Windham

Pärast vihmaste ilmade saabumist, oli õige aeg Kanadast lahkuda ja liikuda lõuna suunas. Umbes-täpselt kokku 800km(d2d) ja lisaks ka ajakulu usa piiril- ootmiseks ja ootamiseks ning lõpuks ka paberite täitmiseks, et riiki siseneda. Sellega asi piirdus ja täiendavaid lisa kontrolle, läbiotsimisi või küsitlusi läbiviia ei soovitud. Windhami nimelises väikelinnas oli veel näha ka eelmise aasta orkaani purustusi ehk „asju“, mida veel pole jõutud taastada või uuesti ehitada- sõltuvalt vajadusest. Rada oli küllaltki vähe kannatada saanud ning peaagu täpselt sama nagu kahe aasta eest. Peakorraldaja ja hulga hulga Windhami elanike soovil, anti start Windhami kesklinnas asuvalt sillalt ja asjaolu, mis kohale tulnud ratturite jaoks ei tähendanud ehk midagi, oli väga oluline kohalikele. Peakorraldaja tänas sõidueelsel koosolekul rattureid ja tiime, et vaatamata mõningatele ebamugavustele, ei protestinud keegi selle idee/soovi vastu. See tegin natukene keerulisemaks tehnilisepersonaali tegevusgraafiku, aga mitte nüüd nii väga. Nimelt viidi soovijad peahoone(selle taga asus esimene tehniliseabi- ja joogiala) bussiga u 2km kaugusele stardialasse ning kohe peale starti andmist tagasi. Seega ei saanud need inimesed olla tehniliseses alas, kui sõitjad seda esimesel korral läbisid. Kogu stardiring(tegelikult paari km pikkun tee jupp), mis viis ringile ja oli järjest järsenev tõus. Nendes oludes läheb sõidutee laiune sõitjaterivi päris kiirelt kitsaks ning pikaks. Ka peale tavaringile pööramist jätkus liikumine üles mäge, sest liitumine toimus pm raja madalaimas punktis. Sellises nö vanakooli rajal(pikk tõus ja pikk laskumine) on eriti oluline õige tempo valimine,sest kustumise korral on liikumiskiiruse langemine katastroofiline. Stardinumbriks 45 ehk kuues rida. Stardiring oli väga soodne, et oma kohta parandada ja/või mootor kiirelt kokkulasta. Ise võtsin esimese poole väikese varuga ning päris võidusõiduks läks tõusu järsemas lõpuosas enne tavaringile pööret. Esimesel kahel ringil parandasin oma positsiooni päris kiirelt ning parema nähtavusega tõusuosadel nägin enda ees ka suuremat gruppi, kus oli 10 ja enamgi sõitjat, paraku piisavalt lähedale nendele ei jõudnud ja iga järgmise ringiga pudenes sealt tasapisi sõitjaid. Kuna terve nädala(või enamgi) oli soe ja kuiv siis tolmas rada korralikult ning laskumisel andis see eriti tunda. Ainuke ja õige oli minna esimesena aga seda tahtsid teha kõik ning tõusu lõpus käis usin võitlus selle koha nimel. Isegi 2. või 3. possal minnes, oli nähtvus olematu. Selleks, et mitte liigselt riskida ja mingitki orientiiri omada, tuli hoida oluliselt pikemat pikivahet kui tavaliselt. Sellel raja laskumise kiirused on väga suured(kõige suuremate kiirustega rada mk kalendris viimased 3a.), puhtalt ehku ja õnne pealt ilma midagi lõhkumata/kukkumata nendes tingimustes pikalt ei sõida. Kui viimasele ringile minnes mõtlesin, et tahan ja suudan end 25 hulka sõita siis paraku ei olnud enam alles energiat, et grammi võrra tempot tõsta, tuli hoopis kaks sõitjat mööda lasta- Litcher ja Hermida, selle asemel, et mitte üldsegi nii kaugel olnud Skarnitzel, Sauser ja Kursaft kinnipüüda ja mööda sõita, lõpetasin siis 28.