Lenzerheide ja mm

Võistluskeskus asub 1500m kõrgusel merepinnast ja kuivades oludes on Lenzerheide ring väga kiire. Sõita tuli kokku neid ringe 8. Starditõus on pikk ja mööda asfladi ning seal kaotasin palju aega ja kohti, mistõttu ootas esimesel laskumisel ees korralik segadus. Jooksmine ja trügimine läbisegi, kuid peale seda kõik sujus hästi. Sellel laskumisel panin korra ka pikali, sest üks konkurent jooksis oma rattaga pöördel minu rattale sisse aga astuda polnud mul kuhugi tasakaalu tagasi saamiseks. Need asjad kokku viisid esimese ringiga sõitjaterivi kaugematesse kaugustesse. Vähemalt edasi läks vaikselt tõusvas joones ja ühtlaste ringiaegadega. Kusagil poolele võistlusmaal sai kätte Martin Gujan'i ja läksin temast mööda. Seepeale ärkas ta justkui uuesti ja hakkas kiiremini sõitma, niimoodi koos sõitsime kuni viimase ringi asfladitõusu mingi osani, kus tal siis oli veel üks käik varuks oli ning minema sai. Veel kahest sõitjast sain mööda viimasel ringil ja niimoodi lõpetasin sõidu 40. kohal. Ehk siis veidikene paremini kui eelmine aasta sel samal võistlusel.
Natuke ka nädal varem toimunud mm'ist Nove Mestos. Võistluspäeva hommikul oli väga hea tunne ja soenduse järgselt tundus kõik veel parem. Tegin enda kohta väga korraliku stardi mahtudes top40 hulka, lihtsalt tundus, et jaksasin rohkem. Kuid juba esimestel ringil sain aru, et need pikad ja järsud tõusud tulevad liiga raskelt ja pidin laskumistel kiire olema, et samale pundile uue tõusu alguseks järele jõuda. Uskusin, et mingi hetk peab olukord ja kiirus paranema aga paraku seda ei juhtunud. Viimased kaks ringi tulid väga vaevaliselt ja motivatsioon oli ka otsasaamas. Sõit ise ja tulemus valmistasid suure pettumuse ja ega täpselt ei teagi miks seekord niimoodi läks.

Kirchberg

Peale Norra võistlust ootasid paar kerget päeva ja siis ettevalmistus periood järgmisteks olulisteks sõitudeks. Enne veel arutasime treener Karmeniga, et mida ja kuidasmoodi võiks need treeningnädalad välja näha(tegelikult tema rääkis ja seletas kõik asjad peensusteni ära ja ma kuulasin). Eesmärk juuli alguseks Tsehhi mm'iks ja nädal hiljem toimuvaks Lenzerheide mk etapiks väga heas vormis olla .
Enne Tsehhit, võistlesin Austrias Kirchbergis c1 kategooria sõidul. Ööl enne võistlust sadas omajagu vihma ja savine pinnas saavutas pühapäeva pärastlõunaks eriti kleepuva ja libeda vormi. Stardiringil olnud kitsaskohad tegid vahed sisse ja kui esimesel täispikal ringi käigus tõusin üheksandaks siis sellel kohal sõitsingi pea kogu sõidu. Järgmised ei olnud liiga kaugel aga nii lähedale, et mööda sõita, ei jõudnud. Palju oli ka jooksmise kohti igal ringil, sellest tulenevalt kaks järgmist päev korralik lihasvalu, mis isegi normaalselt kõndida ei lubanud.

Oslo s2

Selle hooaja esimese poole lõpetasin kolmepäevase uci s2 tuuriga Norras. Väga lühikeste ja intensiivsete etappidega võidusõidu kokkuvõttes saavutasin kolmanda koha.
Hakkas pihta võistlus 2km pikkuse eraldistardiga, kus jagasin 5ndat kohta. See oli tegelikult väga oluline etapp, sest anti lisaks hulk boonussekundeid- võitjale lausa 60.
Teisel päeval xco sõit 6,3 km ringil, kus tehnilised metsalõigud vaheldusid kruusalõikudega. Tõusumeetreid ringi peale palju ei tulnud ja seega ka keskmine kiirus oli suur. Mõlemad etapid olid minu jaoks rasked, sest tundsin väsimust ning suurim tagasilöök tuligi sellel teisel etapil, kus sai kirja küll kolmanda aja aga kaotasin esimesele kahele palju. Teise ringi lõpus ei jaksanud enam esimese kahe tempos sõita ja jäin maha. Reaalselt kadus ka sellega võimalus puhtalt sõiduga kokkuvõttes kõrgemale tõusta. Siiski tundsin end pühapäeval märgatavalt paremini ja liikumine oli kergem. Viimane etapp oli "short track", kus kaks esimest ringi oli veidi rohkem pusimist Wengeliniga, aga kolmandal ringil sain tal otsustavalt eest minema ja etapi ma võitsin. Kokkuvõttes siis kolmas koht Fagerhaugi ja Wengelini järel.
Pilte: https://www.facebook.com/martinlooracing/

