Hoogerheide

pilt: Evelin Ansip Kukk

Minu lühike cx hooaeg sai punkti Hollandis toimunud maailmameistrivõistlustega. Osalesin ka sel talvel eelnevalt vaid Itaalias toimunud võistlustel. Need ei olnud uci sõidud ja seega olin vist küll ainuke ilma reitinguta sõitja eliidi mm stardis. Arusaadavalt tähendas see kõige viimasena starti kutsumist.

Pikk asfaldi sirge , mille lõpetab 90 kraadi pööre pehmema peale. Igal eelneval sõidul läks seal kitsaks ja pandi pikali. Võtsin vähe vaiksemalt  ja sain sealt kenasti läbi ning möödusin pea kümnest sõitjast. Siit edasi alles läks kihutamiseks. Vaatamata ilusale ilmale, oli rada väga libe ja suuremaid ning väiksemaid külili ja üle panemisi oli regulaarselt.  Pärast neljandat ringi jäingi kuhugi sinna 45 koha kanti võidusõitma. Paar tüüpi silmaga nähtavad veel  eespool aga pärast seda suurem auk. Kuni päris sõidu lõpuni suutsin ilma maad puudutamata läbiajada aga ilmselt väsimusest korra kaotasin valvsuse ja oligi külg porine.

Rada tükimaad raskem profiililt kui ka tehnilise poole pealt võrreldes väiksemate sõitudega, mida seni sõitnud olen. Mulle see meeldis ja arvan, et sobis ka paremini, sest tõusud ja laskumised pole just võõras teema. Küll pole ma näinud nii sügavaid ja rohkeid sõidusooni  rattarajal. Algul tegid veidi ettevaatlikuks, kuid peale paari ringi trennis, oli asi kindlalt käpas. Hiljem sain ka aru, kui oluline juba eelnevalt uute võimalike trajektooride otsimine on. Kui soon liiga sügavaks sõidetakse siis hakkab see hoogu hoopis pidurdama. Üllatav ka, kui palju rada selles osas muutub juba  1-2 ringiga.

Nüüd pea kuu pärast on startimas 2014 mtb hooaeg ja esimene võistlus tänase seisuga 16 märts, kui Itaalia rahvusvaheline xc sari alustab. Eelmine aasta sain kokkuvõttes 3. koha. Plaanis on osaleda kõigil etappidel ka nüüd ja eelmise aasta kokkuvõtte kolmas koht selle aasta esimese vastu vahetada.