EM Moskva

Tiitlivõistlused tõelises suurlinnas, ummikud või siis vähemalt väga tihe liiklus 24h päevas ja loominguline ning kohati isegi naeruväärne lähenemine kõigile liikluseeskirjadele. Näiteks 40. kilomeetrine sõit lennujaamast hotelli võttis aega veidi vähem kui 3h ja muidugi mitte läbi linna.. Ei meie kasutuses polnud elektriauto vms, mida vahepeal laadima pidanuks, sest ventilaator ja raadio olid sisselülitatud. Sellele vaatamata õnnestus õhtul ikka väike tiir ka rattaga teha ning seal hulgas üks prooviring rajal. Ööl/hommikul vastu laupäeva sadas parajalt vihma ning ametliku treeningaja algul kohe ringile lennanud said hea ettevalmistuse ja tunde pühapäevaseks võidsõiduks, sel hetkel seda muidugi teadmata ;) Pühapäeval enne kella 11. hakkas vihma sadama(naist eliidi start 11.00) ning sadas mitu tundi järjest ja korralikult. Sadu lõppes meeste sõidu poolel võistlusmaal ning pilvede tagant välja tulnud päike hakkas rada kiirelt kuivatama, mis muutis selle veel libedamaks kui enne. Sõidueelne soendus jäi plaanitust lühemaks, sest üksjagu aega kulus jooksudele porikate peale panekuks ja kõikide sisinate vaigistamiseks- aga see õnnestus! Esimest korda läksid siis alla Maxxise 29eri mudakad ehk Beaver'id ja mõnesaja meetriga maastikul sai selgeks, et need pole grammigi lahjemad asjad, kui 26" xc klassi porikummid täielik kunn- Medusa. Kiirelt sai tagasivõetud kohad, mis stardiringi asfaldi osal erinevatel põhjustel ära sai antud. Paras üllatus oli ka enda jaoks teisel ringil mõnekümne meetri kaugusel näha sõitjaid, kel ühekohaline number seljal.. Kolmanda ringi teiseks pooleks olin jõudnud 12. positsioonile ja kiirust jätkus, ees veel 3 ringi ning puudu oli veel viimane komponent(speed, mud and glory. #222)- glory, kergelt liialdades :P Siis aga ühel liivasemal ja väga auku sõidetud/pidurdatud laskumisel otsustas kett suurelt hammakalt lahkuda ning ennast käpa ja hammaka vahele ümberpaigutada. Ilmselt teab iga sram xx hammakaid kasutanud sõitja, et juba algusest peale on see välimisel küljel olev ketipüüdja liiga lühike ja 7. korral 10. kett sinna peale ei jää, vaid kukub selle alla. Uskumatu on see, et kindlameelselt tehakse neid hammakaid täpselt nii juba sarja müügile tulekust peale, oli see ehk 3 aastat tagasi või isegi 4.. Ka eelmisel aastal tuli seda probleemi paaril korral võistlustel ette ning eriti rõõmsaks tegi meele, kui Sepp ühele päeval teatas, et seda junni pole raske eemalda ja ta selle ka ära tegi! Peale seda olen lasknud alati selle julla välja puurida aga hiljuti oli just tutikas hammakas külge keeratud ning teadagi.. Laupäeval seda cränki külge kruttides, häiris see nõme jublakas esimese asjana silma. Eemaldamiseks vajaliku tööriista polnud käe pärast ja mõte, et see ikkagi täiesti uus ja kulumata hammakas tekitasid mingisugust usku, aga asjatult. Igatahes, esialgu üritasin rahu sälitades ja rahulikult tegustsedes ketti õigesse asendisse ja samaaegselt ka õige nurga alla saada, et see kätte saada ning siis uuesti hammakale tõsta. Ei õnnestunud. Läksin närvi ja rapsisin nii kuis suutsin. Tulemus sama. Sõitjad samaaegselt järjest mööduvad ning hakkasin juba mõtlema, et kas tõesti siin see sõit lõppebki.. Märkan, et üks pealtvaataja kõnnib minu suunas, peatub ja vaatab olukorda ning samal hetkel, kui võtab käed taskust ja välja sirutab, saan kuidagi keti sealt vahelt välja.. Täiega edasi ja parandan oma kohta küllaltki kiirelt ja peagi olen 16. possal aga sealt ettepoole jõudmine käib ülejõu, vahed on ka parajalt suured. Rajalt kaduv vesi muudab iga ringiga pinnast libedamaks ja aeglasemaks ning kiiruse eelist kusagilt leida väga keeruline. Muidugi olnuks kindlasti abi tõusudel jooksja jalgedest ja kiirusest. Sel pühapäeval sõidan Sveitsis HC kategooria võistlust ja järgmisel teisipäeval algab reis teisele poole ookeani, kus toimuvad järgmised kaks mk etappi.