La Bresse

Üle mitme aasta sain startida taas kolmandast reast. See on hea koht alustamiseks, sest viivitus peaaegu puudub ja minema saab hästi. Puhus ka kerge tagant tuul, mistõttu suur hoog oli kiirelt üleval. Sõitsin  enam heal kohal nii sirgel ja ka tõusu algul aga peale veidikest ronimist hakkas keeruliseks minema. Vaikselt liikusid eesolijad minema ja tagumised tulid ka järjest mööda. Proovisin nii suurt kiirust hoida kui jaksasin aga ei saa öelda, et see õnnestus hästi. Asfladi osa läbi sai siis kiilus kõik kinni ja läks tiksumiseks. Nimelt on tõusu lõpuosa kitsas ja märg singeltrack. Teadsin, et see koht esimesel ringil mõjutab kogu sõidu käiku kõige rohkem üldse aga ei suutnud selle koha alguseni vajalikul tasemel kannatada. Kaotasin aega ja tegelikult ka võimaluse hea tulemuse peale sõita. Teine pool ringist läks paari ülilühikeste tõusu moodi seinaga vahelduses allamäge. Laskumine oli väga tehniline ja lahe sõit, kui ette ei sattunud keegi aeglsem või tehnilise probleemiga sõitja- purunenud rehv, kukkumise tagajärjed.
Mõne koha võrra iga ringiga oma kohta parandasin ja lõpuks jäin pidama 35. positsioonile. Polnud muidugi see tulemus, mis soovisin teha, aga seekord läks niimoodi.
https://www.facebook.com/martinlooracing/

Albstadt

Viimased paar hooaega on Albstadti tulemus olnud väga tagasihoidlik. Sel korral läks edukamalt ja sõitsin välja oma parima tulemuse mk etapil üldse.
Esimesel, Austraalia etapil, ma ei osalenud ja see andis veidi suurema stardinumbri teiseks etapiks.
Start läks ja kohe juba mõne sekundi pärast üks sõitja oli oma lenksuga minu lensku all. Polnud üldse huvi hakata proovima, et mismoodi see lõppeda võiks. Sain sellest olukorrast välja, mis tuli küll kiiruse ja kohtade kaotuse hinnaga aga kogu sõit oli veel ees. Seekordne stardiring oli täitsa uus ning töötas väga hästi ja ei lasknud kohe suurtel vahedel tekkida ega ka seisakutel.
Sõidu käigus õnnestus veel kahel korral kukkumist/rajalt väljasõitu vältida, kui serpekatega laskumisel minu ees olnud sõitja teises kurvis rattalt pudenes. Kohati oli rada endiselt väga libe ja samuti on aastega järjest rohkem teravaid kive maa seest välja tulnud.
Enesetunne ja minek olid väga head ning iga ringiga sekundite võrra ringiaegu parandades tõusin järjest ettepoole. Viimase ringi esimese tõusu alguses jõudsime koos hispaanlase Pablo Guede'dega järele väikesele pundile, mis sõitis tol hetkel kohtadele 7 ja edasi. Tempo oli kõrge ja raske oli seal kohta parandada, kuid kahest sõitjast õnnestu mööda saada enne pikka laskumist. Viimase laskumise järgselt sõitsid 8, 9 ja 10 koht mõne sekundi kaugusel minu ees ning top10 mõlkus peas, palju polnud jäänud ja oma võimaluste suurendamiseks läksin riski peale, et viimases S kurvis enne finishisirget veel lähemale saada, aga pingutasin üle ja panin seal pikali. Eessõitjad olid sellega läinud aga tagant kedagi kohe tulemas polnud ja lõpetasin 11. kohaga.
https://www.facebook.com/martinlooracing/

Vårgårda

Võitsin teise uci c1 kategooria võidusõidu sel hooajal. Ja see teine võit tuli Rootsis Vårgårda raskel ja tehnilisel rajal. Ilm oli jahe ja nendes oludes on raskem võistelda kui palavaga.

