Kolmapäev, 11. mai 2016

Huskvarna EM

EM rada oli väga hea üle mitme aasta, samuti olid ladus kogu korraldus. Kompaktne rada, mis võimaldas pealtvaatajatel hästi sõitu jälgida ning pühapäeval oli rahvast raja äärde kogunenud kõvasti. Õhutemperatuur kerkis nädala sees iga päevaga kõrgemale, tõustes pühapäevaks 25 kraadini. Pole üldse paha, sest eelmisel pühapäeval oli rajal veel lumi.
Treeningplaanid olid tehtud sellise ideega, et võistluspäeval oleks parem minek ja olek kui siiani sel hooajal olnud võistlustel- nii ka oli. Stardist läks kõik kenasti, proovisin nii ees püsida, kui suutsin ja esimesele ringile minnes sõitsin 20-25 positsiooni peal aga siis esimese laskumise lõpus lühikese rocky gardeni eel üldine liikumine veidi takerdus- tuli hoog rohkem maha võtta, aga täitsa sujuvalt kõik toimis. Asi selles, et seal kiviaias oli üks sõidujoon, mida kõik sõitsid. Esimene kivi oli kõige suurem ja negatiivse kalde all. Seega tuli veidi enne seda rohkem hoogu maha võtta, et siis põhimõtteliselt ühe liigutusega esimene ja tagumine ratas üle saada sellest ja mitte jääda toppama esiratas ühel pool ja tagumine teisel pool kivi või midagi veel hullemat. Minu ees olnud prantsuse äss Sarrou ei suutnud seda üleelada ja sõitis siis teistpidi risti üle kivide- põhjustades sellega paraja arusaamatuse. Pidin nulli pidurdama otsasõidu vältimiseks ma jäin lollisti sinna- tagumine ratas selle suure kivi taga.  Nagu paar eespool olnutki, rattalt maha ja edasi aga keegi sai minu rattale pihta, mis järel kadus tasakaal, ise jäin püsti aga ratas lendas kõrval olnud võssa ja rajalinti. Jube vihaseks ajas see küll, sain uuesti sõitma ja paarisaja meetri pärast hakkas esimene tõus, olin langenud 50-60 koha kanti. Tundus, et ongi sõit läbi ja mida ja milleks siin úldse veel pingutada. Enestunne oli väga hea ja kuidagi ei tahtnud käega lüüa. Niimoodi siis hakkasin järjest liikuma ettepoole. Viimasele ringile minnes oli jõudnud vist 15. kohani aga portugali päkapikk oli vaateväljas ja see motiveeris ja väga motiveeris. Esimese tõusuga pühkisin temast mööda, teise ja kõige pikema tõusu all sain mööda Rudist. Kaugemal paistis Hermida ja temale jõudsin järgi viimasel tõusul enne ainukest siledat lõiku rajal. Sveitsi ja itaalia dress olid nüüd vaateväljas, sveitslastest sain veel mööda aga Kerschbaumer jõudis 2 sekundit enne mind finishisse. 11. koht sel korral, mis on ka uus "personal best".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar