Eestikad

Pilt: Kadi Maarand

Kokkuvõttes läks kõik hästi ja juhtisin sõitu esimese ringi teisest poolest kuni finishini välja. Käisin nädalas sees ka rajal trennis ja Magnus Kruusman näitas ette, kus vaja paremale või siis vasakule pöörata ning ootuspäraselt oli rada kiire ja lisaks mõned liivasemad kohad. Paari tiiruga oli kõik päris selge ja järgmised ringid sai suurema hooga sõidetud. Trennis oli raske täpselt arusaada kuidas ja kus need palgid nüüd olema peaks aga muu tundus kõik väga hea. Võidusõidul tuli väikese üllatusena see puu trepp, mille olemast olust aimu polnud. Kuid üks asi, mida võiks iga korraldaja vältida tuleb sellest betooni sektsiooni- kui kuni võistlusteni on kaldtee veidi enam kui poole betoonploki kõrguseni ja teine äär üldse ilma siis nii peaks ka see jääma. Paratamatult lööb kohe tule põlema, et mis veel teistmoodi on.. Ehmatas ära kogu järgnevaks sõiduks. Järgmiste ringidega tuligi kindlat joont hoida- pingutada piisavalt, et tähelepanu ei hajuks ja ise ning ratas tervena finishisse jõuda. Sain sellega kenasti hakkama ning särk jäi mulle. Tervitan ja tänan kõiki raja ääres olnuid kaasaelajaid niisamuti võistlusekorraldajaid. Loodetavasti hakkab nüüd vaikselt radade ja seos sellega ka sõitjate tase tõusma. Näiteks on selle aasta Kanada mk rajal suurim "gap jump" mida siiani xc võistlusrajal näinud ja hüpanud. Nimeks on "River gap" ja seda tühjust seal vahel u 2m.  
Aitäh: Kristjan Sepp, kes amordi ägedamaks tuunis, Kristjan Suvi, kes time pedaalid sõidukorda sättis ja Hawaii tiimi, kes raatsisid asfladil kulgemiseks Classicu mnteka seina küljest võtta ja kasutada anda. 

Väärt vaatamist:
https://m.youtube.com/watch?v=ZZNKmNbBrTo