Stradiring oli väga intensiivne, norrakad panid teravalt kohe algul ning olid eesotsas. Siiski täispika ringi alguses olime peagi kolmekesi eest: Lindgren, Fagerhaug ja mina. Kaks esimest jagelesid rohkem koha pärast, norrakas soovis kogu aeg ees sõita ning see lisas veelgi intensiivsust. Ma proovisin taastuda nii palju kui võimalik. Vaatasin, et Fagerhaug, vaid raja kõige pikemal ja ka väga järsul tõusul ronis veidi tagasihoidlikult. Teise ringi alguses läksin ette ja proovisin konkurente maha raputada- lühikesed tõusud-laskumised, kurvid ja singlid. Lindgren jäi natuke maha esimese poolega aga norrakas Fagerhaug püsis lähedal. Tegelikult proovis ta ise metsas kulgenud tehnilise tõusu lõpus ja kohe järgnenud laskumisel eest minema saada aga püsisin tal sabas. Peale laskumist tegimegi 180 pöörde ja siis see seinatõus ootas. Kohe vajutasin, hetke pärast olin ta kõrval ja juba järgmisel möödas. Läksin niimoodi nagu jaksasin üles välja- mäe otsas siis ole näha, kas olin piisavalt tugev. Sain eest ära sel tõusul aga kohe tuli uuesti hooga mäest alla tulla ja edasi. Treener Karmen ütles andmeid analüüsides, et numbriliselt tekitasin 50 watti suuremat võimsust sel tõusu siis kui minema sain. Edu ei olnud suur aga stabiilselt kiiresti sõites ja niimoodi jätkates õnnestus iga järgmise ringiga 5-10 sekundit vahet kasvatada. Lõpuks edestasin norrakat 47 sekundiga ja Lindgreni veidi vähem kui minutiga. 

Huskvarna EM

EM rada oli väga hea üle mitme aasta, samuti olid ladus kogu korraldus. Kompaktne rada, mis võimaldas pealtvaatajatel hästi sõitu jälgida ning pühapäeval oli rahvast raja äärde kogunenud kõvasti. Õhutemperatuur kerkis nädala sees iga päevaga kõrgemale, tõustes pühapäevaks 25 kraadini. Pole üldse paha, sest eelmisel pühapäeval oli rajal veel lumi.
Treeningplaanid olid tehtud sellise ideega, et võistluspäeval oleks parem minek ja olek kui siiani sel hooajal olnud võistlustel- nii ka oli. Stardist läks kõik kenasti, proovisin nii ees püsida, kui suutsin ja esimesele ringile minnes sõitsin 20-25 positsiooni peal aga siis esimese laskumise lõpus lühikese rocky gardeni eel üldine liikumine veidi takerdus- tuli hoog rohkem maha võtta, aga täitsa sujuvalt kõik toimis. Asi selles, et seal kiviaias oli üks sõidujoon, mida kõik sõitsid. Esimene kivi oli kõige suurem ja negatiivse kalde all. Seega tuli veidi enne seda rohkem hoogu maha võtta, et siis põhimõtteliselt ühe liigutusega esimene ja tagumine ratas üle saada sellest ja mitte jääda toppama esiratas ühel pool ja tagumine teisel pool kivi või midagi veel hullemat. Minu ees olnud prantsuse äss Sarrou ei suutnud seda üleelada ja sõitis siis teistpidi risti üle kivide- põhjustades sellega paraja arusaamatuse. Pidin nulli pidurdama otsasõidu vältimiseks ma jäin lollisti sinna- tagumine ratas selle suure kivi taga.  Nagu paar eespool olnutki, rattalt maha ja edasi aga keegi sai minu rattale pihta, mis järel kadus tasakaal, ise jäin püsti aga ratas lendas kõrval olnud võssa ja rajalinti. Jube vihaseks ajas see küll, sain uuesti sõitma ja paarisaja meetri pärast hakkas esimene tõus, olin langenud 50-60 koha kanti. Tundus, et ongi sõit läbi ja mida ja milleks siin úldse veel pingutada. Enestunne oli väga hea ja kuidagi ei tahtnud käega lüüa. Niimoodi siis hakkasin järjest liikuma ettepoole. Viimasele ringile minnes oli jõudnud vist 15. kohani aga portugali päkapikk oli vaateväljas ja see motiveeris ja väga motiveeris. Esimese tõusuga pühkisin temast mööda, teise ja kõige pikema tõusu all sain mööda Rudist. Kaugemal paistis Hermida ja temale jõudsin järgi viimasel tõusul enne ainukest siledat lõiku rajal. Sveitsi ja itaalia dress olid nüüd vaateväljas, sveitslastest sain veel mööda aga Kerschbaumer jõudis 2 sekundit enne mind finishisse. 11. koht sel korral, mis on ka uus "personal best".

