Nove Mesto

Eelmise aasta kõige parem mk rada, mida oli täiustatud ühe laskumise lõpuosa muutmisega. Tehtud oli kaks järjestiku drop'i ja neile järgnes double(bmx stiilis), mida sai ka ilma hüppamata ületada. Double xc rajal- how cool is that!? Mega, kui asjad ja rajad sellise kiirusega edasiarenevad, sest siis sõidavame varsti kõik 29'' full susserite, dropper seatpost'ide ja baggy shorts'idega. Ootan huviga! Tundub vähemalt, et see aasta on paljud korraldajad hakanud rohkem vaeva nägema "kunstlike" tehniliste elementide ehitamisega. Nove Mesto on üks parimaid näited, et tehnilise ja huvitava ringi koostamisemine ei nõua super häid looduslikeolusid või mingisuguseid suuri eeldusi. Kogu rada on ülesehitatud kõigest ühele nõlvale. See võistlus on pm väljakasvanud üritusest nimega Merida Bike Weekend, mis esmaskordselt toimus Nove Mestos samal aastal, kui mina tsehhi Merida Biking Team'is sõitsin. Rääkida suurtest töölishordidest või värvilisepaberi mägedest ei ole siinkohal mõtet. Ettevõtmine ise ja töö hulk oli muidugi suur ning aega võttev protsess. Stardinumbriks 70,(esimesed 60 rivistakse mk reitingu alusel, mitte uci reitingu) mis suht sama kui Belgias. Paarsada meetrit peale starti pandi nö "täiesti tühja kohapealt" täpselt minu ees korralikult pikali. Pidurdan ja ratas blokkis kuidagi proovin kuhugi poole pääseda, samaaegselt eespool olnud sõitjad ja rattad lohisevad mööda asfaldi mõnekümne cm kaugusel. Tundus, et siin see võistlus seekord ka lõppeb, kuid pooledi sõites-hüpetes üle kellegi ratta või kahe, kaotasin pea kogu kiiruse aga jäin püsti. Paar venda küll sõitsid mulle rattase aga tunuds, et õnneks tehnika kannatada ei saanud. Üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna: http://www.cyclingnews.com/races/uci-world-cup-xco-3-xce-2-2012/elite-men-cross-country/photos/222349 Paraku on nii, et sellised stardisirge püherdamised on saanud väga tavapäraseks osakaks mk'del, sest vaikselt kaob varasem trend, mil stardile järgnes peaagu kohe tõus. Igatahes, sain hoo uuesti üles ning esimese tõusu alguseks jõudsin pundile taas järgi. Stardiring ja järgnevad 4 ringi sõitsin hästi: parandasin vaikselt positsiooni, vältisin vigade tegemist tehnilistel lõikudel e ajakaotust ning neljandale ringile minnes oli kõigest 10-15'' kaugusel top40. Paraku neljanda ringi lõpus kustusin ja viiendal ringil olin täitsa kapsas. Neljadal ringil olin 10 ja viienda 20 sekundit aeglasem eelnevatest ringidest ning olin maandunud 46 kohalt kuskile 60+ astmele. Kahtlemata on see ka üks kiiremaid mk radasid ning tempo oli tõesti kõrge. Esiots sõitis võistluse alla nõutud uci ajalimiidi(võitja aeg 1h30-1h45) ja nii lühikese võistluse korral pole mitteühtlaselt võrdsete ringi aega korral põhjust head lõpptulemust oodata. Viimaseks ringiks suutsin ma-ei-tea-kuskohast leida midagi, et natukenegi kaotatut tagasi teha. Kui silme ees mustasid ruudukesi ja ringikesi näeb ning tõusul esirattast kaugemale kui meeter vaadata ei suuda siis enamat kuskilt võtta vist küll ei ole. Lõpetasin kuuekümnendana ja peale kolmandat etappi(ma osalenud kahel) olen mk arvestuses 81 kohal. Üllatus oli suur, kui stardiboksis oodates, ilmutas end aia taga rattaäss Sigvard Kukk. Kui järsku mõnd eesti keelset sõna kuuled siis võtab korra ikka mõtlema küll, enne kui üle õla tagasi vaatad, et mis asja..