Nals

2013 esimene Internazionale d'Italia sõidetud ja täitsa hästi. Eelmisel nädal otsustas kevad ka siiakanti lõpuks tulla. Rada oli pühapäevaks täitsa kuiv ja kõva st väga kiire, kõigil eelnevatel kordadel(mil olen sel võistlusel osalenud) on raja olukord olnud: jube tolm, palju lahtist ja liivast pinnast, iga suuruses lahtised kivid jne.
Starti kutsuti kaheksandana ja seega oli viimane, kes esimesse ritta mahtus. Pärast väikest viivitust, mil põhjuseks tehnilised probleemid, läks kiirelt sõiduks. Üritasin nii kaua kui võimalik kiirete tempos püsida ja raskeks läks siis kui otsustavaks kihutamiseks läks ehk siis asfaldi tõusu lõpus enne kui võistlusringile pöörasime. Kuna esimene 25 voolas kenasti üles-alla ja paremale-vasakule siis mingit "ummikut" ei tekkinud ning enne singletrack tõusule jõudmist sain oma positsiooni veidi parandada. Samas taktis jätkus võistlus kuni lõpumeetriteni välja. Kusagil poolel võistlusmaal tekkis selline kahtlane tunne, et esirehv on vist omavoliliselt õhku äraandnud aga õnneks ei olnud nii. Kui see võis mõneks hetkeks hoogu ja enesekindlust kahjustada siis minust möödunud Alvarez(mitmel korral võitnud Nalses), kustutas kogu selle jama peast sama kiirelt kui see sinna tekkis. Sõitsime koos peaagu kolm ringi. Viimasel kahel ringil oli väga raske, sest tõusu algul hakkasid tekkima krambid aga kuna järsemad lõigud vahelduvad laugematega siis sain mõlemal korral hea rütmi kätte ning hoidsin silmadega eessõitja tagarattast kinni. Tõusu viimasel osal, mis on ühtlasi ka kõige järsem, ei olnud nii palju jaksu kui Alvarezel ja jäin mitu rattapikkust maha aga alla ei andnud. Järgnenud tehnilisemal lõigul, mis üles-alla käib ning lõppeb lühikese tehnilise laskumisega, jõudsin talle jälle lähemale. Olukorra omakasuks pööramise oli vaja mööda sõita enne pika ja kiire laskumise algust, mis mul ka õnnestus. Nüüd nägin, et kuues koht on ka siin samas ja sõitsin mäest alla nii kähku kui suutsin, spurtisin üles lühikesest järsust nukist ning tundus, et jõuan järgi. Laskumise viimasel järsul osal, mis lõppeb 180 tagasipöördega üle igasuunas kasvate juurikatega, olid käed nii paksud, et ei jõudnud piduri linke ka piisavalt kõvasti sikutada aga siiski hooga turvavõrku ka ei lennanud. Siiski kurvi läbimise kiirus kannatas tänu sellele liiga pikaks läinud pidurdusele aga sinna kadus ehk sekund või kaks. Laskumise viimased kurvid, lühike asfaldi lõik ja natuke veel suure kiirusega kurvitamist aga ei jõudnud piisavalt lähedale. Finishi sirge eelses tagasipöördes kiikasin üle õla, et kus Alvarez täpselt on ja oli pm samas selja taga. Viimased paarsada meetrit spurtisin veel nii palju kui tuli ja näed, saingi enne teda üle joone. Kirja läks kaheksas koht ja jäin rahule, jalg on iga stardiga järjest teravam olnud.
Järgmine nädalavahetus ma ei võistle. Ülejärgmisel toimub Itaalia xc teine etapp ja seal joonel.