Säter

Esmakordselt Rootsis võistlemas ja seda siis uci c2 sõidul. Neljapäeva hommikul laevalt maha veeredes tervitas vihm ja lörts korda-mööda ja korraga ning kerge pluss kraad. Alles võistluspäevaks kerkis temperatuur 10 kanti ja nägi ka rohkem päikest.
Must muld ja okaspuumets muidugi kannatavad sõita pea iga ilmaga. Rada ise oli väga karm ja millegi muu kui fs rattaga poleks küll sõita tahtnud siin. Raja esimeses pooles olid lühikesed ja järsud tõusud ning laskumised järjest. Teine pool oli rohkem singlit ja tehnilisemat sõitu kividel, juurikatel.
Stardist natuke andsin ära, sest stardipüstol ei teinud pauku ja ühe rootsi keelse sõna peale hakkasid kõik liikuma hirmsa hooga. Natukene läks aega aga peale poolt ringi jälitasin veel Emil Lindgreni, kel oli umbes 5-sekundiline edu. Teisele ringile läksime koos ja kohe mõned hetked hiljem kui olin tema tagarattasse jõudnud siis panin juurde ja ühe tõusu oli külg-külje kõrval drag race mäkke, kes saab enne laskumisele. Mahtusin ta ette ja peale laskumist ootas raja kõige pikem tõus ja seal kohe vajutasin nagu jaksasin ning raputasin ta kandadelt aga mitte eriti kaugele. Paar ringi püsis vahe väike ja vaja oli hästi ja veatult sõita libedatel juurikatel ja kividel, tõusudel, laskumistel. Peale kolmandat ringi läks vahemaa suuremaks ja kasvas vaikselt kuni finishini.
Järgmisel pühapäeval toimuvad Rootsis Huskvarnas Euroopa Meistrivõistlused.

Graz Stattegg

Laupäeval rajal trenni tehes, jõudsin järgi ühele suurele Tinkoffi vormis sõitjale. Ja kui kaugelt tundus, et mõni jõusaali fanatt on endale mtb ostnud ja sõitma tulnud siis lähemale jõudes oli järjest rohkem maailmameister Peter Sagani moodi see mees. Vaikselt võttis ta tempo ka üles ja niimoodi saigi koos(lisaks veel elektrimootoriga plus rattal Spessu team manager Benno) üks ring rajal tehtud. 

Järgmisel päeval toimus tõsisem temperatuuri muutus ja 22 pealt kukkus näidik 9 juurde. Lisaks veel vali tuul. Starti kutsumisega armu ei antud ja kõik rivistati üles ajakavast täpselt kinni pidades ja seega sai joone taga omajagu ilma nautida. Harki-kokku hüpped või muu sarnane võimlemine aitas natukenegi sooja sees hoida. Esimene ring oligi päris karm mulle, lihas oli külm ja kõvasti tuli end sundida, et eesotsas püsida. Esimese pika tõusuga läks punt väiksemaks ja teise järel veelgi pisemaks. Ülevalt laskumiselt tulime neljakesi väikeste vahedega ees ja finishi eelsete kurvidega ja lühikese sirge järel olime neljakesi koos. Sagan oli kõige ees ja läks tõusu oma tempoga. Gehbauer ja De Vocht tema taga  ratas-rattas. Ma siis läksin kõrvalt mööda kiiremini ja vahe tuli sisse. Sõitsin tõusu ära ja ka laskumise, 5-10 sekundiline edu oli sees. Panin samamoodi edasi. Järgmise ringiga suurendasin edumaad umbes poole võrra ja siis sealt edasi läks tasapisi suuremaks sekundite haaval iga ringiga. Kuni siis kuuendal ringil sai miski kuskil tagumisest rehvist jagu. Viimane tõusu põnks enne pikka laskumist sain aru, et jama on. Oli aeglane leke ja mõtlesin, et ehk jääb pidama, sest susinaid-vuhinaid ei kuulnud ja sealanti ka ei pritsinud kuskilt. Ettevaatlikult hakkasin mäest alla tulema, et mitte rehvi pöialt maha sõita ega hetkega kuskil kurvis veel alles jäänud atmosfääre kaotada. Ja muidugi ei tahtnud ka pöida ribadeks sõita. Rehv läks aina tössimaks ja vedelamaks. Mõned tehnilisemad kohad, kus negatiivse nurga alla juurikad ja ainult juurikad- null pinnast, oligi küll, et saaks nüüd siit ka veel tervelt üle. Alla põhja ma välja jõudsin  ja ka järgmise järsu põntsu pluss laskumise sain võetud ilma lisa draamata.

