Rakke

Kahel viimasel korral, kui olen osalenud Rakke rattamaratonil, on tulnud leppida esimese kaotaja kohaga- seda muidugi täiesti oma süül. Kolmas „selline“ jäi olemata, kuigi ega palju ei jäänud puudu ka seekord :) Vähem kui 10km enne finishit polnud üks pööre noolega märgistatud või oli seda kellegil rohkem tarvis kui võistlejatel ja kuna metsarada jätkus ka otsesuunas- tõsi, seal oli paar peenikest puud maas ning automaatselt hüppasin neist hooga üle, kui siis Pets hõikas, et paremale läheb siit. Viskasin kiirelt otsa ringi ja eks omajagu sekundeid(kiirus 25- 30) pidurdamisele, pööramisele ning kiirendamisele kulus ning tagasi märgistatud rajale. Kui Pruus kohe minema pannuks(hõikamise järgselt) siis suure tõenäosusega oleks 12. Rakke rattamaratonil teine võitja. 90% sõita jäänud rajast oli kiire ja sile ning sirgetel oli ta väle. See nädal treenisin kergelt, et taastuda ja harjuda ajavahega. Ka eelnev ettevalmistus ei ole kõige sobivam seesuguseks kihutamiseks ja mõnekümne kilomeetri järel andsin jalad harjumatusest ka märku.Rakke rajaolud muidugi vist ei saakski enam kiiremas olla, kui nad olid. Raskemad(profiililt) oli algus kilomeetrid staadioni lähedal ja tiirutamine Emumäe ümbruses ning viimased kolm-neli kilomeetrit taas Rakke staadioni lähedal- üles- alla, paremale-vasakule. See oli ühtlasi ka viimane koht, kus ilmselt võitja pidi selguma. Proovisin paaril tõusul tempokamalt, aga päris nö tulistada ei saanud, see oli tingitud koostöö lõpetanud amordilukust, milletõttu 80% sõidust lahtise amordiga tuli sõita. Ega seda lukku rajal eriti vaja polnudki, aga sellele staadioni ümbruse lõigul küll, kuna tegu küllaltki järskude, lühikeste põntsudega, mida kõige kiirem läbida sadulast väljas. Sadulas istudes attackida on seal pm võimatu. Olukord lahenes teisiti, ühes laskumise järgses kurvist(ohh, seda kurvi ma ju mäletan/tean) välja lennates, sisekurv oli vist eelmise aasta eestikatest nii treppi pidurdatud, et täiskiiruse pealt loopis see mu täiesti trajektoorilt välja- väliskurvi ja kaugemalegi. Olin omadega pooleldi kusagil kõrge heina sees ja ehk isegi peaagu põllul(künnivao kuju ja asukoht jäi küll järgi proovimata). Ei kaotanud ma õnneks märkimisväärselt kiirust ja kütsin edasi, mõned sekundid viis või nii hiljem tundub, et seljataga väga vaikseks jäänud ja pilk üle õla informeeris, et näe Pets oli vähe põhjalikumalt seda põllu moodi ala uurima läinud. Vaatamata sellele ei löönud ta käega ja võidusõit käis kuni finishini, sest eks oli ju kohti(allesjäänud u 2km), kus lihtne sõiduviga võinuks veelkord positsioone muuta. Kaheliikmeline liiderduo tekkis peale Emumäe vahefinishit, kui maastikurattaga(ratas, millel on vähemalt esiamort) sõitnud Pets konkurentidele tagatulesid näitas. Mina olin sel hetkel neljase pundi viimasel possal(Emumägi lõhkus suurema grupi) ja omajagu tegemist oli möödumiskohtade leidmisega(sõidujoone kõrval palju mättaid ja ka kive). Peale selle tehnilisema lõigu lõppu sõitsime mõnda aega endiselt kahekesi aga siis püüdsid Caspar ja Sander(vb oli sõitjaid rohkem) meid kinni aga peatselt järgnenud mättalisel heinamaa tõusul jäid nad uuesti maha. Aitäh veel peakorraldaja Enno Eilo ja co. special edition võistlusnumbri ja osalemistingimuste eest! Autor Tanel Meos