Aafrika

Elu esimene visiit Mustale mandrile ja täpsemalt LAV’i. Reisimine kokku võttis aega pea 24 tundi, sisaldes üht 8,5h ja 6,5h lendu. Väike pluss aga see, et LAV’is on kellaaeg sama, mis Itaaliaski ehk sama ajavöönd. Lisaks jõudis ka kogu pagas kenasti ning tervena kohale. Durbani lennujaamast võistluskohta Pietermaritzburgi kõigest 75km ja sedagi mööda kiirteed. Ka majutus paiknes võistluskohale meeldivalt lähedal ning polnud vaja autoga edasi-tagasi loksuda. Seekord peeti xco sõidud ära laupäeval ning pühapäevane päev oli täielikult dh päralt. Eliidi sõidu stardis oli vist 130 või 140 võistlejat ning ma kusagil seal keskel. Ilma- ja rajaolud olid ideaali lähedased. Kogu see suur grupp sai päris hästi liikuma, ainus kerge tropp tekkis enne tõusule suundumist, kui tuli läbida kümnekonna meetri pikkune singel. Kohe stardisirgel sain aru, et täna pole minu päev. Enestunne võrreldes eelmise nädalaga palju parem. Jalgades täitsa tühi tunne ning paremaks ei läinud midagi ka sõidu käigus. Parandasin küll oma positsiooni paari koha haaval, aga see oligi ainuke positiivne asi. Rada oli kiire ja väga fun, sisaldades mitut rock garden’it, kiireid täiskiirusel läbitavaid singeltrack laskumisi ja üht lühikest väga järsku tõusu, kus viimasel kahel ringil tundus, et kassettis võiks veel üks hammakas olla:) Kuigi kaotust võitjale kogunes ülipalju, tuleb asjaolusid arvesse võttes sõiduga rahule jääda. Heale enesetundele ja „kehvale vormile“ vaatamata suutin sundida end pingutama niivõrd, et kaks järgmist päeva jalad valutasid nagu sügisel peale esimest jooku/jõusaali treeningut ja üldine olemine oli vägagi loid/uimane. Huvitaval kombel oli ka söögiisu üpris olematu. Tagasilend kulges samuti kenasti, kui va, et tiimikaaslase rattakohver õigeaegselt Itaaliasse ei saabunud. Lubati järgmise lennuga kohale toimetada.