Graz Stattegg

Laupäeval rajal trenni tehes, jõudsin järgi ühele suurele Tinkoffi vormis sõitjale. Ja kui kaugelt tundus, et mõni jõusaali fanatt on endale mtb ostnud ja sõitma tulnud siis lähemale jõudes oli järjest rohkem maailmameister Peter Sagani moodi see mees. Vaikselt võttis ta tempo ka üles ja niimoodi saigi koos(lisaks veel elektrimootoriga plus rattal Spessu team manager Benno) üks ring rajal tehtud. 

Järgmisel päeval toimus tõsisem temperatuuri muutus ja 22 pealt kukkus näidik 9 juurde. Lisaks veel vali tuul. Starti kutsumisega armu ei antud ja kõik rivistati üles ajakavast täpselt kinni pidades ja seega sai joone taga omajagu ilma nautida. Harki-kokku hüpped või muu sarnane võimlemine aitas natukenegi sooja sees hoida. Esimene ring oligi päris karm mulle, lihas oli külm ja kõvasti tuli end sundida, et eesotsas püsida. Esimese pika tõusuga läks punt väiksemaks ja teise järel veelgi pisemaks. Ülevalt laskumiselt tulime neljakesi väikeste vahedega ees ja finishi eelsete kurvidega ja lühikese sirge järel olime neljakesi koos. Sagan oli kõige ees ja läks tõusu oma tempoga. Gehbauer ja De Vocht tema taga  ratas-rattas. Ma siis läksin kõrvalt mööda kiiremini ja vahe tuli sisse. Sõitsin tõusu ära ja ka laskumise, 5-10 sekundiline edu oli sees. Panin samamoodi edasi. Järgmise ringiga suurendasin edumaad umbes poole võrra ja siis sealt edasi läks tasapisi suuremaks sekundite haaval iga ringiga. Kuni siis kuuendal ringil sai miski kuskil tagumisest rehvist jagu. Viimane tõusu põnks enne pikka laskumist sain aru, et jama on. Oli aeglane leke ja mõtlesin, et ehk jääb pidama, sest susinaid-vuhinaid ei kuulnud ja sealanti ka ei pritsinud kuskilt. Ettevaatlikult hakkasin mäest alla tulema, et mitte rehvi pöialt maha sõita ega hetkega kuskil kurvis veel alles jäänud atmosfääre kaotada. Ja muidugi ei tahtnud ka pöida ribadeks sõita. Rehv läks aina tössimaks ja vedelamaks. Mõned tehnilisemad kohad, kus negatiivse nurga alla juurikad ja ainult juurikad- null pinnast, oligi küll, et saaks nüüd siit ka veel tervelt üle. Alla põhja ma välja jõudsin  ja ka järgmise järsu põntsu pluss laskumise sain võetud ilma lisa draamata.

Boksi peatutud ja jooksu vahetuseks läks siis olid ka kaks belglaast järel ja möödas. Panid muidugi punni põhja, lootuses pääseda :) Niisiis langesin neljandaks aga kahe alles jäänud ringiga tõusin koha võrra kõrgemale ja ega kaugele ei jäänud enam ka teine koht. Sõit sai lihtsalt enne läbi. 

Kuues ring oli õnnetu ka Peter Saganile, mees tegi tõsisema kukkumise. Kiiveri tuulutusaugud muru ja sammalt täis, terve külg kraapitud- kaasaarvatud nägu. Peale seda jättis ta sõidu pooleli. Moodsa aja inimesed muidugi pildistasid teda nii palju kui jaksasid ja kiiremad on kindlasti ka mingid klõpsud internetist üles leidnud. Tema osalemine oli kohale toonud palju rahvast ja ka slovakkia fännid olid suurte lippudega raja ääres häälekalt kaasaelamas ja mitte sugugi ainult oma iidolile. 

Paar järgmist starti teen Rootsis ja nende seas on ka Huskvarnas toimuvad Euroopa Meistrivõistlused.