PMB

2013 aasta maailmameistrivõistlused peeti Lõuna Aafrika Vabariigis, samas kohas kus juba mitu aastat on korraldatud maailmakarika etappi. Peamised muudatused on olnud uute tehniliste lõikude lisandumine. Peaagu kõik on "man made" ja ega praegused uci reeglid raja osas ei jätagi enam palju teisi võimalusi kui seda teed minna. Pietermaritzburgi rada on kindlasti näide, kuidas naturaalne ja tehis omavahel väga hästi ja huvitavalt kokku on pandud. Esialgne ilmaprognoos oli äärmiselt kehv ja vihma lubas mitmeks päevaks. See punane savi muutub nii libedaks ja kittivaks, et sõitmise osakaal jääks päris väikseks. Lõpptulemusena sada vihma vaid ühel õhtul ja ööl, mis aitas ülitolmava raja kiiremaks ja sõitjatele ka kergemini sõidetavamaks muuta. Kellegi taga sõites oli nähtavus pea olematu.
Stardipositsioon oli parim senini st teine rida. Minu ees Lukas Flückiger, kelle tuules püsisin kuni tema sõidu lõpuni. Stardi järgselt sõideti ta natukene karpi aga järgmisel hetkel oli tema ees lai tühi koridor. Mõne saja meetriga oli ta uuesti eesotsas tagasi ja nii ka mina. Hoog oli väga suur ja kassett lõpus ning veidi enne lühikest ja väga järsku tõusu(red face hill), hetkega ja täiesti ootamatult oli Flückiger pikali maas ja ratas risti keset teed. Sain natuke pidurdada ja üle ta poole ratta sõites, jõudsin ühe jala pedaalist välja saada(vist) ja siis pool koperdades üle lenksu käia. Nüüd olin ise keset teed ja kuulsin ainult ragin, pidurdamist ja karjumist. Tehes ennast samal ajal nii väikseks kui võimalik, oodates kui keegi hoog ülesõidab võib midagi lihtsalt otsa lendab. Kumbagi ei juhtunud ja hakkasin oma ratast otsima, mis oli veel hulga teise ratast ja ka sõitjate all. See hetk ei tundunudki see top15 hulgas tagumisse 15 hulka langemine nii hull. Uskumatu aga mu ratas oli täiesti terve ja peale väikesest peatust teisel ringil toimis kõik perfektselt.
Tulemus viieteist hulgas ei olnud enam nii reaalne kui enne sõitu aga targalt sõites oli võimalik midagi ära teha kohe kindlasti. Esimene pool tuli raskelt, koht paranes visalt ja isegi top30 tundus sel hetkel liiga suur tahtmine. Viimastel sõitudel olen korduvalt lühinägelikult üritanud mingist situatsioonist täiesti maksimumi võtta ja sellega korralikult näppu lõiganud. Need on olnud valusad ja ka väärt õppetunnid.
Teisel ringil muutus käiguvahetamine väga rasekeks ja püsti peal polnud üldse võimalik enam sõita, sest kett hüppas paremale-vasakule. Üritasin ilma peatumata arusaada, et milles viga ning märksin, et tagumine võll ei ole enam algasendis ja järelikult peab see olema lahti või katki. Minu õnneks oli vaid lahti ja tõusu kõige aeglasemal osal peatusin, keerasin selle uuesti kinni ja nüüd täiega edasi. Sõidu teises pooles hakkas palju kiiremini sõitjaid selg ees vastu tulema ja kaks viimast ringi sõitsin 19. kohal ja ei olnud ka peale sellist algust top15 võimatult kaugel.. Miguel Martinez tegi tõusudel väga kõva tempot ja ma lihtsalt tahtejõu ja silmadega hoidsin ta tagarattast kinni nii kaua kui võimalik. Viimasel ringil sai ta ikkagi väikese vahe sisse ja lõpetas 18. ja mina 19. Polnud küll tulemus, mis lootsin ja milleks võimeline oleks olnud aga olen kindel, et võtsin olukorrast peaagu maksimumi. Peaagu, sest oleks tahtnud Martinezele pähe panna.

See. OneLife.
http://vimeo.com/73418053