Boksi peatutud ja jooksu vahetuseks läks siis olid ka kaks belglaast järel ja möödas. Panid muidugi punni põhja, lootuses pääseda :) Niisiis langesin neljandaks aga kahe alles jäänud ringiga tõusin koha võrra kõrgemale ja ega kaugele ei jäänud enam ka teine koht. Sõit sai lihtsalt enne läbi. 

Kuues ring oli õnnetu ka Peter Saganile, mees tegi tõsisema kukkumise. Kiiveri tuulutusaugud muru ja sammalt täis, terve külg kraapitud- kaasaarvatud nägu. Peale seda jättis ta sõidu pooleli. Moodsa aja inimesed muidugi pildistasid teda nii palju kui jaksasid ja kiiremad on kindlasti ka mingid klõpsud internetist üles leidnud. Tema osalemine oli kohale toonud palju rahvast ja ka slovakkia fännid olid suurte lippudega raja ääres häälekalt kaasaelamas ja mitte sugugi ainult oma iidolile. 

Paar järgmist starti teen Rootsis ja nende seas on ka Huskvarnas toimuvad Euroopa Meistrivõistlused.

Montichari HC

Pilt: Michele Mondini
 

Sõit Monticharis algas hästi, start oli hea ja esimese tõusu lõpuks jäi alles u 15 sõitjat. Järgnenud kitsam, järsk üles-alla ja ka tehnilisem osa tükeldas pundi väiksemateks juppideks. Kõige ette jäi neli sõitjat ja sealt edasi järgmised kohad väikeste vahedega. Sõitsingi enamuse sõidust seitsmendal positsioonil ja proovisin eespool sõitjaid püüda. Vahe püsis väike ja vähenes tasapisi sekundite haaval. Neljada ringi lõpus/viienda alguses sai mul jõud otsa, kiirus langes ja konkurendid hakkasid järjest mööduma. Lõpuks vajusin ära 14. koha peale.
Järgmine nädalalõpp stardib MK sari Austraalias, mina esimesele etapile ei lähe. Võistlen pühapäeval Austrias Graz'is.

Bad Säckingen

Sõit Bad Säckingenis ei läinud päris ootuspäraselt. Stardinimekiri oli väga uhke ja pea kõik euroopa kõige tugevamaid kohal. Veider, et stardiala oli tehtud aedadega kitsamaks ja ühe ritta panid kuus sõitjat tavapärase kaheksa asemel. Kümme meetrit hiljem läks rada laiaks ja siis peagi uuesti kitsaks enne tõusu algust. Kohavõitlust oli kõvasti ja kohe kui kitsamaks läks toimus ka kukkumine. Kahjuks sattusin olema seal pool ääres, kus see juhtus ja kuigi jäin püsti siis esiratas oli teiste vahel kinni ja tagantpoolt sõideti otsa ja liikuma ei saanud. Võistluse järgselt selgus, et läks isegi hästi, paistab et ainult tagumise käiguka kõri sai murdejälje ja kõige tagumine kõri kinnihoidev nipukas läks katki. Niisiis hakkas sõit justkui uuesti ja nüüd täitsa eelviimaste seast. Tõusu lõpus ootas veel lühiajaline seisak, trügimine, nügimine ja peale seda läks sujuvamaks sõiduks. Järele jäänud u seitsme ja poole ringiga tõusin 50-60 koha rajoonist lõpuks siis 24ndaks. See oli väga väga raske, sest tõusumeetreid ringi peale on tõsiselt vähe ja kitsast singlit ja/või tehnilist osa palju- sellist kus hoogu juurde ei vänta ja keegi sinust ega sina kellegist teisest mööda ka ei saa. Esialgu oli ja tundus kogu see sõit suur pettumus ja ebaõnnestumine. Hilisemad emotsioonid on positiivsemad- vorm on hea ja läheb järjest paremaks ja kui see alguses olnud intsident väljajätta siis tegin ka nüüd hea sõidu. Jah, seda olukorda oleks saanud ilmselt vältida, kui oleksin kõige-kõige ees sõitnud kogu selle aja, aga selleni jõudmiseks läheb veel aega- töö käib.
Laupäeval on uus võimalus HC kategooria sõit Itaalias Montichiaris.