Vermiglio

Viimane Internazionale di Italia sel aastal. Esimest korda juhtus selline asi, et kahe päeva jooksul ei sadanud seal vihma ja ka sooja oli mõnusalt üle 25 kraadi. Sellel rajal on ka üks nö legendaarne laskumine, mille üks külg on täies pikkuses oranzi võrguga turvatud(üle serva vaadata ei tasu). Tegemist on kiire ja kitsa laskumisega ning kuivas pinnas sõideti pulbiks kiirelt, see tõi välja kivid ning tekitas auke. Päris karm oli see aga 100 prossa fun! Künlik heinamaa laskumine oli samuti natuke kiirem ning see tekitas kaks double'it. Ringi pikkuseks 4,3km ja sellest umbes neljaniks sile aga alles jäänud kilomeetrite sisse mahub 3 tõusu ja laskumist ning seitsme ringi andis kokku üle 1500 tõusumeetri. Eelmise päeva tiim manage miitingul öeldi: võistusmaaks start loop+ 9/10 ringi.. Kui stardi eel teatati, et tuleb sõita 2 stardi ringi ning 7 ringi, paranes enesetunne hetkega ;) Sileda osa muutis raskeks ja ühtlasi taktikaliselt oluliseks väga tugev tuul, mis juba teisel stardikal hakkas gruppe selekteerima. Esimesel ringil läksid eest kaks sõitja: hilisem võitja ja Tiberi, seejärel 5-6 liikmeline punt ning siis mina koos kahe Biachi tiimi sõitjaga oli umbes. Teise ringi algul püüdsime kiirelt selle väikese grupi kinni, vastu tuule otsa lõppus pani üks Forestale tiimi liige minema ja peale pööret tegin mina seda sama. Tugev tuul lisas sellel otsal kõvasti kiirust ning jõudsin talle järele ja tõusul jäi ta maha. Laskumisel, lähtudes tõsiasjast, et speed is your friend, olid kaks liidrit ainult ehk 10'' kaugusel. Ringi lõpuks olime kolmekesi koos. Sõitsime nii kolmanda, neljanda ja ka pool viiendast ringist. Nimelt sai üks mees kohe silma sellega, et kogu sellel pikal tuulisel lõigul korra ees käis mõneks sekundiks. Laskumistel kaotas ta veid aega aga suutis selle tagasi teha tõusudel. Viiendal ringil joogialas, kui mina juua võtsin, Tiberi geeli tarbis, pani tema viimase possa pealt litri ja sai päris korraliku vahe. Sel ringil tekkisid tõusul krambid ja sadulas istudes ülesmäge sõita polnud võimalik. Lahtise pinnase ning järsku nurga tõttu aga ei saa püsti olles ka parima tahtmise juures kogu jõudu kasutada. Eelmiste koos sõidetud ringidega olin välja mõelnud plaani, kus proovida ees minema panna ning mõte oli seda teha sel samal ringil aga Braidot jõudis ette. Loomulikult ei tulnud mul mõttesegi teha seda joogialas. Krampidega oli jama seis kuni sõidulõpuni ning langesin mõne ringiga kolmandalt kohalt kaheksandaks. Hirmutav oli see, et kuuendale ringil tekkisid krambid ka laskumisel ning tundus, et nüüd adjöö ja läheb sukeldumiseks. Õnneks nii ei läinud. Ilmselt oli krampide põhjuseks soe ilma ja see, et abivägi unustas ajapuuduse tõttu spordijoogi tegemise minu jaoks, mis tähendas ainult vee joomist. Võistlusintensiivsuse tasemel ei lähe vesi alla, vaid jääb makku. See on häiriv ja ühtlasi takistab piisava koguse vedeliku tarbimist, sest kõht on vett täis. Arvan, et mul oli olemas reaalne võimalus võidelda võidu nimel. Pildid by Boss