Jõelähtme

Väga hea meel on, et ka järgmine aasta saan sõita kaunis sini-must-valges Eesti meistrisärgis. Selleks tuli Jõelähtme vallas Ülgase küla lähedal toimunud emv’steks maha märgitud 6,4km pikkusel rajal kõige kiiremini viis ringi sõita. Paberil ei tundu just kõige keerulisem ülesanne kellegi jaoks. Või? Tundus nagu olnuks sel aastal stardis rohkem sõitjaid kui paaril viimasel, võimalik et seda võimendas tavapärasest veidi kitsam stardikoridor, mis ka tekitas sellise mulje. Tore, kui statistika seda kinnitama peaks. Peakohtuniku stardieelseid korraldus mõistsid mõned esirea mehed natukene teisiti ja „püssi pauguks“ olid nad vähemalt kaks korda käiku jõudnud vahetada. Esimese ringi esimese poole sõitsin viiendal-kuuendal possal ja võidusõidu etteotsa jõudsin teise joogiala eelsel kruusatee lõigul, mis andis parima positsioon järgnenud paariks lühikeseks tõusuks ja laskumiseks ning peale „mõrvari vanaemast“(midagi sellist sellele lühikesele seinale nimeks pandi) alla tulekut olin pm konkurentide eest plehku pannud ja järgi oodata ma neid ei kavatsenud :) Ühtlaselt ja korraliku tempoga sõitsin kõik järgmised ringid, kuigi edumaa suurenes vaikselt oli(ja on) sellest hoolimata oma tempos sõitmine väga oluline, sest aitab vältida lihtsaid/rumalaid sõiduvigasid, mis kipuvad „rahulikumalt võttes“ keskendumisvõimet hajutama ning sõitu segama. Puht füüsiliselt ei olnud rada raske, seda hoolimata tublist tõusumeetrite hulgast ringi kohta aga reaalselt jäid need vertikaal meetrid justkui vähe tajutavaks. Lõiguti nõudis rada küll veidi suuremat tähelepanu, ratta valitsemist ja ehk ka osavust, aga kus seda siis poleks ja käib see ju iga mägiratta võistluse(ja trenni) juurde. Samas võimaldas rajaprofiil oma olemuselt enne tehnilisemaid kohtasid taastuda ja seega selgema pilguga ning kindlama enestundega eesootavale peale lennata, seda muidugi juhul kui plaan polnud kõige lihtsamad ja siledamad lõigud enda jaoks pingutuse osas kõige raskemaks teha ja seetõttu võis tunduda ehk isegi iga kivi või käbi kiirust kärpiva takistusena. Aitäh inimestele ja ettevõtetele, kes mind sel aastal mistahes viisil aidanud või/ja innustanud on, ilma teieta poleks kindlasti olnud võimalik sellises mahus ja tasemel treenida ja võistelda ning päeva lõpuks rõõmu tunda sellest, et saan tegeleda ühe kõige lahedama ja emotsioonide rohkema spordialaga maailmas! Siiamaani on asjad alati kuidagi toimima ja korda saanud ning loodevasti õnnestub nii ka hooaja lõpuni. Tänud ka kõigile kaasaelajatele raja ääres ja muidugi ka korraldajatele, kes nii lühikese ajaga korraliku ringi valmis tegid. Jõudu, julget mõttelendu ja tahtmist taset aina tõsta ka edaspidiseks!