EMV Iisakus

Seekordne sissekanne on eriti hiline.. Eelmisel pühapäeval toimusid Ida- Virumaal Iisakus EMV maastikuratta olümpiakrossis. Võistlemisega alustati päev varem, kui samal rajal selgitati Eesti meistrid noorte seas. Nädala sees käisin võistlusrada sõitmas, kuid laupäevased sõidud olid omajagu rada muutnud. Eelkõige laskumisi, kus oli pinnast juurikate vahelt märgatavalt vähemaks jäänud, selle asemel tekkisid iga ringiga sügavamaks muutuvad augud. Kahele pikemale tõusule eelnesid kiired ja mättalised heinamaa laskumised. Ilma amordita oli kindlasti omamoodi huvitav sõita. Ühe ringi pikkuseks öeldi 5km ja sõita tuli neid kaheksa tükki, kokku kulus 40km läbimiseks 2 tundi üks minut.
Sõitisin see aasta eliidi arvestuses, sest lühidalt öeldes oli niiviisi võita oluliselt rohkem kui kaotada. Üllatav oli näha stardinimekirja, kus oli üles antud kõigest 7 ratturit(eliit). Paari aasta pärast piisab vist sõidu lõpetamisest, et poodiumil olla!?
Sõidust: avaring tiksuti väga rahulikult, lootuses et äkki antakse ainult seitse ringi(ringide arv otsustati esimese ringi järel, et sõiduajaks saada 2 tundi). Kuna aeg oli nõrgem, kui juunioridel siis ilmselt ei pidanud kohtunikud pikalt arutlema ringide arvu üle.. Siiski oli ka üks ärev hetk, kui ühes 90 kraadises kurvis pressi end mööda Tartu Ülikooli vormis sõitja ja mõni hetk hiljem end ootamatult pikali viskas- ise metsas ning ratas keset singlit. Teisel ringil tõsteti tempot ning kiiresti sai selgeks, et kehv on sõita väikeses grupis(ka ainuüksi kellegi taga), sest laskumised tolmasid jubedalt. Kõige pikema tõusu lõpus otsustasin natukene juurde panna ning kuuldes enda taga vaikust, panin veidi veel juurde. Kõik järgnevad ringid sõitisin üksi ja oma tempos. Rada oli raske ja see sobis mulle hästi. Ilm oli palav ning tähtis oli piisavalt juua ja võimalusel end jahutada. Tänu oma vanematele olid mul selleks ideaalsed tingimused, eriti hea oli enda jaheda veega kastmine, mis aitas värskust säilitada. Veel tänaks Sigvard Kukk, kes just õigel ajal hea nõuaga abiks oli :)
Eile jõudsin tagasi Itaaliasse, maisipõllud on väga kõrgeks kasvanud ja temperatuur suvine +37. Homme kola bussi ning Sveitsi poole teele, kus pühapäeval maailmakarika etapp.

Rene Kundla foto