Garda

Sel nädalavahetusel võistlesin Garda järve lähedal ja nüüd elades hulk maad kaugemal, olin unustanud kogu selle kandi ilus. Sõiduks oli GF Paola Pezzo, mis sel aastal üllatas positiivselt huvitavamaks muudetud rajaga. Distants oli paari km võrra lühenenud ehk 38km(eelmine aasta oli vist 41km) ja 1200 tõusumeetrit. Osavõtjate kui ka lõpetajate arv kasvab jätkuvalt iga aastaga. Tegu oli küll lühikese sõiduga aga start sellegipoolest üpris varajane, täpsemalt siis 9.30. Stardikoridorid on päris suured(1-200 jne) ning kohal tuli olla reglemendi järgi hiljemalt 9.10. Pole ju midagi uut, et vähemalt esimese stardirea hõivavad sõitjad, kes sealt peale stardimärguannet ärakaduma kipuvad. Kiire sõidu jaoks valisin kõige kiiremini veereva ja samas ka kuivades oludes kiiret kurvitamist võimaldava kummi: small block eight. Start ja esimene tõus oli samad kui aasta eest- peale start peaagu koheselt 180-kraadine pööre siis 10m hiljem vasak kurv ja asfaldi ribaga kaetud mägi otse ees. Asfaldi osa lõpus pedaalisin u 25-liikmelise grupi lõpuosas, aga tõusu lõpp oli kivisel singlil. Punt lagunes väiksemateks osadeks ning väiksem reunion toimus peale laskumist, aga väike seltskond vehkat teinud. Niisiis olingi pea kogu sõidu kusagil top25 hulgas. Positsiooni õnnestus parandada eelkõige laskumistel või siis aega tagasi teha ja hiljem protokoli vaadates nägin, et olin u 2km enne finishit top15 hulgas. Viimasel kivisel laskumisel, kus keerukust lisas voolav vesi, õnnestus tagumine kumm lõhkuda(5mm lõhe) ja seekord ei aidanud sealant ega ka co2 balloon. Väga lühikese ajaga tuli taanduda 22 positsioonile. Esmakorde kogemus oli sõita terve võistlus ilma joogita, joogialasid oli 5 või 6 aga kordagi ei suutnud tuvastada ühtegi „tuttavat“ nägu joogipudeliga ja ega üritanud ka keegi silmnähtavalt endast märku anda. Seda paremini külm coke peale sõitu maitses. Eelmine nädal oli stabiilselt väike väsimus sees ja pühapäeval polnud samuti värske olek, suht diisel.