Alpago

Täpselt nagu u aasta eest sadas vihma, kilomeetri kõrgusel juba taevas vastu maad. Väike erinevus oli see, et seekord sadas kogu võistluse jooksul ka vihma. Õnnestus soojemaid riideid niikaua seljas-jalas hoida, et külm enne starti ei hakanud. Hea on küll stardiringi asfaldi tõusu kütta, kui vesi ojana mööda teed alla voolab. Stardinumber 5, täpselt nagu Montichiari ja ülesandeks vähemalt sel positsioonil ka lõpetada. Esimene tõus andsin mõned kohad ära aga maastikul hakkasin üpris olukorda parandama ning kõik toimis kenasti, kuniks komandal ringil tuli teha esimene boskipeatus, et esirehvi õhku lisada. Edasi, aga paraku juba järgmisel ringil lõpetas lepingu tagumine käiguvahetaja(shifter lenksul). Polnud võimalik enam käike alla vahetada- alles olid kaks suurimat hammakat 36 ja 32. Tulemuseks teine boskipeatus aga ei õnnestunud mehannil paari minutiga midagi muuta, sest väljanägemiselt kõik terve ja korras. Kaks ringi nii sõita polnud mõtet- päris kindlasti oleks väga külm hakanud. Kogu seltskond nägi välja nagu mudaravila kliendid. Väga kahju, et selline jama sundis katkestama, sest viie hulgas lõpetamine oli täiesti võimalik, seda muidugi ilma tehniliste probleemideta, sest erinevalt Montichiarist, oli valitud tempo jõukohane stabiilseks või isegi tõusvas joones sõitmiseks ja kohad kuni kolmandani saadaval. Ööl vastu pühapäeval lõhuti ühe tiimi bussi juhiuks ja löödi sisse klaas, et varastada sinna jäetud 14 paari jookse koos kassettide ja rehvidega. Sellest tulenevalt tuli alustada crossmarkidega, mis paberil tundus täielik lollus aga nagu tihti peale, oli ka sel korral reaalsus midagi muud. Vihma kallas nii tõsiselt, et sellist kittivat muda ei jõudnudki tekkida. Rehv kogu aeg puhas nagu sõidaks märjal asfaldil. Slaidimist ja funny oli muidugi ohtralt, krt crossmark on ikka väga universaalne kumm! Mehann timmib ratta jälle toimima ning pühapäeval Nove Mesto. Ei tea kas keegi selles vihmas ka pilte viitsis klõpsida. Solobike.it lehe mingi uudis ilmselt ikka tuleb.