Rohkem kui aasta möödas viimasest mnt võistlusest ja siis oli tegu vist 2009 aasta kevadel Lillepi rattarajal peetud kriteeriumiga. Võru sõiduks õnnestus laenuks saada tipptasemel võistlusratas, mis muutis asja veelgi nauditavamaks.
Sõit oli päris aktiivne ja umbes peale kahekümnendat kilomeetrit toimus õige" äraminek", mille algatasid Saaremaa ratturid. Läksid nad pm kahekesi koos ja korraga, mis tekitas grupis justkui seisaku või lühise. Järgi kihutas neile veel Timmo, kui õigesti mäletan. Ise olin sel hetkel pundi eesotsas ja ootasin(ilmselt nagu paljud teisedki), et keegi läheks ja saaks talle tuulde hüpata. Veidi hiljem üle õla tagasi piiludes nägin, et grupp oli täiega pidurit tõmmanud ning ma ootamatult üksi nende ja jooksikute vahel. Aitäh ja kühveldasin esimestele järgi. Kümmekond km ehk sõitsime neljakesi koos, kui meiega ühines veel 5 peagrupist põgenenud ratturit. Üheksakesi ühtlase tempoga kihutades lasime kuni lõpukilomeetriteni välja. Enne otsustavaid hetki õnnestus mul esikummi torge saada , mille tulemusel lahkus sellest kuskil pool sisse pumbatud õhust. Olukorra "päästis" kummide sees olnud sealant, mis augu ummistas ja lubas edasi sõita(püsti sõites andis madal rõhk tunda). Jooksu vahetada poleks olnud mõtet,sest jäänud oli veel umbes 3km. Hetk hiljem pani Alpha Balticu sõitja esimese litri, millele järgnes veel paar tükki teistelt võistlejatelt. Kuna mul finishis mingeid häid väljavaateid polnud, panin ühe Läti tiimi sõitja ürituse järel kohe kontra ning kohe pea lenksu all täiega edasi. Väike vahe oli sees ja natuke aega see ka püsis, kuid punt tuli siiski järgi ja läks ka hooga mööda. Lõpetasin kaheksandana.
Laupäeval tegin taastava treeningu maanteel.
Järgmisel päeval kell 12 Kambjas maratoni stardis. Trassi pikkuseks 66km ja suurem osa sellest mööda kruusa. Lõuna- Eestile kohaselt olid teed tihti ka loodist väljas, sellest hoolimata tuli kogu sõidu keskmine kiirus ikkagi üle 30km/h. Starti läksin 5min varem ja hea, et koridori ära mahtus. Tuli kohe algul korralik pingutus teha, et sõidu etteotsa jõuda. Peale esimest metsa/heinamaa lõiku oli alles jäänud kümneliikmeline grupp, mis natuke aega koospüsis- peagi hakati lammutama. Kõigi jaoks(ilmselt?) veidi üllatavad sildid eesootavast mäefinish lõhkus pundi täiesti ja veidi peale mäekat võitnud Allani kätte ning oligi kolme punt koos, mis sõitis mööda kruusa- ja metsateid kuni viimase 7 kilomeetrini. See lõpp oli super: 2-3 arvestavat tõusu/laskumist, mättalist heinamaad ja veidi singlit. Kohe kui kruusalt ärapöörasime proovis Allan asjad selgeks teha ja vajutas kõvasti. Pingutasin nii kuis suutsin ning hetkeks tundus, et ei saagi enam järgi aga siis tulid need päästvad laskumised. Oma fs rattaga olin seal kiirem ja sõitsin teisel laskumisel väikese vahe sisse. Seejärel üks laugem ja tasem lõik(kus edu meetrid peaagu sulasid), peale seda minu arust selle maratoni sõidu kõige pikem tõus. Vajutasin kohe gaasi põhja ja enne tõusu lõppu tagasi kiigates Allanit enda taga ei näinud. Kihutasin kuni viimaste meetriteni ja sain ühtlasi ka elu esimese võidu fs rattaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar