sõidu algus oli väga rahulik ja pärast esimest metsa lõiku olime kolmekesi väikese vahega eest ära. Kolmekesi siis ka jätkasime kuniks ühel sügavate harvesteri roobastega metsateel jäin üksi ette. Hoogsalt liikudes ja mitte piisavalt tähelepanu rajatähistusele osutades, tegin vea ehk eksisin rajalt. Nähes vasaku kurvi välimises ääres rajalinti arvasin automaatselt, et võistlusrada läheb mööda seda sama teed edasi. Sõitsin siis edasi kuni ükshetk nägin kännu peal istuvaid kohalike ja küsisin, kas keegi on siit mööda ka sõitnud täna. Kindla eitava vastuse peale pöörasin otsa ringi ja tagasi. See liigutus tähendas 2 minutilist kaotust ja uut taktikat. Kuni munamäe jalamini tuli kahte liidrit tagaajada ja siis sealt edasi algas võidusõit uuesti.
Kui järgnevate kümnete kilomeetri jooksul proovis üks ja siis teine olukorda enda kasuks pöörata siis kõige tõsisemad katsed toimusid viimase 20km sees. Kui suuremad tõusud ja langused ei toonud lahendust siis ehk kümme kilomeetrit enne finishit olnud laudtee vb seda tegi. Nimelt Sauseri taga sõites peale üht pööret sukeldus esijooks peaagu rummuni kahe laua vahele. Hopsti üle lenksu ja ratast väljasikutama. Sauser samal ajal kaugeneb ja vaatab üle õla tagasi, mina ikka sikutan seal nagu kalas talvel jääaugu ääres. Järgmised kilomeetrid kruusal on kassett põhjas, pea lenksu all ja hull põlvevalu. Kiirus on suur ja tundub, et ei jõua enam järgi, vahe ei vähene peaagu üldse. Siiski saan talle uuesti järgi ja kuna mul pole enam lenksulukk, sest see hävis seal laudteel, näen et ka konkurent pole enam kõige värskem. Proovin paaril korral nendel viimastel tõusudel aga sveitslane tuleb järgenud lõikudel ikka järgi. Kõik jääb lõpu peale. Sprindime, kes saab viimasele singlile ja liivalaskumisele esimesena. Jään alla ja üritan veel laskumisega midagi päästa. Ei suuda leida soont, mis aitaks kiirust hoida ja väljuda hea kiirusega. Tuleb leppida 2. kohaga ja sauna minna.
Aitäh peakorraldajale suurepärase võistluse, luks orgunni ja eriti heade šokolaaditükkidega leibade eest, mis koos numbriga kaasas olid.

Sel pühapäeval sai tehtud esimen cx start sel talvel. Giro di Italia cx III etapp, kus kohal pea kõik tugevamad Itaalia cx sõitjad. Alustan nagu ka eelmine aasta viimasesest reast ja starti kutsutaksegi viimasena. Kaheksa ringiga sõidan ennast viimaselt kohalt seitsmendaks ja viimasel ringil käib võidusõit 5-7 koha peal. 5 koht annab võimaluse viimasena poodiumile pääseda. Seekord jäi see veel tegemata. Algus on jällegi tehtud ja nüüd sealt edasi. Sõidud on lühikesed ja ega midagi peale stardi ja finishi ei mäleta reeglina siis ilmselt teen mõned kokkuvõtted talvise hooaja jooksul.